Riigi saladus. Mika Waltari
teatrija tsirkusehooneid ning kõige muu kohal kõrguvat valget ja kuldset templit müüride, ehitiste ja sammastikega.
Aga tuhmunud päikese valgel ei säranud tempel mu silmis, nagu oli jutustatud. Marmor ei hõõgunud ja kuld ei sädelenud. Kahtlemata oli tempel võimas, vankumatu, uue aja ehituskunsti võrratult pidulik imetegu. Kuid minul ei olnud selles suhtes samasugust tunnet kui juutidel. Vaatasin seda pelga tülpimuse vallas, sest see kuulus asja juurde, kui olin templi nägemiseks pika reisi ära teinud. Ma ei olnud enam noor nagu siis, kui esimest korda Efesose templit nägin. Ma ei tundnud sedasama kauniduse ja ime hardust, sel ajal kui kuum tuul mulle soolast tolmu silma puhus.
Eesel pööras pead ja vaatas mind nõutult, kui ta liikuma sundisin. Kui olime mäeharjale jõudnud, oli ta iseenese tarkusest parimale vaatamiskohale seisma jäänud ja kindlasti ootas, et mul kulub tükk aega ilmestamisele ja rõõmuhüüatustele, ülistuslauludele ja palvetele. Manasin end tusatsemise ja kehaorjuse pärast, kuna ei suutnud lugematute inimeste kõige pühamat vaatepilti pelga ihulise kurnatuse ja vastiku tuule pärast väärikalt hinnata. Pahuralt kõrvu lidutades hakkas eesel mööda mäeküljel looklevat teed alla minema. Kõndisin looma kõrval, hoides valjastest kinni, nii töntsid olid mu jalad.
Mida allapoole orgu me jõudsime, seda vähem tuul kiusas, kuni seda oru põhjas enam õieti ei märganudki. Lõpuks, kui lähenes keskpäev, ühines Joppe tee Caesareast tuleva teega ja muutus Rooma maanteeks. Mööda teed rändas linna poole tohutu hulk rahvast. Värava ees nägin, kuidas inimesed salgakesi seisma jäid ja lähedalasuvat küngast tunnistasid, aga paljud katsid näo ja jätkasid kiirustades teekonda linna. Mu eesel hakkas tõrkuma. Tõstnud pilgu, nägin okkalisi põõsaid täis künka tipus kolme risti ja mu silm seletas ristidel väänlevaid kolme ristilöödu kehasid. Suur hulk rahvast oli kogunenud künka väravapoolsele veerule riste vahtima.
Ka teel oli tekkinud tunglemine, nii et ma ei pääsenud edasi värava juurde, kuigi oleksin tahtnud. Ma olen oma elus muidugi ristilöödud kurjategijaid näinud ja nende kannatusi pealt vaatama jäänud, et kannatuse nägemiseks meelt karastada. Tsirkuseareenil olen näinud veelgi julmemaid suremise viise, kuid neis on olnud raasukegi põnevust. Ristilöömise nägemises ei ole mitte midagi niisugust. See on vaid häbiväärne ja aeglane viis karistuseks tappa. Kui mul üldse on mingit rõõmu Rooma kodakondsusest, siis vähemasti kindlus, et mind hukatakse mõõgaga ja kiiresti, kui ma kunagi jään süüdi niisuguses teos, et mind selle pärast surma mõistetakse.
Teistsuguses meeleolus oleksin vist lihtsalt pea ära keeranud, unustanud halva ende ja teel kasvõi vägisi edasi läinud. Aga nende kolme ristilöödu nägemine suurendas minus seletamatul moel ilma tekitatud ahistust, kuigi mul ei olnud nende saatusega midagi pistmist. Ma ei tea miks, aga ma lihtsalt pidin nii tegema, et läksin eeslit talutades teelt staadioni võrra kõrvale ja trügisin läbi vaikiva inimhulga künkaveerust üles.
Mõned kaheteistkümnenda leegioni Süüria sõdurid logelesid ristide juures maas, loopides täringut ja juues haput veini. Tegemist ei olnud niisiis tavaliste orjade või kurjategijatega, sest sõduritest eemal oli valves ka tsentuurio.
Heitsin neile krampides tõmblevatele ristilöödutele esialgu hajameelse pilgu, aga keskmisele ristile, süüdimõistetu pea kohale oli kinnitatud kirjutustahvel. Sellele oli kirjutatud kreeka, ladina ja rahvakeeles: „Naatsareti Jeesus, juutide kuningas.” Ma ei saanud kohe aru, mida lugesin, olin nii vapustatud. Siis nägin, et norguvajunud pähe oli pandud okaskroon, mis matkis kuningakrooni. Okaste torgetest jooksid mööda nägu alla hüübinud verenired.
Peaaegu sealsamas muutusid kirjutis ja ristilöödu näojooned mu silmis häguseks, sest päike kadus taevast ja keset päeva läks nii pimedaks, et seletasin kõige lähemal seisvaid inimesi suure vaevaga. Lindude hääled vaibusid nagu päikesevarjutuse ajal ja ka inimeste hääli ei olnud enam kuulda, nii et kostis vaid sõduri heidetud täringute kõlksatusi vastu kilpi ja ristilöödute lõõtsutavat hingamist.
