Neli ruutmeetrit. Kogemata vanglasse. Leila Eerits

      Sissejuhatus

      Keegi meist ei usu, et võib end korraga vanglast leida. Siis oleme aga sunnitud aja maha võtma ja endalt küsima, mis see võim õieti on. Võim on võime sundida teisele peale oma tahet. See on suur privileeg, mille kasutamisega kaasneb suur vastutus ja mille tagajärgi oskavad hinnata vaid vähesed. Mida suurem võim, seda suuremad on võimalused võimu kuritarvitada. Minu lugu näitab, mis juhtub siis, kui võim on antud inimestele, kellel on õigusnormidest väärastunud arusaam.

      Küsin endalt siiani, kas minu tehtu oli võrdväärne muude kuritegudega, et mind kuus kuud vangis hoiti. Miks oli mulle keelatud see, mis on teistele lubatud? Miks karistati ka minu lapsi ja vanaema? Milles seisnes nende süü? Ja kas minu tegude tagajärjed olid samaväärsed kui nende omad, keda karistati täpselt sama rangelt nagu mind?

      Need on küsimused, millele otsin vastuseid selles raamatus, mis sündis kannatuste, viha, raevu, valu, pisarate ja igatsuse tulemusena. Isoleeritus perekonnast, lastest ja kodust paneb muutma väärtushinnanguid, enda ümber ringi vaatama ja hindama olemasolevat, mis muidu nii iseenesestmõistetav tundub.

      Annan ülevaate meie vanglate eluolust. Enamik arvab, et vanglas pakub Eesti riik kinnipeetavale kõike eluks vajaminevat maksumaksja raha kasutades, kuid see pole kaugeltki nii. Tegelikkus on palju karmim, paiguti isegi šokeeriv. Kõik need suured loosungid „oleme Euroopas, olgem eurooplased“ tunduvad vahel vaid tühjade sõnadena, mida kasutatakse teiste silmis iseenda väärtuse tõstmiseks. Kohati näib, et eurooplased oleme vaid kaardil ja paberil. Siinkohal meenuvad ühe minu kohtuasjaga seotud operatiivuurija sõnad, mis käisid just erootilise massaaži kohta: „Kui te arvate, et oleme Euroopas, siis eksite rängalt. Unustage ära, me pole Euroopas!“

      Meid õpetatakse maast madalast iseseisvaks inimeseks. Seda eeldavad meid palkavad tööandjad, kuna oma peaga mõtleva inimesega on kergem leida ühist keelt ja saavutada paremaid töötulemusi. Kuid kohati näib, et isemõtlev indiviid on meie ühiskonnale siiski liiga ohtlik. Tema vastu võideldakse seaduses mitte keelatud vahenditega. Kirjutasin meelega just nimelt „mitte keelatud vahenditega“, sest nii see ju on. Kõik, mis pole keelatud, on lubatud. Seaduselünki kasutavad kõige aktiivsemalt just need, kes peaksid meid kaitsma.

      Me elame illusioonides, kõik me ümber on silmapete. Me näeme ja kuuleme vaid seda, mida tahame kuulda ja näha. Ja selle, mida tahame kuulda ja näha, on sündides meile sisse kodeerinud ühiskond, mis ühe käega annab ja teisega karistab, sest julgesime käe sirutada ja pakutu vastu võtta.

      Piibel ütleb: „Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust.“

      Loodan, et see langus ja komistus pole mõnele liiga valus.

      Algus

      11. juuni 2015. Neljapäev

      „Halloo!“

      „Halloo! Salong Red&Black. Kuidas saame kasulikud olla?“

      „Tere hommikust! Kas olete avatud?“

      „Tere ka teile. Jah, oleme avatud.“

      „Soovin panna teie juurde massaažiaja. Millal saate pakkuda esimest vaba aega?“

      „Näiteks kell üksteist. Kas olete massaaži juba välja valinud?“

      „Ei, veel mitte.“

      „Hästi, pole hullu. Kui saabute, aitame valikuga.“

      „Teeme siis nii. Kell üksteist oli aeg?“

      „Just, härra. Ootame teid kell üksteist!“

      Algas uus, tavaline tööpäev ning mitte miski ei viidanud, et see on salongile hukatuslik.

      Jõudsin tööle nagu alati, umbes kell üksteist. Kontrollisin salongi valmisolekut klientide vastuvõtuks, tööruumide puhtust ja korda. Kuna kliente oli vähe, siis eraldi administraatorit meil polnud. Tihti oli päevi, kus ei käinud ühtegi klienti. Administraatori kohustusi täitis samal päeval graafiku järgi tööl olev massöör. Neiu oli igati korrektselt riietatud, tal oli kerge päevane meik, hoolikas maniküür ja naeratus näol. Ta oli valmis tööpäeva alustama ja vastama nii kõnedele, kirjadele kui ka juhuslikult uksest piiluvatele uudishimulikele turistidele.

