Abielupakt. Michelle Richmond
on. Me kõik oleme. Pakt toimib. See toimib Orla puhul, toimib meie puhul ja hakkab teie puhul samuti toimima. Kõige lihtsamalt öeldes seisneb Pakt kahes asjas. See on kokkulepe, mille sa teed oma abikaasaga. Ja see tähendab, et te kuulute teatavasse gruppi,” – ta viipas käega slaidile, millel kujutati õnnelikke inimesi rohelisel murul –, „ühesuguse mõttelaadiga inimeste vennaskonda, mille eesmärk on seda kokkulepet toetada ja selle täitmist tagada. Kas see kõlab juba arusaadavamalt?”
„Mitte täiesti,” ütles Alice naeratades. „Aga mina olen igatahes põnevil.”
Vivian klikkas kiiresti edasi veel mõned slaidid. Suurem osa neist olid fotod soliidsetest inimestest, kes veedavad üheskoos lõbusalt aega väärikatel muruplatsidel ja jõukalt sisustatud tubades. Ta peatus foto juures, mis kujutas Orlat rõdul seismas ja vaimustunud rahvahulgale kõnelemas, selja taga ergav päike ja ääretu kõrb.
„Orlal oli kaasasündinud huvi õigusteaduse vastu,” ütles Vivian. „Talle meeldis, et seadused toimisid karmilt ja viivitamata, ning kui ei toiminud, siis rajas teed juriidiline pretsedent. Talle andis turvatunnet teadmine, et kõik vastused olid olemas ja leitavad. Orla mõistis, et abielu, täpselt nagu ühiskond, vajab oma reeglistikku.
Ta uskus, et Briti ühiskond oli tänu oma seadusandlusele sajandeid üsna sujuvalt hakkama saanud. Kõik teadsid, mida neilt oodati. Isegi kui inimesed oleksid tahtnud petta või varastada või isegi, jumal hoidku, mõrva sooritada, ei rikkunud suurem osa kodanikke seadust, sest nad teadsid, et sellel on tagajärjed. Pärast seda, kui ta esimene abielu luhtus, sai Orla aru, et hägused ei olnud mitte ainult abieluga seotud ootused, vaid ka tagajärjed.”
„Ühesõnaga,” ütlesin mina. „Pakt on püüe rakendada Briti seadusandluse põhimõtteid abielule kui institutsioonile?”
„See on enamat kui püüe. See ongi ellu viidud.” Vivian lülitas projektori välja. „Selle väärtust on raske üle hinnata: Pakt tagab abielule kogukonna toe, julgustuse ja raamid.”
„Sa mainisid tagajärgi,” ütles Alice. „Ma ei saa sellest täpselt aru.”
„Vaadake,” sõnas Vivian. „Mina olen samuti ka varem abielus olnud. Ma olin siis kakskümmend kaks aastat vana, tema oli kakskümmend kolm. Me kohtusime gümnaasiumis ja käisime terve igaviku. Alguses oli see põnev, meie kahekesi kogu maailma vastu, aga siis – ma ei ole kindel, millal need asjad muutusid – hakkasin ma ennast nii üksildasena tundma. Meil oli probleeme, aga mul polnud mitte kellegi poole pöörduda. Ta pettis mind. Ma ei mõistnud miks; tundsin muret, et see on minu süü, aga ma ei teadnud, kuidas reageerida. Lahutus tuli nii ruttu, nagu oleks see olnud ainuke väljapääs, ja mul oli lihtsalt vaja kiiresti jalga lasta.”
Viviani silmanurka ilmus üksik pisar. Ta ajas selja rohkem sirgu ja pühkis pisara viuhti sõrmeotsaga ära. „Kui ma Jeremyga kohtusin, olin väga ettevaatlik. Täpselt nagu Orla. Jeremy tegi mulle abieluettepaneku ning ma vastasin jaatavalt, aga siis hakkasin venitama. Mul oli kabuhirm, et ma teen jälle samu vigu. Abielu äratas minus väga negatiivseid mõtteid.”
„Kuidas sa sellesse organisatsiooni sattusid?” päris Alice.
„Mul said lõpuks ettekäänded otsa. Jeremy oli nii otsusekindel, et me peame kuupäeva paika panema, nii et ma lasin tal seda teha, ja sealt edasi läks kõik juba väga ruttu. Kaks nädalat enne pulmi käisin ühel ärireisil. Istusin Glasgow’ lennujaamas, Virgini lennufirma ootesalongis ja jõin Gordoni džinni – võimalik, et liiga palju. Mäletan, kuidas ma istusin seal üksi ja nutsin. Nuuksusin valju häälega, kui täpne olla. Piisavalt valjult, et minu lähedal istunud inimesed tõusid püsti ja läksid kaugemale. Piinlik. Ja siis tuli üks hästi riietatud, kena välimusega vanem härrasmees lähemale ja istus mu kõrvale maha. Ta oli teel külla oma tudengist pojale Palo Altos. Me muudkui rääkisime ja rääkisime. Ma puistasin talle pulmade kohta südant ja nii hea tunne oli kõik oma hirmud võhivõõra ees välja laduda, inimese ees, kellel kogu looga mingit pistmist ei olnud. Islandil oli üks vulkaan purskama hakanud, nii et meie kahetunnisest ümberistumispausist sai kaheksatunnine. Aga too mees oli nii kena, nii huvitav, et kogu see ootamine osutus toredaks. Paar päeva hiljem saabus posti teel pulmakingitus. Ja siin ma olen. Juba kuus aastat õnnelikus abielus.”
