Riigi saladus. Mika Waltari
Kuigi mis seal ikka. Aasta pärast ei mäleta teda enam keegi.”
Ta ei vaevunud mu vastust ära kuulama, vaid lisas sedamaid: „Mu naine rõõmustab sind nähes. Ta ei ole terve, aga tõuseb kindlasti voodist ja tuleb koos meiega sööma. Ka mu enese tervis ei ole kõige parem. Vana reuma vaevab, ja nagu sa ise näed, on ametiasjade ajamine Jeruusalemmas üksainus jooksmine järskudest treppidest üles ja alla.”
Ta liikus siiski tarmukalt ja vaevata ja temas oli midagi rahutut, nii et ta ei suutnud paigal püsida. Ta keha on kõhetu ja ta hakkab kiilaks minema, kuigi püüab seda varjata ja laseb oma juuksed tagantpoolt laubale kammida. Ta silmad on külmad ja uurivad. Ma teadsin, et ta karjäär ei ole olnud hoopiski särav, kuid ta on saanud tulusa prokuraatori ameti tänu abielule. Päris prokonsul ta muidugi ei ole, vaid on Süüria prokonsuli alluv. Aga ta ei ole sugugi ebameeldiv mees. Ta oskab kuivalt naeratada ja enese üle nalja heita. Arvan, et kui roomlane tunneb ta kohustust mürgeldavate võõramaalaste seas õigust mõista. Seepärast Naatsareti Jeesuse juhtum vaevas teda.
Ta ütles mõrult: „Kui püüan üles oma tubadesse minna, siis vean kihla, et varsti sunnivad juudid mind oma pidustuste pärast jälle tagasi alla jooksma. Mis viga Roomast soovitada, et nende kombeid peab austama, aga see teeb minust pigem nende käsualuse kui käskija.”
Ta hakkas rahutult mööda õue ringi kõndima, kuid andis käeliigutusega märku, et lubab mul kaasas käia. „Kas sa oled nende templit näinud?” küsis ta. „Selle eesõuele on meil paganatel vaba pääs, aga sisemisse õue ükski ümberlõikamatu surmanuhtluse ähvardusel astuda ei tohi. Raske uskuda, et elad Rooma riigis. Me ei või isegi keisri kuju nähtaval pidada. Ja surmanuhtluse ähvardus ei ole lihtsalt nali. Meil on selles asjas halbu kogemusi. Mõni tobe reisiline võtab aeg-ajalt pähe riietuda puhtast uudishimust juudiks vaid selleks, et näha templi keelatud seesmist osa, kuigi seal õieti midagi näha ei ole. Suures tunglemises pidustuste ajal võib see ka õnnestuda, kuid vahelejäänud loobitakse kividega armutult surnuks. Neil on selleks õigus ja see ei ole sugugi meeldiv viis surra. Loodan, et sinul niisugust kavatsust ei ole.”
Adenabar küsis minult ettevaatlikult Rooma uudiseid ja rahunes silmanähtavalt, kui oli kuulnud, et olin veetnud talve Aleksandrias ja filosoofiat uurinud. Ta mõistis, et olen riiklikus mõttes ohutu, ja et näidata oma poolehoidu, tuli oma reumatismi unustades koos minuga üles kindluse võimsasse torni, kust paistis kätte kogu templi ala. Nii vastu õhtut oli tempel oma paljude õuede ja sammaskäikudega ehituskunsti suurepärane saavutus. Ta näitas mulle kaupmeeste ja võõramaalaste õue, naiste õue ja juutide õue ning püha osa peaehitist, kus paikneb juutide pühamast püham. Sinna võib ka nende ülempreester vaid kord aastas sisse astuda.
Küsisin, kas peab paika, et oma templi pühamast pühamas kummardavad juudid kuldset metseesli pead. Niisugune lugu liigub kangekaelselt kõikide rahvaste hulgas. Prokonsul ütles, et selles ei ole terakestki tõtt. Ta kinnitas veenvalt: „Seal ei ole üldse mitte midagi. See on tühja täis. Kui eelmises templis möllas tulekahju, siis läks Pompeius koos mõne ohvitseriga sinna sisse eesriide taha ja seal ei olnud midagi. See asi on kindel.”
Prokonsulile tuldi järele ja me läksime alla kindluse eesõuele. Seal ootas teda juudi templivalvurite saatel ülempreestri esindaja, kes nõudis virila häälega tungivalt, et ristilöödute surnukehad tuleb enne päevaloojakut ristilt maha võtta. Pontius Pilatus soovitas talle, et võtku maha, mis maha võtma peab, ja nad vaidlesid vormitäiteks, kas see oli juutide või roomlaste ülesanne, kuigi saadik oli ilmselgelt juba valmis selle ebameeldiva töö ise ära tegema ja valvurid sellepärast kaasa võtnud. Nad kavatsesid surnukehad juutide prügimäele vedada ja need seal ööpäev läbi lõõmavas tules, kus prügi põletatakse, ära põletada.
Prokonsul tähendas rangelt, et Naatsareti Jeesuse surnukeha nad puutuda ei tohi, kui seda veel hauda ei olnud viidud. Ta oli selle juba ära lubanud. See ei olnud saadikule meelepärane uudis, aga ta ei osanud ka tüli tõsta, sest oli küllap saanud vaid üldise juhise, et surnukehad tuleb enne sabati algust ristilt maha võtta. Sellele vaatama tegi ta katset teada saada, kes, kuidas ja miks oli tahtnud Jeesuse surnukeha minema viia, aga prokonsul tüdis temast ja tähendas mornilt: „Ma olen öelnud, mis mul öelda oli.” Ta keeras selja märgiks, et jutuajamine on lõppenud, ja nii läks juut valvurite saatel õuest minema.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.