Minu ema vari. Nikola Scott
ema vari
1958
See maja on nii mõndagi näinud ja palju saladusi kuulnud – neid öösosinaid, mis keerlevad kerges tuules ümber korstnate ning plaatidega kaetud viilkatuste, riivates aknapiitu ja valgete kivikestega tikitud rada, mis lookleb rooside ja rododendronite vahel Hartlandi vanas viljapuuaias. Leitud ja kaotatud armastused, ootamatu surma paine ja keelatud armukohtingute sulnidus. Kesköised pisarad ja naer suveöösse, kõik unistatud unistused ja avastatud maailmad. Maja on need kõik alles hoidnud, küsimusi esitamata ja otsuseid tegemata on ta need talletanud oma müüride varjudesse.
Ja nüüd neil päevil kubiseb elu Hartlandis taas saladustest. Sõda − ja surm, mille see kaasa tõi − on ikka veel värskelt kõigil meeles. Pole ju kuigi palju möödas sellest ajast, kui Inglismaa väljus normeeritud toidu, pommidest tabatud majade ja kõledate plekkbarakkide rõõmutuist aastaist, ning vidutas hämmeldunult silmi, nähes uute luksusasjade, kirevate kommipoodide ning kõikjal särtsuva uue muusika ootamatut pealetungi. Aga ees ootab helge tulevik, ja pole sugugi ime, et nad haaravad elust mõlema käega kinni, need 1958. aasta noored inimesed, sest seesama maahäärberis veedetud suvi on neil kõigil pannud pea pisut pööritama oma lubadusega saada kätte kõik ihaldatu.
Või vahest on see kuu, mis on ajanud inimestel siin täna pea ringi käima… see viis, kuidas ta ripub nagu kinni naelutatult seal madalal tallide kohal, saates laiali veidrat oranži valgust. Tarvitseb seda vaid vaadata, šampanjat maitsta, tunda kihiseva joogi torkeid suulaes ja hingata sisse roosiaia joobnustavat lõhna… ning sa tajud kusagil kõhu allosas survet, seda hulljulget kuutõbise tunnet, mis räägib lõpututest võimalustest, kuidas teha maailm enda omaks. Kõikjal ümberringi ripuvad laternad, kiikudes ja vilkudes kerges õhtutuules nagu hulk siravaid jaanimardikaid, ning „Võluhetkede” vaikne viis keerleb tasa ümber õõtsuvate, naervate ja suitsetavate paaride, kes on end oma kokteilide ja limonaadiga seadnud istuma terrassi madalale müüritisele, et jahutada õhetavaid põski. Üks peoõhtu abiliseks palgatud tüdrukutest peatub hetkeks, et seda kõike silmitseda, täidab siis taas limonaadikannud ja boolikausid ning asetab lauale uue vaagna lehttainaküpsetistega, vaadates ise imetlusega kuldset noorust nautivaid mehi ja naisi, kellel ei paista siinilmas olevat muud muret, kui tähistada üht seitsmeteistkümnendat sünnipäeva ja rõõmsameelselt kuulutada noor neiu täiskasvanuks.
Kaks inimest on siiski puudu, need kaks on terrassilt alla lipsanud, rutanud rododendronite vahele unustatud kroketikurikast mööda, hiilinud edasi puudevahelisel rajal, käsi suu ees, et suruda maha naeruturtsatusi ja juhuslikke oiatusi, kui vedelema jäänud oks rapsab vastu sääremarja. Üks on sünnipäevalaps, täna seitsmeteistkümnene, kes oma lühikeses elus on kogenud juba liiga palju südamevalu ja keda palju halvem ootab veel ees. Aga täna õhtul on tütarlaps heitnud endalt kõik mured ja hirmud, tajudes kusagil sügaval sisimas, et elu ei ole enam kunagi midagi nii sulnilt keelatut, nii imeliselt uut, kui sellel suveõhtul. Nii et jah, ka tema haarab elust mõlema peoga kinni, ja kes saab teda süüdistada, et ta hoiab käest mehel, kes on talle päevade viisi naeratanud, saatnud ta poole laisalt venivaid uimastavaid irveid, endal mereveepiisad ripsmetel, või siis süütuid muigeid, kui läheduses on teisi, ning salapäraseid paljutõotavaid pilke, kui ollakse juhtumisi jäänud Hartlandi roosiaeda mõneks viivuks kahekesi. Kuid täna õhtul ei näe ta mehe silmis naeratust, näeb vaid kuuvalgust ja jaanimardikate laternaid, ent ta tajub teda enda lähedal, nii lähedal, et mehe nahk tundub soe vastu ta käsivart ning tema lõhn seguneb värskelt niidetud rohu omaga ja aia veelgi salapärasemate ööaroomidega, mis ei lase ennast häirida isegi niisugusel tulisel esimesel armastusel. Siin viljapuuaias puude all on õhk jahedam ja tüdruk väristab end tahtmatult, ning just siis libistab mees käsivarre ümber ta piha ja tõmbab ta endale lähemale, kergitab vaba käega tüdrukul nägu… ning üheksainsaks silmapilguks on elu täiuslik.
Ent juba on õhus suur mure ja maja teab seda, ning selle nii täiusliku suve kuldne fassaad, selle joobnustava, imeliselt lõhnava öö hõõgus on kadumas. See maja on alati olnud kõigi saladuste ustav hoidja ja nii ei reeda ta ka seda, mis ees ootab. Vastupidi, ta võtab noore neiu esimese armastuse põgusad mälestused, et neid igavesti valvata.