Olin läinud otsima juutide kuningat, nagu sulle eelmises kirjas naljaga pooleks kirjutasin, Tullia. Jeruusalemma värava eest leidsin ta künkalt ristilööduna, veel elusana. Mõistnud kirjutise sisu ja nähes okaskrooni tema peas, ei kahelnud ma hetkegi, et olin leidnud selle, keda olin otsima läinud, mehe, kelle sündi tähtede ühinemine oli ennustanud, juutide kuninga, kes pidi nende kirjutiste kohaselt tõusma maailmavalitsejaks. Kuidas ma seda nii selgelt kohe mõistsin, seda on mul võimatu seletada. Kuid mu hingeahistus oli mind kindlasti hommikust peale selleks jubedaks pildiks ette valmistanud.
Olin taeva pimenemise üle rõõmus, sest ma ei pidanud tema häbi ja kannatust liiga täpselt nägema. Seda olin jõudnud juba tähele panna, et teda oli rängalt näkku pekstud ja Rooma kombel piitsutatud. Seepärast oli ta märgatavalt halvemas seisus kui mõlemad teised ristilöödud, kes olid toekad ja pargitud lihtinimesed.
Lühikeseks hetkeks vaibusid päikese pimenedes kõik looduse ja inimeste hääled. Siis hakkas pealtvaatajate hulgast kostma jahmatuse- ja hirmuhüüdeid. Nägin, et ka tsentuurio tõstis pilgu ja vaatas uudishimulikult taevast eri ilmakaartes. Mu silmad harjusid pimedusega ja ma hakkasin jälle eristama maastiku piirjooni ja inimesi enda ümber. Rahvahulga kohkumust märgates tungis teiste seast esile kõrges seisuses juute, kelles tundsin peakatete järgi ära võimumehi ja õppinuid, kellel olid keebinurkades tohutud tutid. Nad hüüdsid valjul häälel, et rahvast julgustada, ja hakkasid ristilöödut pilkama. Nad soovitasid tal näidata, et on kuningas, ja ristilt alla astuda. Nad hüüdsid talle veel teisigi õelusi, viidates sellele, mida ta küllap ise varem rahvale öelnud oli.
Nõnda püüdsid nad rahvahulka kaasa tõmmata ja juba kostiski siitsealt mõni üksik pilkehüüe. Kuid suuremalt jaolt oli rahvahulk tõrksalt vait, otsekui tahaks oma tunded maha salata. Rõivaste ja nägude järgi otsustades oli enamik pealtvaatajaist vaene rahvas, nende seas palju paasapühadele saabunud maainimesi. Mind valdas aimus, et südames tundsid nad oma ristilöödud kuningale kaasa, kuigi ei julgenud seda leegionäridele ja võimumeestele välja näidata. Teiste seas oli rohkesti naisi ja paljud neist olid katnud pea ja nutsid.
Hüüdeid kuuldes kergitas ristilöödu oma võdisevat pead ja otsis kehale ristilöödud jalgadest tuge. Ta oli risti löödud konksus põlvedega, et ta lämbumise tõttu liiga ruttu ei sureks. Ta tõmbas lõõtsutades õhku kopsudesse ja krambid panid ta verise keha rappuma. Avanud silmad, keeras ta pead ja vaatas ringi, otsekui oleks midagi otsinud. Kuid pilkesõnadele ta ei vastanud. Tal oli oma ihuliste piinade väljakannatamisega küllalt tegemist.
Kaks teist ristilöödut olid veel heas seisus. Vasakpoolne kasutas võimalust ja irvitas rahvale näkku. Kangust ilmutades keeras ta pea kuninga poole ja küllap püüdis oma uhkusele armetut rahuldust leida, kui pilkamisega ühines. „Kas sina pole mitte salvitud,” hüüdis ta. „Aita siis iseennast ja meid!”
Kuid parempoolne hurjutas teda ristilt ja kaitses kuningat öeldes: „Meie kannatame oma tegude pärast, aga see seal ei ole midagi halba teinud.” Siis kõnetas ta kuningat alandlikult ja kurvalt ning palus: „Jeesus, pea mind meeles, kui tuled oma riiki.”
Sellises olukorras ja piinarikka surma lähenedes rääkis tema tõesti veel riigist. Kui oleksin olnud nagu varemalt, siis oleksin nii kangekaelse usu pärast kindlasti naerma pahvatanud. Kuid mind ei ajanud naerma. See sõnavahetus niisugusel kujul oli liiga vilets ja vapustav. Kuid imestasin veel rohkem, kui juutide kuningas pööras leebelt oma kannatava pea tema poole ja lohutas teda, öeldes sumbuva häälega: „Ükskord oled koos minuga kuninga aias.”
Ma ei mõistnud, mida ta oma sõnadega öelda tahtis. Just siis astus minust mööda õppinud, kes uurival pilgul rahvahulka silmitses. Pidasin ta kinni ja küsisin: „Mida teie kuningas kuninga aiaga öelda tahab. Miks ta on risti löödud, kui ta midagi paha teinud ei ole?”
Õppinu pahvatas pilkavalt naerma ja ütles: „Kas sa oled Jeruusalemmas võõras? Kas sa usud röövli tõestust rohkem kui kõrgemat nõukogu ja Rooma maavalitsejat, kes ta süüdi on mõistnud? Ta ei ole juutide kuningas. Ta on ainult öelnud, et on kuningas, ja teotanud Jumalat. Ta teotab Jumalat veel ristilgi, sest räägib kuninga aiast.”
Ta kiskus keebi enda ümber koomale, et tutid ometi mu rõivaid ei puudutaks. See solvas mind ja ma ütlesin: „Ma uurin selle asja veel