Minu ema vari. Nikola Scott
ravimite, poest ostetud kanasupi ja täiesti tarbetute nõuannetega. Püüdsin tal jalust ära olla nii palju, kui suutsin, sest sellal kui tema oma raseduse ja leinanõustajaga seisis rambivalguses keset lava, oli isa väga vaiksena tõmbunud lava taha eesriide varju.
Sellel ühel korral, kui isa murdus − umbes kaks nädalat pärast matust −, ei pandudki seda eriti tähele, sest ta ei tulnud voodist välja. Lõpuks neljandal päeval, kui ta toa uks osutus kella viie paiku pärastlõunal ikka veel suletuks, viisime − mu vend Jas ja mina − ta arsti juurde ning siis haiglasse, kust ta nädala pärast kummaliselt rahulikuna jälle välja tuli. Kergendustundega pöördusid mu õde-venda tagasi oma murede ja karjääri ning neist sõltuvate perede juurde, mina aga viivitasin veel minekuga, sest mind tegi jõuetuks pilk isa silmis. Raske oli uskuda, et see on seesama inimene, kes oli õpetanud mind malet mängima, kui olin kümneaastane, kes oli auguraua, klambrilööja ja kahe pliiatsiga mänginud läbi liitlaste dessandi, kui vajasin abi ajaloo kodutöös, ja kes alati oli valmis haarama taskulambi ja uurima valgeid täppe mu kurgus. See ei ole kasvaja, Adele, olen selles kindel. Need on bakterid, kes peavad su organismis lahingut, aga tee nüüd suu rohkem lahti, natuke veel rohkem, jah, arvan, et praegu su antikehad juhivad. Oota, võib-olla aitab üks piparmünditablett.
Nüüd, mitte just tihti, vahetame teed juues vaid viisakaid uudiseid oma nädalast või silmitseme vaikides ema närbuma hakkavat aeda maja taga, kuid malelaud pole päevavalgust näinud juba terve igaviku. Mõnikord surun väevõimuga tagasi tungiva tahtmise isa näpistada, väga kõvasti, lihtsalt, et kindel olla, et ka tema pole ära surnud ega jätnud oma keha maha, et tõusta üles ja minna tööle ning tulla siis tagasi ja juua tass teed, mille jahtunud jääke on ta jätnud… korjata proua Baxterile, kes käib neljal hommikul nädalas, et asjadel silm peal hoida. Ometi lootsin, et võib-olla ühel päeval isa ootab mind ja tal on valmis kaks kurku kõrvetavat tassi teed, just sellist, missugust me mõlemad armastame, ning ta põskedes on naerulohud. Addie! Seal sa oledki. Kuidas oleks üks malepartii oma vana isaga? Nii et ma siiski käin teda vaatamas, alustan teekonda pärast tööd, kõndides läbi Põhja-Londoni esialgu liigagi säravas suvevidevikus, siis sügispimeduses ja lõpuks jäistel talvistel pärastlõunatel, millest peagi saab jälle kaunis Londoni kevad, märgistades kahtteist kuud ema surmast sedamööda, kuidas puukoore värv muutub Hampstead Heathi puudel ja pikenevad väikese kaubahoovi varjud metroojaama ees, kui astun ümber nurga oma vanemate maja poole.
Ammu enne seda, kui Venetia hakkas välja pakkuma ideid, kuidas tähistada ema surma-aastapäeva, olin mina hakanud seda kartma. Aga kalendril, mis rippus kondiitriäri köögis, oli suur punane larakas 15. mai ruudu nurgas − arvatavasti vaarikamoos − ja see näis järjest suurenevat, millal iganes ma pilgu tõstsin, kui kaunistasin proua Saundersi sünnipäevatorti, nikerdades sinna seitsetkümmet viit kahvaturoosat magusa täidisega roosi ning surudes alla röhatusi, mis venisid söögitorust üles nagu pikatoimelised mullikesed tiigivees.
Venetia oli tahtnud mingit osa perekonnast kokku saada – Jas ja proua Baxter, isa vend Fred ja muudki kõdu, kes läheduses elasid, et „leida lohutust üksteise seltskonnast” ja „lasta sel päeval mööduda lähedaste pereliikmete seas”, mis vastavalt tema leinanõustaja soovitusele oleks tähtis samm teel leinaprotsessi viiendasse staadiumisse. Minu arvates oli see temast ülearu optimistlik, sest isa polnud veel saanud päriselt läbi eitamise staadiumist, ja kuigi ma üldiselt kaldusin asjadega kaasa minema, eriti, kui see puudutas ka Venetiat, siis nüüd ma tõepoolest üritasin vastu vaielda. Istuda meie suures säravas köögis, kus ema puudumine eriti silma torkas, ei olnud mitte ligilähedaltki see viis, kuidas mina oleksin tahtnud seda päeva mööda saata, ning olin üsna kindel, et seda ei taha ka isa. Venetia heitis aga kõik mu vastuväited hoolimatult kõrvale, sundis mind vahetuse kellegagi ära vahetama, tellis kondiitriärist sobimatult suure karbi küpsetisi ja selle pärast pidin töölt varakult lahkuma, et saaksin selle õigeaegselt Roosimäe teele viia.
Ja nüüd olin ma siin. Uks avanes nagu ikka tasase käginaga ja ma astusin esikusse, hoides tahtmatult hinge kinni. Aga kõik oli väga vaikne. Kellakapist nurgas kostis tiksumist nagu alati, ja lõhngi oli samasugune nagu ikka – raamatud ja tolm ja proua Baxteri lavendlihõnguline puhastusvahend, kuigi ema surmast oli juba aasta möödas. Minust paremal nurgas rippusid joped igivanas varnas ja mitu vihmavarju tilgutasid vett kivist põrandaplaatidele, viidates sellele, et perekond oli alles äsja kogunenud.
