Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees. Karl Ove Knausgard
riisisorte, mida nende maod ei suutnud täiel määral seedida, aga sel polnud tähtsust, sest see oli „kasulik” ja „värskendav”, see oli „tervislik”. Oh, nad vahetasid ära toidu ja vaimu, uskusid, et võivad end paremaks inimeseks süüa, saamata aru, et toit on üks asi, aga toidu tekitatud ettekujutused hoopis teine. Ja kui sa seda ütlesid, kui sa selles suunas vihjasid, siis olid sa kas reaktsionäär või norralane, see tähendab inimene, kes on arengus kümme aastat maha jäänud.
„Ma ei taha,” ütles Vanja. „Mul ei ole kõht tühi.”
„Olgu peale,” ütlesin ma. „Aga vaata. Kas nägid? Seal on rong. Tahad, paneme selle kokku?”
Ta noogutas ja me istusime teiste laste taha põrandale. Mina hakkasin raudteerööpaid poolringi seadma, aidates samal ajal ettevaatlikult Vanjal tema omi paika saada. Heidi oli nihkunud teiste juurde, liikus raamatukapi äärt pidi ja uuris kõike, mida seal leidus. Iga kord, kui kahe poisi liigutused talitsematuks muutusid, pööras ta pead ja vaatas neid.
Erik pani lõpuks plaadi peale ja keeras hääle valjuks. Klaver, bass ja löökriistade tohuvabohu, mida teatud tüüpi trummarid armastavad – säärased, kes taovad kive vastamisi või kasutavad muid käepäraseid vahendeid. Minule tundus see vahel nagu tühi koht, vahel lihtsalt naeruväärne. Ma vihkasin džässikontsertidel plaksutamist.
Erik nõksutas natuke muusikarütmis pead ja keeras siis selja, tegi mulle silma ja läks kööki. Samal hetkel helises uksekell. Tulijad olid Linus ja tema poeg Achilles. Linusel, kel oli mütsak mokatubakat ülahuule all, olid jalas mustad püksid ja seljas must mantel, mille all oli valge särk. Tema heledad juuksed olid pisut sagris ning silmad, mis korterisse vaatasid, ausad ja naiivsed.
„Terekest,” ütles ta. „Kuidas läheb?”
„Kenasti,” ütlesin ma. „Ja sul?”
„Käib kah.”
Achilles, kes oli suurte tumedate silmadega pisike juntsu, võttis jopi seljast ja kingad jalast, vahtides minu taga olevate laste poole. Lapsed on nagu koerad, leiavad rahvahulgast alati omasugused üles. Ka Vanja vaatas teda. Achilles oli tema lemmik, kelle ta oli välja valinud, et too võtaks enda peale Alexandri rolli. Aga kui poiss oli riided maha võtnud, läks ta otseteed teiste laste juurde ja Vanja ei saanud teda mitte kuidagi takistada. Linus liikus sujuvalt köögi poole ja himukus, mida arvasin ta pilgus märkavat, ei võinud tulla muust kui lootusest pisut lobiseda.
Tõusin ja vaatasin Heidi poole. Ta istus akna all tääkliilia kõrval ja tõstis lillepotist mulda põrandale väikestesse kuhjadesse. Läksin tema juurde, tõstsin ta üles, kühveldasin tagasi nii palju mulda, kui kätega õnnestus, ja läksin kööki lappi otsima. Vanja tuli minu kannul. Kui me sinna jõudsime, ronis ta Lindale sülle. Eemal toas puhkes Heidi nutma. Linda vaatas mulle küsivalt otsa.
„Ma võtan ta,” ütlesin ma. „Otsin enne ainult lapi.”
Tööpind oli nõude all lookas, paistis, et sinna on terve söögikord valmis seatud, ja et mitte tüli teha, läksin kempsu, kerisin mitu keerdu kempsupaberit, niisutasin seda kraani all ja läksin tuppa, et põrand puhtaks teha. Tõstsin Heidi, kes ikka veel nuttis, sülle ja viisin ta vannituppa, et tal käsi pesta. Ta väänles ja siputas mu haardes.
„Nii, nii, kena preili,” ütlesin ma. „Saame kohe valmis. Veel ainult natuke. Vaat nii!”
Kui me väljusime, andis nutt järele, aga päris rahul ta ei olnud ega lasknud end maha panna, muudkui rippus mul süles. Elutoas seisis Robin, käed risti rinnal, ja jälgis oma tütart Theresat, kes oli vaid paar kuud Heidist vanem, aga rääkis juba pikkade lausetega.
„Noh?” küsis ta. „Muudkui istud ja kirjutad?”
„Kergelt jah,” vastasin ma.
„Kirjutad kodus või?”
„Jah. Mul on seal eraldi tuba.”
„Kas see raske ei ole? Ma mõtlen, kui sa tahad telekat vaadata või pesu pesta või nii, selle asemel et kirjutada?”
„Ei ole häda midagi. Nii on küll vähem aega kui eraldi töökorteris, aga …”
„Jah, selge see,” ütles ta.
