Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees. Karl Ove Knausgard
tegema, aga too hakkas vastu, kõigepealt tuli saapad jalast võtta, et ta saaks kuldsed kingad jalga panna.
Kummalgi pool esikut oli üks tuba. Ühes mängisid süvenenult lapsed, teises seisid täiskasvanud ja ajasid juttu. Koridoris, mis viis korteri sisemusse, nägin ma Erikut, ta seisis seljaga meie poole ja rääkis ühe lasteaiakaaslase vanematega.
„Halloo!” ütlesin ma.
Ta ei keeranud ringi. Panin Heidi jopi toolile ühe mantli peale ja tabasin Linda pilgu, mis otsis kohta, kuhu Vanja joppi riputada.
„Kas lähme sisse?” küsis ta.
Heidi võttis mul jala ümbert kinni. Tõstsin ta üles ja astusin paar sammu edasi. Erik pöördus meie poole.
„Tere,” ütles ta.
„Tere,” ütlesin ma.
„Tere, Vanja!” ütles ta.
Vanja pööras näo kõrvale.
„Kas annad Stellale kingituse?” küsisin ma.
„Stella, Vanja jõudiski kohale!” ütles Erik.
„Anna sina,” ütles Vanja.
Lasterühmast tõusis püsti Stella. Ta naeratas.
„Palju õnne sünnipäevaks, Stella!” ütlesin ma. „Vanjal on sulle kingitus.”
Vaatasin alla Vanja poole: „Kas annad?”
„Anna sina,” ütles ta tasa.
Võtsin kingituse ja ulatasin Stellale.
„See on Vanjalt ja Heidilt,” ütlesin ma.
„Aitäh,” ütles ta ja rebis sel kohe paberi ümbert. Kui ta nägi, et see on raamat, pani ta selle muude kingituste juurde lauale ja läks teiste laste juurde tagasi.
„Kuidas läheb?” küsis Erik. „Kõik on kombes?”
„Jaa-jaa,” vastasin ma. Tundsin, kuidas särk kleepub rinnale. Ei tea, kas see paistab välja?
„Sul on ilus korter,” ütles Linda. „Kas see on kolmetoaline?”
„Jah,” ütles Erik.
Tal oli näol alati kaval ilme, nagu teaks ta nende kohta, kellega ta räägib, mingit saladust, ja temast oli raske aru saada: tema muiet võis tõlgendada kas iroonilise, sooja või ka ebakindlana. Kui tal oleks olnud silmatorkav või tugev iseloom, oleks see mulle muret teinud, aga ta oli kuidagi nõrgalt ja tahtetult ebamäärane, nii et see, mida ta arvata või mõelda võis, jättis mu täiesti külmaks. Kogu mu tähelepanu oli Vanjal. Ta seisis Linda kõrval, pilk maas.
„Teised istuvad köögis,” ütles Erik. „Seal on veini ka, kui tahate.”
Heidi oli juba tuppa läinud ja seisis riiuli ees, puust tigu käes. Sel olid rattad all ja nöör, millest vedada.
Noogutasin kahele lapsevanemale eemal koridoris.
„Tere,” ütlesid nad.
Mis selle mehe nimi oli? Johan? Või Jacob? Ja naine, oli ta Mia? Ei, kurat, mehe nimi oli Robin.
„Tere,” vastasin ma.
„Kuidas läheb?” küsis mees.
„Ikka hästi,” vastasin ma. „Ja teil?”
„Tänan, hästi.”
Naeratasin neile. Nad naeratasid vastu. Vanja laskis Lindal käest lahti ja astus kõheldes tuppa, kus lapsed mängisid. Veidi aega seisis ta neid silmitsedes. Siis näis, nagu oleks ta otsustanud kõik mängu panna.
„Mul on kuldsed kingad!” ütles ta.
Ta kummardus maha, võttis ühe kinga jalast ja tõstis üles, juhuks kui keegi näha tahab. Aga keegi ei tahtnud. Kui ta sellest aru sai, pani ta kinga jalga tagasi.
„Kas sa ei tahaks sinna istuda ja nendega mängida?” ütlesin ma. „Näe, nad mängivad suure nukumajaga.”
Ta tegi, nagu ma ütlesin, istus nende kõrvale põrandale, aga ei võtnud midagi ette, ainult istus ja vaatas pealt.
