Isaga kalale. Kivisilla haug ja teised lood. Paavo Kangur
ngur
Isaga kalale. Kivisilla haug ja teised lood
I osa
Võrtsjärve kiisad
Kui ma üles ärkasin, oli isa vanema vennaga Võrtsjärvele kalale läinud. Paadiga. Mind kaasa ei võetud, sest selleks peeti mind veel liiga väikeseks. Haarasin õnge ja ussipurgi ning jooksin järve äärde paadisadamasse. Äkki jõuan veel paadile.
Isa ja venda polnud kuskil. Ma olin ikka väga solvunud, sest lootsin ka kaasa saada. Hakkasin siis kaldalt püüdma. Mulle meeldisid just ahvenad, sest kala võtt oli selge ja konkreetne. Veidi korgi mängimist ja siis haaras ahven ussi suhu, sukeldus ning kork kadus järve põhja suunas. Siis oli aeg haakida. Särje võtt on palju igavam.
Kui isa ja vend järvelt tulid, oli mul pang kala täis. Neil polnud seekord üldse saaki. Vahel käis isa öösel püüdmas ja hommikul roomas köögis angerjas või lamas ajalehel suur haug. Kord oli haugil kõhus suur särg.
„Võiks selle särje ka pannile panna,” pakkusin.
„See ei ole hea mõte,” ütles isa ja viskas särje minema.
Kivisilla haug
Ma ei saanud aru, miks minu ahvenad alati kassile läksid ja neist kunagi praadi ei tehtud. Kurtsin seda muret külla tulnud Tartu vanaemale. Ta andis mulle korvi ja ütles, et püüdku ma see täis, ta praeb siis saagi ära. Läksingi kalale. Paadisadam oli meie kahe trepikojaga majast mõne minuti kaugusel. Esimene maja, siis teine maja, kus oli lasteaed, siis plats, kus talvel oli hokiväljak, ning oligi paadisadam. Kui oleksin läinud paremale, oleksin jõudnud sauna ja suitsuahju juurde, mis alati töötas. Vasakule minnes oleksin jõudnud piimamehe juurde. Mina läksin otse järve äärde. Järve tundsin ma hästi. Ükskord tahtsid vanemad mind siia ära uputada, ise väites, et õpetavad mind ujuma.
Viskasin siis õnge vette ja unistasin suurtest ahvenatest, palju suurematest kui minu peopesa, aga nagu kiuste kala ei võtnud. Ma teadsin, et järves oli suuri kalu. Kuumadel suvedel lebasid kallastel surnud hiidkohad ja ma ei saanud aru, miks lastakse toidul niisama vedeleda. Kuid seekord ei tulnud otsa kiisapoegagi.
Kurtsin siis muret kogenud inimestele. Vend oli juba üheksa-aastane ja seega peaaegu täiskasvanud tegelane. Palju näinud ja palju käinud. Isegi Rannu koolis käinud. Elunäinud inimesega teemat arutanud, suundusin hoopis, korv käes, metsa seenele. Võrtsjärve ääres, igivanadel liivaluidetel laiusid ilusad palumetsad. Männid, kased ja sammal. Korjasin korvi punapuravikke täis. Alguses lõikasin kõiki seeni, aga männiriisikad loopisin hiljem välja, sest muidu poleks puravikud ära mahtunud.
Vanaema jäi saagiga väga rahule ja rääkis järgmise loo. Oli karm sõjaaeg, 1944. aasta kevad, ja külmkapp oli täitsa tühi. Vanaema andis isale õnge ja korvi ning saatis poisi Emajõe äärde. Kivisilla varemetel käis siis äge kalapüük. Seda kohta armastasid viidikad ja haugid armastasid viidikaid. See oli ühepoolne armastus, sest viidikad hauge väga ei armastanud, aga seda sügavam oli haugide kiindumus viidikatesse. Isa otsustas seda ära kasutada. Ta püüdis ussitükiga viidika, pani siis elussööda konksu otsa ning viskas õnge Kivisilla varemete vahele. Seal oli paar sügavamat auku, kus elasid suured haugid. Üks haug, nii viiekilone tegelane, haaras viidika suhu ja konks haakis ta lõpuste taha. Nüüd olid vastamisi nelja-aastane poiss ja viiekilone haug. See oli eluvõitlus. Haug tahtis põgeneda sügavikku, aga poiss tahtis kala toidulauale tuua. Lõpuks oli põngerjas üleni märg ja väsinud, aga kala oli kaldal.
Ma ei uskunud vanaema juttu, eriti kahtlesin haugi suuruses. Äkki oli väiksem? Hiljuti kuulsin, et tänapäevalgi saadakse Emajõe jalakäijate silla juurest kollase kummilutiga kümnekiloseid tõugjaid ja kolmekiloseid hauge.