Tal olid poolpikad heledad juuksed, mis kuklas kähardusid, selged sinised silmad, lame nina ja laiad lõuapärad. Ta polnud ei jässakas ega kleenuke. Ta käis riides nagu kahekümneviiene, kuigi oli peaaegu neljakümnene. Mul ei olnud aimu, mida ta mõtles, ma ei osanud arvata, mis temas toimub, aga ometi polnud temas midagi salapärast. Vastupidi, tema näost ja olekust õhkus avalust. Aga midagi seal siiski oli, tajusin ma, millegi muu vari. Ta töötas omavalitsuses pagulaste integreerijana, oli ta kord öelnud, ja pärast paari järgnevat küsimust, kui palju pagulasi siin vastu võetakse ja nii edasi, ma seda teemat rohkem ei puudutanud, sest minu seisukohad ja sümpaatiad olid nii kaugel normist, mida ta minu arvates esindas, et varem või hiljem oleks see läbi paistnud, mille järel ma oleksin olenevalt olukorrast mõjunud kas kurjana või pahatahtlikuna, milleks ma ei näinud mingit tarvidust.
Vanja, kes istus teistest lastest kaugemal põrandal, vaatas meie poole. Ma panin Heidi maha ja näis, nagu oleks Vanja just seda oodanud, sest samal hetkel ta tõusis ja tuli meie juurde, võttis Heidil käest kinni, viis ta kättpidi mänguasjade riiuli juurde ja ulatas talle puust teo, mille tundlad järele vedades pöörlesid.
„Näe, Heidi!” ütles ta, võttis tal selle käest ja pani põrandale maha. „Tõmba teda niimoodi nöörist. Siis hakkab ta pöörlema. Saad aru?”
Heidi võttis nööri pihku ja tõmbas. Tigu kukkus pikali.
„Ei, mitte nii,” ütles Vanja. „Ma näitan sulle.”
Ta tõstis teo püsti ja sikutas seda tasakesi paar meetrit edasi.
„Mul on väike õde!” ütles ta enda ette. Robin oli läinud akna alla ja vahtis tagahoovi. Stella, kes oli energiline ja arvatavasti eriti suures hoos, sest see oli tema sünnipäev, hüüdis erutatult midagi, millest ma aru ei saanud, näitas kahest väikesest tüdrukust ühe poole, kes ulatas talle nuku, mis tal käes oli, tõi väikese nukuvankri, pani nuku sisse ja hakkas teda mööda koridori kärutama. Achilles oli leidnud ühise keele Benjaminiga, Vanjast pool aastat vanema poisiga, kes istus enamasti millessegi süvenenult, näiteks joonistusse või legokuhja või mereröövlikujukestega piraadilaeva. Ta oli hea fantaasiaga, iseseisev ja heasüdamlik poiss ja istus nüüd koos Achillesega ning ehitas Vanja ja minu alustatud raudteed. Kaks väiksemat tüdrukut jooksid Stella järel mööda koridori. Heidi seisis ja virises. Ilmselt oli tal kõht tühi. Läksin kööki ja istusin Linda kõrvale.
„Kas lähed varsti nende juurde?” küsisin ma. „Minu meelest on Heidil kõht tühi.”
Ta noogutas, pani mulle korraks käe õlale ja tõusis. Mul võttis paar sekundit, et viia end kurssi kahe teemaga, mida lauas arutati. Üks oli autode ühiskasutus, teine autod, ja ma sain aru, et vestlus oli nüüdsama hargnenud. Pimedus akna taga oli tihke, valgus köögis minimaalne, kortsud rootslaste nägudel laua ümber sügavas varjus, silmad küünlavalgel sädelevad. Erik, Frida ja üks naine, kelle nime ma ei mäletanud, seisid tööpinna ees seljaga meie poole ja askeldasid toiduga. Mu hing oli Vanja pärast haige. Aga ma ei saanud midagi teha. Heitsin pilgu rääkijale, naeratasin kergelt vaimukuste peale, maitsesin punast veini, mille klaasi keegi mu ette oli tõstnud.
Minu vastas istuv mees oli ainus, kes teistest köögis olijatest erines. Mehe nägu oli suur, palged armilised, jooned jämedad ja silmad pinevil. Tema suured kämblad olid laual. Ta kandis viiekümnendate stiilis särki ja siniseid teksasid, mille sääred olid üles keeratud. Ka ta juukselõige ja bakenbardid olid viiekümnendate stiilis. Aga mitte välimus ei teinud teda teistest erinevaks, vaid see, mida temast õhkus: tema kohalolek oli tajutav, ehkki ta suurt midagi ei öelnud.
Kord olin Stockholmis käinud peol, kus oli ka üks poksija. Ka tema oli istunud köögis, tema füüsiline kohalolek oli samuti olnud käegakatsutav ja tekitanud minus selgesti tajutava, kuid ebameeldiva alaväärsustunde. Nagu oleksin ma temast kehvem. Saatuse pilkena leidis see tol õhtul kinnitust. Pidu toimus Linda sõbranna Cora pool, kelle