      Erootikat pakkuv salong pole tavapärane salong, kuhu julgeks sisse astuda kinnine ja vaoshoitud, pelglik inimene. See maailm on julgetele, otsustusvõimelistele, enesekindlatele, vabama ja avatuma mõttelaadiga inimestele. Meie klient oli peamiselt 30- kuni 80aastane härrasmees või daam. Tõsine, ennast ja teisi austav inimene, kes teenib piisavalt, et lubada aeg-ajalt endale või oma abikaasale – või siis mõlemale korraga – argipäeva hallusesse väikest vaheldust. Salongi sisenedes võttis teda vastu kaunis tütarlaps, kes rääkis eesti, vene, inglise ja itaalia keelt. Isegi kui klient ei teadnud, millest alustada, ei lasknud tütarlaps tal end tunda üleliigse, kohmetu või mitteoodatuna.

      Aeg oli kliendi privileeg, mida ta meie juures piiramatult kulutada võis. Klient oli meie sõber ja sugulane, kelle käekäigu vastu alati huvi tundsime. Meil polnud kunagi kiire. Jõime temaga tassikese head kohvi või teed ja tutvustasime maja, samal ajal rääkides meie pakutavatest teenustest. See oligi üks meie eeliseid: meil oli kliendi jaoks alati aega. Isegi kui ta kohe ei tihanud või ei saanud massaaži minna, tõid soe vastuvõtt ja sõbralikud näod ta varem või hiljem meie juurde tagasi. Klient tundis end siin alati oodatuna. Meie tüdrukud olid keskmisest parema hariduse ja intelligentsiga inimesed, kes oskasid kaasa rääkida erinevatel teemadel. Nad olid palju reisinud, laia silmaringi ja avatud mõttemaailmaga toredad inimesed. See seltskond oli läbinud mitu kontrolli, pidanud vastu raskustele ja ajaproovile. Karastatud hinged, kes alati valmis läbi minema nii tulest kui ka veest.

      Siiski polnud meie salong alati erootikat pakkunud. 2008. aasta juunis avasime ametlikult oma uksed ilusalongina. Pakkusime erinevaid iluteenuseid. Kõike, alates juuksuri-kosmeetiku teenustest kuni kunstniku-jumestaja omadeni välja. Töötajate hulk oli suur, vahetuses oli korraga kuni 12 inimest. Me soovisime pakkuda kõike ühest kohast ja kõigile midagi. Võisime teenindada korraga tervet peret: ema, isa, lapsi. Meil oli hästi toimiv kliendikaardi-boonussüsteem.

      Salongi ülesehitamine polnud kerge. Müüsime maha oma uue auto ja võtsime pangalaenu, et soetada vajalik mööbel. Samuti oli tükk tegemist kaadrivalikuga. Kuid need, kes jäid, said mingis mõttes pereliikmeks.

      Sattusime oma salongi avamisega ajajärku, kus pea iga kuu avati või suleti ilusalonge. Samuti oli see aeg, kus turgu oli vallutamas kurikuulus kupongi-vautšeri süsteem, mis lõi jalad alt igasuguselt hinnapoliitikalt. On mõistetav, et inimene otsib alati soodsama hinnaga teenust, kuid kupongisüsteem oli alla igasugust arvestust. Kuulsin tuttavatelt salongiomanikelt, kuidas nad mitte ainult ei tulnud omadega välja, vaid pidid peale maksma. Jah, seda süsteemi võib võtta ka kui tasuta ja kõige kiiremini töötavat reklaami. Aga kui sellest karussellist õigel hetkel välja ei hüppa, siis hiljem on hoog liiga võimas, et suuremate vigastusteta maha saada. Üldiselt lõpetati pankrotiga.

      Ka meie alustasime kupongisüsteemiga, et anda endi olemasolust kliendile võimalikult ruttu teada. Sellel hetkel oligi see õige samm. Saime tuntuks suhteliselt kiiresti. Kõige suuremaks reklaamiks oli nüüdseks kadunud internetilehel müüdud peaaegu 900 kolmeeurost juukselõikust meestele. Alustasime tööd noorte, äsja kooli lõpetanud, kogemusteta ja oma klientuurita meistritega. Riskisime kõvasti. Noortele alustavatele juuksuritele ei taheta eriti tööd pakkuda. Kuid on ju arusaadav, et vanad tegijad ei vaheta oma töökohta nii kergelt. Seda enam veel uue tundmatu salongi kasuks.

      Vaatamata kõigele ei suutnud me teenida piisavalt, et vastu panna üüri ja muude teenuste hinnatõusule. Samuti maadlesime odavate kupongide pärast tekkinud konkurentsiga ja pea iga kuu avatavate ilusalongidega, mis olid klientide meelitamiseks valmis pea olematuid hindu pakkuma. Mingil hetkel seisime dilemma ees, kas salong sulgeda või teha midagi kardinaalset. Kuna