Väike maailm. Ǻsa Hellberg
/p>
1
Miks oli Elsa valinud Stockholmi Keskvaksali juures oleva ristmiku ületamiseks just täpselt selle ajahetke, ei oleks ta suutnud hiljem öelda, seevastu teadis ta, miks oli ta läinud järele blondiinile, kes oli pooljoostes tulnud, väike reisikott käes.
Kui ta üldse kunagi tahab veel näha midagi muud peale Farsta, siis tuleb tal reisile minna ja järgnemine sellele kolmandana ülekäigurada ületavale inimesele tundus talle hiilgava ideena.
Üksinda poleks ta tihanud.
Kui naine Arlanda Expressi poole suundus, hakkas Elsa süda nii tugevalt taguma, et ta jalad kippusid värisema.
Mõelda, et seekord ta ehk pääsebki välismaale.
2
Isabella ideaalhommik sisaldas pikaldast hommikusööki värske ajalehe ja raadio seltsis, mitte kõrgetel kontsadel silkamist Odenplani metroojaama poole. Ta vandus valjult, kui nägi, et rong juba perrooni juures seisis, kiskus kõhklematult kingad jalast ning lisas kiirust.
Lõõtsutades nõjatus ta vastu vaguni seina. Mees ta kõrval paistis lõbu tundvat ja Isabella heitis ta poole vihase pilgu, kummardus ning torkas kingad varba otsa tagasi. Kui ta pingutab, jõuab veel Arlanda Expressile. See oli tähtsam kui paljad jalad. Ja jõllitavad mehed.
„Kiire hommik?” küsis mees.
„Jah,” vastas Isabella lühidalt. Tal polnud vähimatki tuju juttu puhuda. Vastupidi. Ta pani päikeseprillid ette. Ega tal neid vaja ei olnud, aga need hoidsid võõrad eemal.
Neli minutit hiljem oli ta metroojaamas ja muidugi tuli see vaid stressist, et ta oli valesti valinud ning jõudis nüüd välja Klara Vattugrändi ja Vasagatani ristmikule, selle asemel et minna maa all kuni Stockholmi Keskvaksalini, kust läks rong Arlandasse. Vandudes pistis ta jälle jooksu.
Esimest korda sel päeval oli Isabellal õnne ja otsekohe, kui ta ebamugaval istmel koha sisse oli võtnud, andis ärritus järele. Ta ei hoolinud sellest, et ta üleni higine oli. Tuli see jooksmisest või nendest lugematutest nii tuttavatest klimakteeriumihoogudest, sellest polnud tal sooja ega külma. Ta peab Londoni lennukile jõudma.
Sam laskis lehe alla. See blond naine on erakordselt kaunis, märkas ta, kui naine päikeseprillid hetkeks otsaette lükkas. Sam nautis vaatepilti veidi aega, enne kui jälle ajalehe üles tõstis. Kaunis ei tähendanud meeldivat, tihti oli see just vastupidi. Talle piisas naise imetlemisest eemalt. Lähemale kui sellel praegusel hetkel ei mõelnud Sam minna. Ta ei üritanud isegi silmsidet saada. Kindlam oli asi sinnapaika jätta.
Arlandas polnud Samil mingit kiiret. Lennuk New Yorki läheb ettenähtud ajal ja tal oli tund aega, et juua tass kohvi ja lasta peast läbi kõik, millest Stockholmis juttu oli olnud.
Ta polnud ikka veel otsustanud, kas osta elamine või mitte. Asi oleks olnud teisiti, kui tal oleks Rootsis veel elus olevaid sugulasi, kuid neid polnud. Siiski tõmbas miski teda Rootsi poole ja sellest oli raske aru saada, sest kui paar suvekuud välja arvata, polnud Stockholm kuigi ligitõmbav.
Põhjus, miks ta kaalus korteri ostmist, oli ta pojas Alexanderis, kes tahtis õppida paar semestrit Stockholmi Ülikoolis, et rootsi keel korralikult selgeks saada. Poisi lapsepõlves olid isa ja poeg rääkinud mingis kodukootud keeles, millel rootsi keelega eriti palju pistmist polnud. Sam pani maakleri paberid kõrvale. Talle endalegi kuluks rootsi keele kursus ära. Ta ema oli oma emakeelest nii palju unustanud, et rääkis pidevalt inglise ja rootsi keelt segamini, ja kui Alexander sündis, oli vanaema suurema osa oma emakeelest unustanud.
Samil oli vaja üsna kiiresti otsustada. Alexanderi kool pidi algama kuu aja pärast ja kui ta ei osta korterit, peab ta aitama pojal üürikorterit leida.
Isabella pilk jäi peatuma ajaleheriiulil. Klatšilehe esiküljel oli nagu nii sageli ta ekskaasa, aga kas mehe uus armastus oli kahekümne ühene või mitte, sellest polnud tal sooja ega külma. Ta lihtsalt ei viitsinud seda jama lugeda.
