Riigi saladus. Mika Waltari
Nad ei olnud kuningas Jeesuse poolehoidjad, vaid mõlema ristilöödud kurjategija kuritöökaaslased, seletas tsentuurio mulle.
Ta pidas vajalikuks olla viisakas, tuli minu juurde ja palus ka märuli pärast andeks. Ta lootis, et ma märkasin, kui lihtsalt ta selle oli lõpetanud. Prokonsul on juutide tapmise ära keelanud, kui see just tingimata vajalik ei olnud. Ja tavalisi meeleavaldajaid ei viitsi isegi kinni võtta, sest nende kannul käib alati ka käratsev rahvahulk ja need seavad end linna väravasse laagrisse ning karjuvad ja mürgeldavad. Ja üldse peab vahelesegamist vältima, eriti juutide pidustuste ajal. Pontius Pilatuse poliitika on kujunenud selliseks pärast seda, kui ta alguses püüdis käiku lasta vägivaldsemaid vahendeid ja sai sellest üksnes häda kaela, koguni keisri etteheiteid. Lõpuks ütles tsentuurio:
„Mu nimi on Adenabar. Kui siin lõpetan, saadan su meelsasti lossi ja prokonsuli ette, kui talle ühtaegu teate viin. Üksi on sul paha linna minna. Need lurjused nägid, et räägime omavahel ja et sa ei ole juut. Tuleks ainult ebameeldivusi, kui nad su läbi peksaksid või Rooma kodaniku tapaksid. Siis peaks hakkama asja uurima ja neid karistama, ja selles neetud linnas on sada tuhat peidupaika.”
Ta puhkes naerma ja tõttas pehmendama: „Hoidugem siis asjata vaevast, aga su nägu meeldib mulle ja ma austan õppinud mehi. Ma oskan ka ise lugeda ja kirjutada, aga mu ladina keele oskus on nõrk. Lossis on küll kitsas, aga kindlasti leiame sulle väärilise peavarju.”
Ta lisas selgituseks veel, et prokonsul on kommete poolest vähenõudlik ja lepib Jeruusalemmas käies sellega, et ta majutatakse Antonia kindluse garnisoni kaitse alla. Herodese ehitatud tohutu palee oleks küll võrratult luksuslikum elupaik, aga garnison oli nii väike, et kurbadest kogemustest õppinud prokonsul ei taha oma mehi kahe koha vahel jagada. Antonia on vallutamatu kindlus ja valitseb kogu templi ala. Templi eesõues aga algavadki alati kõik rahutused.
Ta osutas pöidlaga selja taha ristil rippuva surnukeha poole ja rääkis: „Üks minu elu naljakamaid pilte oli, kui see prohvet Jeesus punus köitest piitsa, ajas tuvikaupmehed templi eesõuest minema ja keeras rahavahetajate lauad kummuli. Seekord ei julgenud võimumehed talle vahele astuda, sest tal oli palju poolehoidjaid kaasas. Kui ta eesli seljas Jeruusalemma sisse ratsutas, siis laotasid hullunud inimhulgad oma rõivad talle tee peale ette, lehvitasid palmioksi ja austasid teda kui Taaveti poega. Nad ei julgenud mingil teisel moel välja näidata, et peavad teda kuningaks. Teatavasti oli ta tõesti Taaveti soost nii isa kui ka ema poolt.”
Adenabar osutas ettevaatlikult peaga künkaveerule jäänud naistesalga poole ja ka tema tähendas: „Seal on tema ema.”
Kui rahvahulk oli laiali läinud, olid naised otsekui üle jõu käivast piinast kurnatuna maha langenud. Aga enam nad oma nägusid ei peitnud, vaid tõstsid näod risti poole. Ja ma ei pidanud oletama, kes oli tema ema. Ta ei olnud veel vana naine ja sel hetkel oli ta nägu minu jaoks kõige ilusam naisenägu, mida ma elus näinud olin. Ka leinast märgituna oli näos midagi kirgast ja ühtaegu ligipääsmatut, otsekui ei ütleks see naine elus enam ühtegi asjatut sõna. Tal polnud tarvis tõestada, et on kuninglikust soost. Selle tõestus oli tema nägu, kuigi tema rõivas oli niisama lihtne nagu teistelgi maanaistel.
Oleksin tahtnud, et saatjad ta sealt ära viiksid, oleksin tahtnud minna teda lohutama ja ütlema, et tema poeg on surnud ja ei kannata enam. Kuid see nägu oli nii õilsalt kaunis ja sügavas leinas, et mul oli võimatu talle läheneda. Tema kõrval maas oli teine naine, kelle kirglik nägu tõmbles lakkamatult ja silmad tunnistasid risti, otsekui ei mõistaks ta ikka veel, mis oli toimunud. Kolmas naine oli vanem. Tema karmil juudinäol oli rohkem viha ja pettumust kui leina. Näis, nagu ootaks ta kuni viimase hetkeni imet ega võinud veel andestada, et ei olnud juhtunud midagi. Ülejäänud naised olid kaugemal.
Mu pilk pöördus tagasi kuningas Jeesuse emale ja ma jäin teda vahtima nagu nõiutud, nii et ei kuulnud, mida Adenabar kõneles. Alles siis, kui ta mu käsivart puudutas, vabanesin lummusest. Ta ütles: „Mina olen oma töö teinud ja rohkem ma siin koledas kohas olla ei taha. Juudid koristagu ise oma surnukehad, kui nad ei taha, et need sabati ajal siin ristipuul ripuvad. See ei ole enam meie, roomlaste asi.”
