Piruka magus põhi. Flavia de Luce müsteeriumid. Alan Bradley
Uskumatult inglaslik. Väljakannatamatult vapper. Aga nüüd…
Ja siis oli veel Dogger: Arthur Wellesley Dogger, kui tuua siinkohal ära tema „täielik patronüüm” (nagu ta seda oma parematel päevadel nimetas). Dogger oli tulnud meie juurde alguses isa toapoisina, aga kui „selle ameti muutlikkus” (tema väljend, mitte minu oma) talle liiga kurnavaks osutus, leidis ta, et oleks „mugavam” hakata ülemteenriks, siis sohvriks, siis Buckshaw’ töömeheks, siis jälle mõneks ajaks sohvriks. Viimastel kuudel oli ta vaikselt nagu langev sügisleht sättinud end oma praegusesse ametisse aednikuna ning isa oli annetanud meie auto, Hillmani kombi, Püha Tancredile loteriiauhinnaks.
Vaene Dogger! Täpselt nii ma temast mõtlesin, kuigi Daphne oli mulle öelnud, et ma ei tohiks mitte kunagi kellegi kohta midagi sellist öelda. „See pole mitte ainult üleolev, vaid ei arvesta ka tulevikuga,” selgitas ta.
Aga ikkagi, kes suudaks unustada pilti Doggerist aiamüüri najal? Suur abitu mehemürakas, kes lihtsalt seisab seal, juuksed ja tööriistad segamini, aiakäru kummuli, näol ilme otsekui… otsekui…
Minu kõrv püüdis kinni sahina. Pöörasin pead ja kuulatasin.
Ei midagi.
See on teada-tuntud fakt, et mul juhtub olema täiuslik kuulmine, sedasorti kuulmine, nagu isa mulle ükskord ütles, mis võimaldab selle omanikul kuulda ämblikuvõrke nagu hobuseraudu vastu seina kolisemas. Harrietil oli samuti olnud täiuslik kuulmine ja mõnikord meeldis mulle kujutleda, et ma olen mõnes mõttes üks kummaline jäänuk temast: kaks ilma kehata kõrva, mis heljuvad Buckshaw’ kummitavates tubades ja kuulevad asju, mida oleks vast parem mitte kuulda.
Aga kuulake! See heli kostis jälle! Hääle kaja; tühi ja kõmisev nagu sosistus tühjas küpsisepurgis.
Lipsasin voodist välja ning hiilisin kikivarvul akna juurde. Hoolega vaadates, et ma kardinaid väga ei liigutaks, piilusin välja juurviljaaeda täpselt siis, kui kuu kuulekalt pilve tagant välja tuli ja kogu hoovi valgustas, just nagu mõnes esmaklassilises „Suveöö unenäo” lavastuses.
Kuid näha polnud midagi peale kuu hõbedase valguse, mis kurkide ja rooside vahel tantsiskles.
Ja siis kuulsin ma häält: vihast häält nagu hilissuvise mesilase sumin, kes üritab läbi suletud aknaklaasi tungida.
Võtsin ümber ühe Harrieti Jaapani siidist hommikumantli (see oli üks kahest, mille ma Suure Põletuse käest päästnud olin), pistsin jalad pärlitega tikitud India mokassiinidesse, mis olid mul susside asemel, ning hiilisin trepimademele. Hääl tuli kuskilt maja sisemusest.
Buckshaw’s oli kaks Suurt Treppi, mis kumbki lookles teineteise peegelpildina alla esimesele korrusele, kus need lõppesid veidi enne musta maalitud joont, mis jagas maleruudulise kahhelpõrandaga halli kaheks. Minu trepp, mis algas Tari tiivast ehk idatiivast, viis sellesse suurde kõmisevasse värvitud halli, mille taga, läänetiiva vastas, asus relvamuuseum ning sellest edasi isa kabinet. Just sealtpoolt hääl kostiski. Ma hiilisin lähemale.
Surusin kõrva vastu ust.
„Pealegi, Jacko,” ütles häbematu hääl teisel pool uksepaneeli, „kuidas sa selle avastuse valguses üldse edasi elad? Kuidas saaksid edasi minna?”
Ühe iiveldama ajava hetke jooksul mõtlesin, et George Sanders1 oli Buckshaw’sse tulnud ning luges isale suletud uste taga epistlit. „Kao välja,” ütles isa, tema hääl ei olnud vihane, kuid tema toon oli nii tasakaalukas ja kontrolli all, et ma teadsin – ta on täiesti raevunud. Oma vaimusilmas nägin tema kortsus kulmu, rusikas käsi, lõuajoont, mis on pingul nagu vibunöör.
„Oh, lase nüüd olla, vanapoiss,” ütles õline hääl. „Me oleme selles koos – oleme alati olnud ja jääme ka edasi. Sa tead seda sama hästi kui mina.”
