Ringtee laotuses. Aare Kristoforos Arndt

      siin on midagi

      mida enne ei olnud

      kuigi enne pole

      siin üldse oldud

      igal juhul on

      asjad vääriti

      või räägin ma

      valedest asjadest

      inimihus on mõni

      mõõdetamatu kilomeeter

      kaaluta kilogramm

      rõhuta paskaleid

      loendamatuid

      kauguseid

      langetamatuid tähti

      pühi pühendatuid

      ja pühendamata

      toetuseta reegleid

      poetamata pärleid

      täna olen terve päeva

      pühapäevitanud

      natuke seljale

      rohkem kõhule

      kõht ikka

      ihule lähemal

      selg jääb rohkem

      selja taha

      seinad sisaldavad uudiseid

      rabakukkede tavapäratust

      poolitumisest seitsmeteistkümnendal

      tornkraanade lõplikust varisemisest

      kämblalaiusesse kiviprakku

      pärast põhjalikku ilmasõda

      neid päästvate tuukrite

      õhupuudusest tingitud

      joviaal-altruistliku luule

      vohamisest alpiaasadel ning

      kastekannude nihilistlikku ängi

      riigi julgeoleku huvides

      lülitati välja võru kirikutorn

      lüliti maskeeriti ussikuningas

      žilvinase näoga veesülitiks

      et keegi kes kunagi tuleb

      tuld otsima pimendatud linna

      teda ei tülitaks

      minnes jätan

      kõik alles

      veiniklaasi lauale

      võtme võtmata

      juustu kappi

      muusika mängima

      kell tippigu ellipseid

      löögu lokku

      lahku ja kokku

      kehastunud vabadus

      vahetub kehatuks

      ja piirjooni

      pimestab piiritus

      kui ma nüüd

      philip glassi tõttu

      sisenen voodi asemel

      transglobaalsesse ämbrisse

      siis süüdistage mu naist

      ärge heituge

      kui ta eitab

      päevad lähevad

      järjest paksemaks

      ja ilusamaks

      varsti siristavad puudel

      herilased ja vapsikud

      külm konutab keldrites

      võtab naereid ja kaalikaid

      kell omadega õhtul

      mii

      nu

      ses

      mi

      nu

      sees

      kaheosaline luuletus

      1

      üks püks

      ühed püksid

      kahed püksidid

      2

      üks prill

      ühed prillid

      kahed prillidid

      kes kõnnib mu roideid mööda

      lirtsuvil kummikuil

      korjab ahervaarikaid

      nublakast nabast

      kaarutab heina

      laaberdab rinnamägedel

      küsiks kui teaks

      et ei pahanda

      aeg uinuda

      uhiuude unne

      uhun vanad

      vastlangenud

      lumme

      hommikuti tunnen ennast

      kohutavalt hästi

      justnagu oleks alla neeland

      koonilise veski

      miks nad selle

      raudtee läbi minu

      kõrvade pidid ehitama

      nüüd pean arvestama

      sõiduplaaniga

      ei või oimugi liigutada

      vahepeal jah

      kui plaani ei ole

      käin vaksali puhvetis

      kuulamas plärakasti

      mu pea on torn

      ärgates ronin

      sinna üles

      vaatan üle oma

      õitsva keha

      kõlistan vaskset

      kellatila

      veel õhtulgi

      on varbais võbinat

      ma ei tunne enam

      oma külmkappi ära

      ta on võõraks jäänud

      lõdiseb omaette

      mul pole temaga

      enam millestki

      rääkida

      ahiküttega ärklikorrusel

      keset korratut lauahõbedat

      kallutab klaasistunud ilmel

      raskejalgset karikat

      vürtsköömnene lammas -

      aeg juba üle astunud lävest

      nagistab esikus palitut

      hing haigutab

      tõeterad on tüütud

      kolm peotäit

      kolm peatäit

      ei muuda midagi

      mul olevat

      kõrge vererõhk

      kus alles öeldi

      on laevu erinevaid

      ja veeväljasurveid

      on lihtsaid paate

      kes ei suru

      igapäevasel jalutuskäigul

      sherwoodi metsades

      kohtasin üht vanaeite

      kes