Ta jättis siiski veel mõned mehed riste valvama. Arvan, et ta läks ära timukale appi, sest see ei julgenud vaid kahe patrullimehe saatel kindlusse tagasi minna. Arvata oli, et röövlite sõbrad võisid teda tagasiteel varitseda. Tee oli tühjenenud ja värava ees ei olnud enam rahvahulka. Linna majadest õhkus küpseva liha lõhna kuni künkani välja, aga minul ei olnud kõht sugugi tühi.
Adenabar vaatas päikese seisu ja märkis: „Õhtuni on veel aega. Juutide sabat algab alles siis, kui taevas paistab kolm tähte. Täna õhtul nad söövad paasalammast, kuigi nende seas on lahk, kes sõi oma lamba ära juba eile õhtul. Nende tempel on tohutu suur tapamaja. Eile ja täna on seal tuhandetel ja tuhandetel talledel veri välja lastud, nagu neil on kombeks. Igast tapetud loomast saavad nende preestrid abatüki ja Jumal rasva.”
Mu asjad olid värava juures alles ja Adenabar andis värava kõrval logelevale eesliajajale käsu mu pamp turjale visata ja asjad kindlusse tassida. Mees ei julgenud vastu hakata. Nõnda marssisime üles kindlusse, sel ajal kui leegionäride rautatud jalanõud ühes taktis vastu sillutist mütsusid. Need olid kogenud sõdurid, sest ma ei näinud, et keegi käies eriti lõõtsutama oleks hakanud. Mul endal oli kindluse väravaaluse juurde jõudes hing kinni, sest osa teest oli väga järsk. Juut viskas mu asjad väravaalusesse ja ei nõustunud kindlusse sisse astuma. Andsin talle tasuks paar veeringut, kuigi Adenabar kinnitas, et see oli täiesti asjatu. Minu lahkusest hoolimata jäi mees, kui oli väravast kindlasse kaugusesse jõudnud, seisma ning raputas rusikaid ja kirus roomlasi valjul häälel. Kui valvur ähvardavalt oma oda kergitas, pistis mees jooksu ja leegionärid pahvatasid mürinal naerma, kui juuti jooksmas nägid.
Kui olime kindluse eesõue võimsale sillutisele jõudnud, jäi Adenabar kõheldes seisma ja vaatas mind hindavalt. Ma tundsin ka ise, et ei näe prokonsuli ette astumiseks eriti usaldusväärne välja, nii hästi kui me ka hukkamispaigal tsentuurioga läbi olime saanud. Kuid õuel valitses Rooma jäikus ja kord ja ma tundsin kasarmu lõhna. See metalli, naha, puhastusvahendite ja suitsu lõhn ei ole ebameeldiv, kuid see paneb mehe peagi oma tolmuseid jalgu vaatama ja käega keebivolte kohendama. Õue peal oli ka leegioni altar ja ma tervitasin seda lugupidavalt, aga keisri kuju ei paistnudki.
Adenabar vabandas kindluse viletsate pesemisvõimaluste pärast, sest vett tuli kokku hoida, aga viis mind ohvitseride klubisse ja käskis orjadel hoolitseda selle eest, et saaksin end pesta ja rõivaid vahetada. Ta ütles, et läheb vahepeal prokonsulile ette kandma, ja lubas ühtaegu teatada minu tulekust.
Võtsin rõivad seljast ja pesin ennast, võidsin ja kammisin juukseid, panin selga puhta ihurõiva ning lasksin harjata oma keepi. Panin pöidlasse ka kuldsõrmuse, kuigi ma tavaliselt seda avalikult ei kanna, et mitte asjata tähelepanu äratada. Ma kiirustasin, pöördusin eesõuele tagasi ja jõudsin kohale just siis, kui prokonsul Pontius Pilatus tornist koos oma saatjatega mööda treppi alla tuli, näol kärsitu ilme. Üks rikas juut tahtis tema jutule saada, aga polnud nõus õuelt edasi kindlusesse tulema, et end sabati eelõhtul mitte roojaseks teha.
Ta oli kindlasti mõjuvõimas mees ja roomlastega heas läbisaamises, kui maavalitseja ta nõnda vastu õhtut jutule võtma nõustus. Läksin neile lähemale ja ühinesid muiduvahtivate sõjameestega. Ka see asi oli seotud päevaste sündmustega, sest rikas vana mees palus rahulikult ja väärikalt, kas ta võiks Naatsareti Jeesuse surnukeha ristilt maha võtta ja selle enne sabati algust hukkamispaiga lähedale oma aeda matta.
Pontius Pilatus küsis ümberringi seisjatelt veel kord, kas juutide kuningas on ristil ikka kindlasti surnud, ja ütles siis: „Temaga on olnud piisavalt tüli ja pahandust. Ka minu naine on selle asjatu sekeldamise pärast juba täitsa haige. Võta ta ja vii ära, nii et saan sellest ebameeldivast asjast lõpuks lahti.”
Juut andis oma kingituse prokonsuli kirjutaja kätte ja lahkus niisama väärikalt, nagu oli tulnudki. Pilatus küsis hämmastunult oma kaaskonnalt: „Kas see Arimaatia Joosep ei ole mitte sellesama nõukogu liige, mis Jeesuse süüdi mõistis? Kui tal tõesti oli salaja nii kõrges seisuses soosijaid, siis oleksid nad võinud oma mõjuvõimu aegsasti kasutada. Oleksime pääsenud loost, mis ei tee meile au.”
Adenabar