„Twiningul oli õigus,” ütles isa. „Sa oled jõle, jälestusväärne isik, kes ei vääri inimese nime.”
„Twining? Vana Teetass? Teetass on juba kolmkümmend aastat surnud, Jacko – nagu ka Jacob Marley2. Aga nagu nimetatud Marleygi puhul kummitab tema vaim edasi. Nagu sa võib-olla märganud oled.”
„Ja meie tapsime ta,” ütles isa ilmetu, surnud häälega.
Kas ma tõesti kuulsin õigesti? Kuidas sai ta…
Kuna ma võtsin kõrva ukse vastast ära ja kummardusin lukuaugu kohale, ei kuulnud ma isa järgmisi sõnu. Ta seisis oma laua kõrval, näoga ukse poole. Võõras oli minu poole seljaga. Ta oli väga pikk, meeter üheksakümmend oleksin pakkunud. Oma punaste juuste ja roostehalli ülikonnaga meenutas ta mulle Kanada kure topist, mis meil relvamuuseumi ühes pimedas nurgas seisis.
Panin kõrva tagasi vastu uksepaneeli.
„… süü ei aegu,” ütles hääl. „Mis need mõned tuhanded sulle ikka tähendavad, Jacko? Kui Harriet suri, kukkus sulle kindlasti kena kopikas. Ainuüksi kindlustus…”
„Pane oma räpane suu kinni!” karjus isa. „Kao välja, enne kui ma…”
Korraga haarati minust selja tagant kinni ning kare käsi kattis mu suu. Mu süda kargas peaaegu rinnust välja.
Mind hoiti nii kõvasti kinni, et ma ei saanud isegi rabeleda.
„Minge tagasi voodisse, preili Flavia,” sisistas hääl mulle kõrva.
See oli Dogger.
„See pole teie asi,” sosistas ta. „Minge tagasi voodisse.”
Tema haare lõdvenes ning ma raputasin end lahti. Heitsin talle mürgise pilgu.
Nägin hämaruses tema pilku veidi pehmenevat.
„Laske jalga,” sosistas ta.
Ma lasksin jalga.
Tagasi oma toas, kõndisin mõnda aega ühest seinast teise, nagu ma tihti teen, kui keegi mind segab.
Mõtlesin sellele, mida olin kuulnud. Minu isa on mõrvar? See oli võimatu. Arvatavasti oli sellele mõni üsna lihtne seletus. Kui ma oleksin vaid kuulnud ülejäänud vestlust isa ja võõra vahel… kui vaid Dogger ei oleks mulle pimedas kallale karanud. Kelleks ta end õige pidas?
Ma talle alles näitan, mõtlesin.
„Ilma pikema jututa!” ütlesin valjult.
Libistasin Jose Itrubi tema rohelisest paberümbrisest, keerasin oma kaasaskantava grammofoni korralikult üles ning panin peale Chopini poloneesi As-duuris. Heitsin voodile ja laulsin kaasa.
„DAM-dam-dam-dam, DAM-dam-dam-dam, DAM-dam-dam-dam, DAM-dam-dam-dam…”
Muusika kõlas, nagu oleks see komponeeritud filmi jaoks, kus keegi üritab panna käima vana Bentleyt, mis turtsudes järjekindlalt välja sureb – see polnud just muusika, mille saatel unemaale hõljuda…
Kui ma silmad avasin, hiilis akende taga austriroosa koidik. Minu vasest äratuskella seierid näitasid 3.44. Suve ajal läks varakult valgeks ning vähem kui veerand tunni pärast peaks tõusma päike.
Sirutasin, haigutasin ning ronisin voodist välja. Grammofon oli maha käinud, keset poloneesi seisma jäänud, nõel liikumatult plaadivagudes. Hetkeks mõtlesin, et keeran selle jälle üles, et teha meie majapidamisele äratuse Poola moodi. Aga siis meenus mulle, mis oli vaid mõni tund tagasi toimunud.
Läksin akna juurde ja vaatasin alla aeda. Seal oli tööriistakuur, mille klaaspaneelid olid kastest hägused, ja veidi eemal nurgeline tumedam laik, Doggeri kummuli aiakäru, mis oli eilsete sündmuste käigus ununenud.
Mulle tundus, et pean selle õiget pidi pöörama, et seda temale kuidagi heastada, kuigi ma polnud kindel, mida ma täpselt heastada tahtsin, niisiis panin riidesse ja läksin mööda tagatreppi vaikselt kööki.
Kui ma aknast möödusin, märkasin, et proua Mulleti kreemipirukast oli üks tükk välja lõigatud. Kui kummaline, mõtlesin, see ei olnud kohe kindlasti ükski de Luce’idest, kes selle võtnud oli.
Kui üldse
Inglise näitleja, kes mängis sageli just negatiivseid tegelasi. –
Jacob Marley – tegelane Charles Dickensi „Jõululoost”, kes ilmub vaimuna peategelasele Scrooge’ile.