Hullem oli nende skandaalsete pealkirjadega siis, kui ta veel abielus oli. Nüüd ei saanud ta aru, kuidas oli ta suutnud seda nii kaua taluda. Sellest tillukesest protsendist tõest, mida klatš sisaldas, oli piisanud, et teda masendusse viia, ja kuigi ta oli meest armastanud, andis ta pärast viitteist aastat alla. Miski ei muutuks, ükskõik kui palju armastust ta mehele osutaks.
Naine tax-free poes naeratas, kui ta Isabella pardakaardi vastu võttis.
„Ma tundsin teid ära,” sosistas ta. „Kahju, et te nii noorena lõpetasite.”
Isabella naeratas vastu. Teda polnud juba kaua aega ära tuntud ja see oli väga hea. Kolmkümmend aastat tagasi oli teisiti. Ainus film, mille ta teinud oli, osutus nii edukaks, et pärast seda ei saanud ta kuskile minna, ilma et see oleks tähelepanu äratanud.
„Tänan, aga ma ise olen sellega rahul,” sosistas Isabella vastu ja pilgutas silma. Ta pistis pardakaardi ja lõhnaõli käekotti. Ta mõtleski seda, mida ütles. Ta polnud loodud avalikkuse huvi keskpunktis olema, seda ta teadis juba enne filmi esilinastust ja see teadmine tugevnes hiljem, kui tal tuli pidevalt intervjuusid anda. Ta nägu oli ilutsenud kõigi väljaannete esikaantel ja see oli õudne.
Isabella raputas end mälestustest lahti. Arglik noor naine ei peaks end kinolinal näitama, aga kahekümneaastasena ta seda veel ei teadnud. Ta vanemad ei tundnud selle vastu suuremat huvi, nad olid tervenisti hõivatud teineteise imetlemisega, ja nii oli ta selle asemel, et otsida tuge nende juurest, pugenud abiellu mehega, kes armastas rambivalgust. Ja mehe varjus oligi ta tundnud end märkimisväärselt turvaliselt.
Kui Isabella Håkebackeni ja Samuel Duncani pilgud esimese ja teise värava vahel kohtusid, ei pööranud kumbki neist pilku ära. Isabella oli kui halvatud. Alles siis, kui keegi ta otsa komistas ja vabandust palus, ärkas ta ja kiirustas edasi pardapääsla poole.
Mis see nüüd oli? Oli ta tundnud mingit tõmmet?
Hopsti. Laip elas veel?
„3A, olge lahked,” ütles lennujaamatöötaja naeratades.
Isabella, kes tundis end sellest tõmbesööstust, mis teda tabanud oli, tõeliselt enesekindlana, naeratas vastu.
„Suur tänu,” ütles ta, nagu oleks tasuta pileti saanud. Seda ta siiski polnud saanud. Ta lootis küll, et tolle reisi kulud teevad end tasa.
Kui ta saab oma väikese ettevõtte müüdud, võib ta viiekümne kaheselt pensionile jääda.
3
Oli palju, millele Elsa polnud varem mõelnud. Näiteks, kuidas hankida lennukipiletit. Nii palju ta teadis, et enamik lende broneeritakse ja tal peab uskumatult vedama, kui ta saab sellele lennule, mille piletit ta nägi oma kaaslase või õigemini reisijuhi käes.
Ta oli Keskvaksali juures oleval ristmikul teinud juba kolm katset, mis olid lõppenud sellega, et ta sõitis koju tagasi, sest inimesed, kellele ta järele oli läinud, ei mõelnudki reisile minna, vaid läksid lihtsalt tööle. Seekord oli tal tunne, et tal näkkab.
„No nii, ja kuhu siis teie reisite?” küsis Elsa ootamatult selleltsamalt blondilt naiselt, kes nüüd hingeldades ta vastu maha oli istunud. Naine kandis tumedaid päikeseprille, nii et Elsa ei näinud ta silmi.
„Londonisse. Ja teie?” küsis naine ja naeratas.
„Mina lähen ka Londonisse. Millal te lennuk läheb?”
„Veerand üks.”
„Siis lendame ju samaga,” ütles Elsa ja surus põksuva südamega pöidlad pihku, et pileteid ikka veel oleks. Arlandasse kohale jõudes lootis ta, et võib nüüd täies rahus pileti osta.
Ta oli viimast korda lennanud, kui 1975. aastal Mallorcal käis. Tegelikult ei teadnud ta, miks seda hiljem ei olnud toimunud, nad Lennartiga polnud ju puruvaesed. Vastupidi, pärast mehe surma oli talle palju raha jäänud. Kui ta siis maja maha müüs ja paari kvartali kaugusele väikesesse korterisse kolis, oli tal endisest veelgi rohkem raha. Ometi ei muutnud ta oma igapäevaseid harjumusi mingil moel. Sellega, et ta jätkas seda, mida nad alati teinud olid, hoidis ta alles mälestust Lennartist. Hommikueineks singivõileib ja tee. Jalutuskäik ümber Farsta keskuse. Kell üksteist kohv ja hea sai, kui võimalik, siis kaneelisai. Lõunasöök oli kell üks ja seejärel magasid nad alati