Paunküla veehoidlal
Ühel päeval tuli isale külla sõber, kellel oli kollane Žiguli. Sõitsime kolmekesi Paunküla veehoidlale latikaid püüdma. Oli sume suvepäev. Ilm oli täpselt paras. Võtmine oli äge. Isa püüdis hunniku kalu, kuid lasi kõik latikad tagasi, sest need olid 29 sentimeetrit pikad. Millegipärast oli alammõõt 30 sentimeetrit. Ta sõber sai kaks ٤٦sentimeetrist latikajurakat. Tal oli vist parem sööt, mul ja isal olid kaasas tavalised, oma aiast kaevatud vihmaussid.
Minu õnge võtsid ainult särjed. Seepeale soovitas isa proovida veidi sügavamalt püüda. Selleks tuleb korki tinast kaugemale tõmmata. Nii ma ka tegin. Ja saingi ühe latika, kuid pidin selle lahti laskma, sest see oli alamõõduline. Nii jäid kalakotti vaid mõned särjed. Pärast pakkus sõber ühte latikat isale, aga tema ei võtnud. Isa oli tähtis kalateadlane ja isegi mingi rahvusvahelise kalanduskomisjoni liige, ta ei tahtnud selle sõbra nähes reegleid rikkuda ega võtnud ka teise mehe püütud kala.
Voose purikas
Ma olin nii 11aastane, kui laenasin isa spinningu ja läksin Vääna jõele loopima. Panin otsa Rootsi päritolu rohelise forellilandi ja proovisin õnne.
Viskasin ikka üle jõe roostiku äärde ja ühel hetkel oli haug otsas. Kerisin selle välja. Isa sõber Tiit ütles pärast, et nii väike. Muidugi oli haug väiksem kui Tiidu lastud metssiga ja põder. Haug oli kohe hulga väiksem kui põder. Ma ei hakanud sel teemal vaidlema. Panin oma haugi toki otsa ja lükkasin nagu vorsti kaminasse küpsema. Hiljem tuli onu Fred ka. Fred oli indiaanlane, ta esivanemad olid pärit kaugelt lõunamaa saarelt Arubalt. Ta sõitis rongiga Mustjõe jaama ja tuli jala läbi metsa Voosele. Kui Fred nägi kaminas kala, võttis ta kohe suure suutäie ja ütles: oi, kui maitsev. Minu arust kuivas haug kaminas natuke ära. Haugi küpsetamiseks on palju paremaid võimalusi.
Teisel päeval läksime isaga jõele lanti loopima. Isa sai pöörleva landiga ühe pisikese ahvena. Hauge me rohkem ei näinud. Pärast tegime sauna. Lahe oli otse lavalt jõkke hüpata.
Saaremaa ahvenapüük
Isa oli ihtüoloog. See tähendab kalateadlast. Kõiguste lahe ääres asus nende katsebaas, kus kasvatati sumpades meriforelle ja siis uuriti neid. Uurimiseks tuli kala kõht lõhki lõigata ja sinna sisse vaadata, et mida kala sööb. Tegelikult oli teada, mida kasvatuse kala sööb – meriforell sõi kalasööta, mis maitses nagu nõukogude kalakotlet. Jubedalt. Sumba all aga elasid ahvenad, kes näksisid ülejääke ja neile sobis see sööt küll.
Eelmisel päeval olid teadlased lahte sisse lasknud ridaõnge angerjapüügiks. Pika nööri otsas olid nii meetripikkused tamiilijupid, otsas tina ja konks, mille otsa oli pandud vihmauss. Hommikul läksime ridaõnge merelt ära tooma. Saime pool ämbrit angerjaid. Vähe, arvasid teadlased. Siis mindi kontrollima meriforelli sumpasid. Me vennaga püüdsime samal ajal sikuskatega sumba alt ahvenaid. Sikuska on selline õng, kus ussiga laetud konksu asendab lihtsalt tinatükk, konks küljes, mida võngutatakse vees edasi-tagasi, kuni ahvena närvid läbi lähevad, nii et ta ründab tinatükki. Ahvenal on kehvad närvid. Saime terve ämbritäie ahvenaid.
Veel elas Kõigustes kuri kalkun, tige hundikoer ja ka Elbert Tuganov, kes vahel uuris liblikaid ja vahel tegi nukufilme. See oli väga naljakas, kui liblikauurija ja tema naisabilised jooksid päikeseloojangu eel kadakate vahel ja ajasid pisikeste kahvadega ööliblikaid taga.
Peratsi järve latikas
Oli sombune suvepäev. Tibutas vihma. Seadsin sammud Peratsi järve äärde, mis asub Kanepi lähedal metsa sees. Käisin siin alati kalal, kui olin tädil külas. Nii väline vaatlus kui ka praktika