Linda võttis Heidi sülle ja viis kööki. Mina läksin neile järele. Kõik teretasid meid, me teretasime vastu ja istusime pika laua taha, mina akna alla. Jutt keerles odavate lennupiletite ümber, kuidas esialgu naeruväärselt odavad hinnad pisitasa kerkivad, sedamööda kuidas üks kulu järgneb teisele, kuni sul on pihus niisama kallis pilet nagu mõne kalli lennufirma oma. Seejärel kandus jutt saastekvootide ostmisele ja seejärel uutele tšarterrongireisidele, mida oli just pakkuma hakatud. Oleksin kindlasti võinud selle kohta arvamust avaldada, aga ei teinud seda, tühjast-tähjast lobisemine kuulub ühte neist loendamatutest valdkondadest, milles olen võhik, nii et istusin nagu ikka, suu vett täis, noogutasin kaasa, naeratasin, kui teised naeratasid, ja igatsesin sealt kogu hingest minema. Stella ema Frida seisis tööpinna ees ja valmistas salatikastet. Ta ei elanud enam Erikuga koos, ja kuigi nad Stella pärast kenasti teineteist aitasid, võis lasteaia juhatuse koosolekul märgata nende vahel aeg-ajalt vimma ja hõõrumist. Frida oli blond, kõrgete põsesarnade ja pilukil silmadega, pikk ja sale, ja oskas hästi riides käia, aga oli endast liiga heal arvamisel, tegeles liiga palju iseendaga, et olla mulle sümpaatne. Mul ei ole mingit probleemi ebahuvitavate või ebaoriginaalsete inimestega, neil võib olla muid ja olulisemaid omadusi, nagu soojus, tähelepanelikkus, sõbralikkus, huumorimeel ja anded, mis annavad vestlusele hoo sisse, oskus tekitada enda ümber turvatunnet, panna perekond toimima, aga ebahuvitavad inimesed, kes arvavad, et on ebatavaliselt huvitavad ja sellega praalivad, ajavad mul südame pahaks, kui ma nende seltsis pean viibima.
Ta asetas kausi mingi seguga, mida ma pidasin salatikastmeks, aga mis oli hoopis dipp, kandikule, kus olid juba porgandi- ja kurgikangidega kausid. Samal hetkel tuli Vanja kööki. Kui ta oli meie asukoha kindlaks teinud, tuli ja seisis ta meie kõrvale.
„Ma tahan koju,” ütles ta vaikselt.
„Me ju alles tulime!” ütlesin ma.
„Ma oleme siin veel natuke aega,” ütles Linda. „Ja näe, nüüd saate maiustusi!”
Kas ta mõtles aedviljakandikut?
Ju vist.
On ikka hullud siin riigis.
„Ma tulen sinuga kaasa,” ütlesin ma Vanjale. „Läki.”
„Kas võtad Heidi ka kaasa?”
Ma noogutasin ja tassisin ta, Vanja sabas, laste juurde tuppa. Frida tuli minu järel, kandik käes. Ta asetas selle väikesele lauale, mis oli keset tuba.
„Siin on teile natuke süüa,” ütles ta. „Enne kui tort saabub.”
Lapsed, kolm tüdrukut ja poiss, mängisid endiselt nukumaja ees. Teises toas jooksid ringi kaks poissi. Erik seisis ka seal, muusikakeskuse ees, cd käes.
„Mul on siin norra džässi,” ütles ta. „Kas sind huvitab džäss?”
„Jaaa…” ütlesin ma.
„Norra on hea džässimaa,” ütles ta.
„Kes sul siin on?” küsisin ma.
Ta näitas mulle ümbrist. See oli bänd, millest ma ei olnud midagi kuulnud.
„Vaat kui tore,” ütlesin ma.
Vanja seisis Heidi selja taga ja püüdis teda tõsta. Heidi hakkas vastu.
„Ta ütleb, et ta ei taha, Vanja,” ütlesin ma. „Ära tee.”
Kui ta ikka üritas, läksin nende juurde.
„Kas sa porgandit ei taha?” küsisin ma.
„Ei,” vastas Vanja.
„Aga dippi on ka,” ütlesin ma. Läksin laua juurde, võtsin porgandikangi ja pistsin selle valgesse, ilmselt hapukoorega tehtud dippi, ja seejärel suhu.
„Mm,” ütlesin ma. „Hirmus hea!”
Miks nad ei võinud pakkuda vorste, jäätist ja limonaadi? Pulgakommi? Tarretist? Šokolaadipudingit?
Oli