Ta küünitas ettepoole, võttis puust karbi, keeras kuldset võtit lukuaugus ja tegi karbi lahti. Selle sees oli pakk tumesinise tindiga pärgamentpaberile trükitud dokumente. Ta koukis dokumendid välja ja asetas lauale. Dokumentide alt ilmusid nähtavale kaks täpselt ühesugust kuldsete nahast kaantega raamatukest.
Alice sirutas käe ja libistas põnevust tundes sõrmeotstega üle raamatute.
Vivian ulatas kummalegi meist kuldse raamatu. Mind ehmatas, et neile olid reljeeftrükis kohrutatud meie nimed, laulatuse kuupäev ja suures plokk-kirjas PAKT.
„See on käsiraamat,” teatas Vivian meile. „Te peate selle pähe õppima.”
Ma avasin raamatu ja hakkasin lehitsema. Tekst oli imetillukeses kirjas.
Viviani telefon hakkas vibreerima. Ta võttis selle välja ning libistas sõrmedega üle ekraani, öeldes: „Lehekülg nelikümmend kolm: kui su abikaasa helistab, võta alati vastu.” Kui ma heitsin talle küsiva pilgu, osutas ta käsiraamatule.
Vivian astus õue, majaesisele terrassile ja tõmbas ukse enda järel kinni. Alice tõstis pärani silmi raamatukese õhku ja ütles kuuldamatult sõna „vabandust”. Kuid ta naeratas.
„Ära vabanda,” sosistasin hääletult vastu.
Ta nõjatus mulle lähemale ja suudles mind.
Nagu ma juba mainisin, tegin ma Alice’ile abieluettepaneku sellepärast, et tahtsin teda endale hoida. Alates sellest, kui me pulmareisilt tagasi jõudsime, olin ma muretsenud, et ta võib kogeda laulatusejärgset pettumust. Elu oli läinud nii kiiresti täpselt samadesse rööbastesse kui enne pulmi ja see tegi mind närviliseks. Alice vajab teatavat elevust. Ta tüdib väga kiiresti.
Senise põhjal otsustades ei erinenud abielu minu arust füüsilises mõttes mitte kuidagi tavalisest kooselust. Kuid vaimses mõttes tähendas abielu tohutut hüpet. Ma ei oska seda õieti seletada, aga niipea kui kirikuõpetaja ütles: „Nüüd kuulutan teid meheks ja naiseks,” siis ma tundsin, et olen abielus. Ma küll lootsin, et Alice tundis sedasama, aga ma ei saanud selles kindel olla. Ta näis õnnelikum kui varem, aga õnn võib vahel tuhmuda.
Tuleb tunnistada, et kõigil neil nimetatud põhjustel meeldis mulle see imelik asi, millesse Finnegan meid tirida püüdis. Võib-olla tooks see meie suhte uude staadiumisse rohkem elevust. Võib-olla muudaks see kuidagiviisi meievahelist sidet, teeks seda tugevamaks.
Vivian tuli tagasi. „Aeg lendab,” ütles ta. „Ma pean minema hakkama. Kas allkirjastame?” Ta libistas pärgamendid meie ette. Need olid imetillukeses kirjas ja kõige all võis näha kahte allkirjade jaoks mõeldud tulpa. Vivian kirjutas oma allkirja vasakule, tiitli „kontaktisik” kohale. Selle alla oli sinise tindiga pandud Orla Scotti allkiri. Tema nime all oli sõna „asutaja”. Paremal pool asus Finnegani allkiri tiitli „soovitaja” kohal. Minu nime alla oli trükitud sõna „mees”. Vivian ulatas meile graveeritud pastakad, mis olid saabunud koos puust karbiga.
„Kas me võiksime lepinguid paar päeva enda käes hoida?” küsis Alice.
Vivian kortsutas kulmu. „Loomulikult, kui te seda vajalikuks peate, aga ma sõidan pärastlõunal linnast välja ja ma tahaksin teie dokumentide vormistamisega tõesti võimalikult kiiresti algust teha. Mul oleks väga kahju, kui te järgmisest peost ilma jääksite.”
„Peost?” küsis Alice elavnedes. Kas ma mainisin, et Alice armastab pidusid?
„See tuleb suurejooneline.” Vivian tegi pealtnäha ükskõikse žesti paberite poole. „Aga ma ei taha teid tagant kiirustada. Võtke nii palju mõtlemisaega, kui soovite.”
„Hea küll,” ütles Alice esimest lehekülge ette keerates. Võib-olla oli temast saanud nüüdseks juba rohkem jurist kui muusik. Mina libistasin silmad tekstist üle, püüdes keskenduda ning tungida mitmetähenduslikkuse ja juriidilise slängi läbitungimatu loori taha.