Esimene peatükk
Surm on naljakas nähtus. Mitte just nalja mõttes naljakas ja õigupoolest hoopiski mitte naljakas, vaid pigem veider. Tõele au andes peaks see saabuma suure pauguga, kuulutades purustavate automaadivalangutega viimset kohtupäeva, ent selle asemel hiilib ta juurde nagu varas, oodates, et mõni liiga agar jalg astuks valgusfoore eirates teele ette või et üksik mässumeelne rakk meie kehas otsustaks äkki alustada oma laastavat paljunemist. Surm on parajat juhust oodates alati valvel, ja kui see hetk kätte jõuab, ei ole miski enam ealeski sama.
Just surma ülemäärase kohutavuse tõttu ei mäleta ma kuigi palju päevast, mil mu ema sai löögi veoautolt. Võib-olla üksnes seda, et pudenesime kõik kildudeks, vahest ehk samasuguseks mõttetuks klaasipuruks, mille see veok puistas laiali Gower Streetile, ja siis veel mu isa pingul nägu, kui ootasime taksot, mis pidi meid viima ema surnukeha juurde, ning kuidas mu õde Venetia vaidles naispolitseinikuga, kes oli kindlasti eksinud… Kas siis tõesti keegi ei tee enam oma tööd korralikult?
Üks asi, mida ma aga väga selgesti mäletan, oli hetk, mil mulle sellest teatati, sest just selsamal silmapilgul – ma seisin parajasti piimakülmiku ees ja hoidsin käes kuutkümmend viit muna beseeküpsiste päevase jao tarvis – kadusid korraga kõik pisarad, mida oleksin võinud valada, ja mu silmad kuivasid äkitselt ja seletamatult. Ning kuivaks jäid nad kõigi järgnevate nädalate jooksul, mida täitsid surmajuhtumi uurija küsimused ja ema lemmikroosid kirstul, ning muidugi see, et isa ärkas nüüd igal hommikul tühjas majas Roosimäe teel… kogu see aeg ei pudenenud mu silmist ainsatki pisarat.
Mõni inimene lihtsalt ei vala pisaraid ülearu, nii et iseendast ei ole nutt leina ja kurvastuse suutlikkuse õige mõõt, aga mina ei ole kunagi niisuguste inimeste hulka kuulunud. Vastupidi, olin just nutmises eriti tubli; see oli tegelikult üks nendest asjadest, mille poolest ma silma paistsin. Kui olin väike, oli mul nutt kui varrukast võtta ja ma nutsin nii tihti, et ema kuulutas alatasa, nagu oleks kaks kolmandikku mu kehast täidetud soolase veega. Minu isiklik pisarate org, ütles ta. Nutsin purihammaste pärast, mille vesi kogemata köögivalamust alla viis, ja valgete täppide pärast kurgus; olin alatasa ärevil, kartes, et keegi varitseb mu riidekapis või voodi all või ka basseini põhjas. Kõndisin hulkuvate kasside sabas ja korjasin üles linnupoegi, kes olid pesast välja kukkunud ning maadlesid päevade viisi oma saatusega.
Taevas hoidku, Addie, hüüatas ema ja ründas mind taskurätikuga kärsitult rapsides, kuni mu silmad olid suured ja säravad ning kurk jälle suuteline alla neelama nuukseid, mis tundusid nii nõrgad ja mõttetud, kui tuli olla tugev, ajada selg otsustavalt sirgu ja minna eluga edasi. Pea püsti, kullake. Vaata Venetiat – neli aastat sinust noorem, aga nutmas sa teda ei näe. Pidin vist olema tohutult raske laps, sest nii paljud asjad minu juures panid ema näo tõmblema: üks põsk oleks otsekui ülespoole kerkinud, huuled väikesteks valgeteks kurdudeks surutud, nii et ma hakkasin end peitma, kui nägin neid ilmuvat. Kadusin enamasti alumise korruse tualetti, mis oli alati soe ja lõhnas proua Baxteri lavendlihõngulise puhastusvahendi järele ning mida üldiselt kasutati harva. Aastaid hiljem, pärast seda, kui olin endale korteri ostnud ja ära kolinud, oli üks asjadest, mis mulle uues kohas meeldis − alumise korruse tualeti puudumine.
Ja nüüd, kui mu vanal õiglusjumalannal, mu oma pisarate orul, oleks tegelikult olnud võimalus särada, oli saatus teinud jonnaka käänaku ja kõik oli läinud, ning mina olin suuteline ei millekski rohkemaks kui üksnes lämmatavateks nuukseteks ja kramplikuks neelatamiseks, et vabaneda ebamugavast klombist, mis tundus olevat alatiseks kinnitunud mu kurgupõhja nagu väike paks troll. Asi ei olnud mitte selles, et ma emast puudust ei tundnud. Muidugi tundsin. Kes selles kurvas maailmas ei tunneks puudust oma emast, kui ta on lahkunud? Aga mida rohkem Venetia leinas, nagu seda teeb üks kuldne laps − kaalust maha võttes ja haiglaselt kahvatuks muutudes −, seda mässumeelsemana tundsin ma end oma sisimas. See pani mind muretsema, kuni mulle äkki turgatas pähe mõte, et võib-olla peaksingi nüüd tegema täpselt seda, mida mu ema oli alati tahtnud – oleksin tugev ja ajaksin selja sirgu. Kas mu silmad jäid kangelaslikult kuivaks mingi sügavalt juurdunud impulsi ajel, et tõrjuda eemale kahvatute huultega suukõverdusi, mida toitsid kõik need nelikümmend isemeelset aastat emaga? Kas kusagil sügaval mu sees oli väike naeratav tüdruk, kes lootis, et vähemalt teel haua juurde oleks ema viimaks ometi temaga