Hiilisin vaikselt läbi esiku ja silmasin valgust alumise korruse köögiuksest välja voogavat. Mahasurutud jutukõmin heljus üles, seejärel naer, mille kiiresti lämmatas diskreetne köhatus. Onu Fred, taipasin, isa vend, kes elab Cambridge’is oma kolme koera ja roostetanud autode kollektsiooniga, mida ta alalõpmata remondib. Pingutasin lootusrikkalt kõrvu, et tabada isa vastamas, aga tema sügavat, kergelt kähedat häält ei olnud üldise vestluse mulinas kuulda. Ta on viimasel ajal töötanud rohkem kui kunagi varem ja sellest võis järeldada, et kõrvetised on läinud palju hullemaks. Loodetavasti käis ta eelmisel päeval arsti juures, nagu oli kokku lepitud. Veel üks segane pomin. Tõenäoliselt Jas, kes tuli vist tormates otse haiglast, et vastata Venetia kutsele.
Surusin varbad agaavikiududest vaipa ja kujutlesin neid kõiki istumas ümber suure köögilaua. Venetia leinanõustaja oli käskinud ema tooli austuse märgiks tühjaks jätta. Ma ei sallinud seda nõustajat, seda kaame näoga meest nimega Hamish McGree, ja vihkasin mõtetki nii resoluutselt tühjaks jäetud toolist selle kaarjate käetugede, püstise leeni ning kärtsruudulise padjakesega, mille ema oli toppinud polstri vahele, et haiget selga toetada. Püüdsin meelde tuletada, millal ma viimati nägin teda seal istumas, äraoleva ilmega oma aeda silmitsemas ja päevastest töödest mõtlemas või, kulm kipras, ajalehtede pealkirju lugemas. Mulle ei meenunud. Ta nägu jäi ähmaseks ja pilk sihituks ning ma nägin teda vaid ositi − ta käed pikkade teravaotsaliste sõrmedega nagu minulgi või juuksesalgud, mis langesid ettepoole, kui ta kummardus, et puhuda kohvile, mida talle meeldis juua leigena, piimast peaaegu valgena. Nii oli see olnud aasta läbi. Kui inimestele mu ümber võis meenuda naljakaid olukordi, pikki vestlusi ja terveid õhtupoolikuid ema seltsis, pingutasin mina lihtsalt meelde tuletada ta nägu, seda, kuidas ta hommikul huuli värvis, suukõverdusi, kui ta kärsituks muutus, ning jäika õlaliigutust õhtul, kui tal hakkas jahe ja ta pilk otsis salli. Mu meeled ootasid, et ma otsekui mürsu plahvatamisel laiali paiskunud mälukatkete killud taas kokku paneksin, kuid mu suutlikkus teda meelde tuletada takerdus samasse tühja kohta, kuhu olid kadunud pisaradki – jõuetu kurvastuse kuivavasse jõesängi, kus mälestused tormasid ülepeakaela edasi nagu ogamaltsa puhma harud: ealeski millegi külge haakumata, mitte kunagi tervikuna ja miskipärast haruharva heana.
Veel summutatud naeru, mille lõpetas diskreetne köhatus, ja just siis sain ma aru, et mitte mingil juhul ei saa ma praegu trepist alla minna selle tühja tooli ja ema näo ähmase kujutise juurde. Köögitrepilt taganedes lõin koogikarbi hooga vastu esikulauda − järgnes lödine lirtsatus ja mütsak ning sodiga määrdunud jakk, kott ja kõik muu. Liikusin parempoolse ukse juurde, kus vajusin longu vastu seina ja jäin sinna üheks pikaks viivuks lihtsalt konutama, nautides mõnuga jahedat pimedust ahenenud silmaavadel pärast pikka päeva, mil pidin vahtima vaid vaarikamoosiplekki kalendri 15. mai ruudul. Kellakapi tiksumine kostis siia valjemini, sest kapiselg toetus vastu seina, ja tikk-takk tundus kuidagi lohutavam just nagu südamelöögid, ning lõpuks hingasin sügavalt välja ja tegin silmad lahti, surudes alla hirmukihvatuse oma hulljulguse pärast. Venetia läheb raevu.
Ema kabinet. Ma ei olnud siin enam ammu käinud, mitte kordagi sellest ajast saadik, kui Venetia ja mina olime sisenenud ja üliettevaatlikult kirjutuslaua sahtlites tuhninud, otsides ema aadressiraamatut, et kirjutada surmateateid, ning kust me siis lõpuks jooksujalu jälle välja tormasime. Aeg-ajalt oli proua Baxter soovitanud ruumi tühjaks kolida, aga iga kord heitis Venetia selle mõtte kohe kõrvale, nii et tuba oli jäänud täpselt samasuguseks, kui see oli tol hommikul, kui ema sealt lahkus, et viimast korda juhendada oma populaarset seminari „Loomeväljundid naiskirjanike teostes”. Raamatud, kaustad ja dokumendid olid kõik korralikult riiulitele reastatud; kleebistest järjehoidjad söandasid end üksnes juhuslikult siin ja seal ilmutada; pastapliiatsid seisid sirgelt nagu püssivardad vanas kruusis, mis oli äraviskamiseks olnud liiga hea – kõik need oleksid nagu oodanud ema, kes tahtis, et pliiatsid seisaksid sirgelt, oleksid teritatud