Minu ema vari. Nikola Scott
silmadega väikese nina kohal. Aga peakondiitriks olemine tähendas kohmakaid põllesid ja juuksevõrke, armilisi käsi ning rõivaid, mis olid alalõpmata kattunud mustikapiruka ülimagusa kleepuva täidise plekkidega. Ema hoolitses piinliku korrektsusega oma riiete eest, sest tal oli noorena olnud vähe raha, ja kuigi ka mina olin üritanud end korrastada, eriti enne kui koolist koju saabusin, ja hiljem, kui ma mõnel pühapäeval nende pool lõunal käisin, avastas ema ilmtingimata jahutolmu mu seljalt või rebendi varrukal ning mu hoolimatus pani teda kulmu kortsutama.
Aga Hermèse kott oli harukordne erand. Kui läksime seda ostma, oli Venetia teel poodi kärus magama jäänud, nii olin mina see, kes aitas kõik konkureerivad kotid letile reastada, kes juhtis tähelepanu sisetaskutele, mis lubasid asju organiseeritult paigutada, ja kes oli piisavalt taibukas, et pidada halli helebeežist praktilisemaks. Varsti pärast seda, kui Venetia oli hakanud kõndima ja rääkima ning tegema igasuguseid hämmastavaid asju, ning selleks ajaks, kui mina olin saanud kümneseks ja tema kuueseks, oli ta kindlalt, ilma igasuguse vaevata kuulutanud minu ema enda omaks. Ja mu emme, kes oli alati minuga nii kannatamatu ja näis kulutavat üüratu hulga energiat selleks, et ma selja sirgu ajaksin ja jätaksin selle igavese kõhklemise, kaldus kohe väga valmilt Venetia poole, kes oli kiire, enesekindel ega komistanud ilmaski. Mul võttis aega, kuni sellest aru sain ja seda kui fakti tunnistasin, ning pisut rohkem aega, et lakata mõõtmast end oma targa õega, kui tema läks aina edasi ja sai arhitektiks oma väikeses firmas Regent’s Parkist põhja pool. Ja kui Jas, kes juba sündis, stetoskoop käes, ja kellel oli ämbrite viisi otsusekindlust, osutus kõigi aegade noorimaks käekirurgiks Londoni kesklinna piires, lakkasin ma üldse võistlemast oma õe ja vennaga ning asutasin elama oma tagasihoidlikku elu kondiitrina väikeses kondiitriäris Kensingtonis. Kogu maailm on talle avatud ja mis valiku ta teeb? Pagar, kuulen ema rohkem kui kord isale ütlevat, ja lõpuks ei toogi ma enam kaasa kooke, kompvekke ja saiu pühapäevasteks lõunasöökideks, arvates, et need ainult viitavad mu keskpärasele karjäärile, mis oli jäänud nii kaugele ema ootustest.
Kõhklesin veel sekundi, enne kui tõstsin Hermèse koti üles, tajudes naha ehedat raskust õlal ja rihmade liibumist käsivarrele. Ema oli pärast seda ostnud teisigi kotte, aga ta tuli ikka selle Hermèse juurde tagasi. „See meenutab mulle, kui kaugele ma olen jõudnud,” ütles ta ükskord, ja millal iganes nägin seda rippumas ta käsivarrel, tundsin ma väikest naljakat õnnenäpistust ning olin täiesti mõistusvastaselt veendunud, et see üks pärastlõuna, mil me temaga kotti valisime, tegi mind kaasosaliseks selle kandmisel ja ka selles, kui kaugele elus oli ta jõudnud. Mingil põhjusel olin ma vastu, et see kott läheb Venetiale. Peaksin temalt lihtsalt paluma…
Ootamatud sammud ja vali nördinud uratus kuulutasid Venetia peatset saabumist. Just sel silmapilgul, sekundi murdosa jooksul enne kabinetiukse avanemist, otsustasin mingil mõistetamatul põhjusel varjata õe eest ema käekotti. Heitsin selle üle pea turjale ja haarasin jaki, et seda katta.
„Adele.”
Venetia silmitses mind läbi mustade sarvraamidega prillide. Ta juuksed olid seotud kuklasse hobusesabaks. Kui välja arvata perfektselt ümar kõhuke, mis nägi välja, nagu oleks suur korvpall topitud ta hinnalise noore ema kleidi alla, tundus ta nii kõhn ja kahvatu oma aukuvajunud silmadega, nii et mind halvas süütunne, nagu oleksin jätnud ta jänni. Nihutasin Hermèse koti veel rohkem selja taha ja kobasin kohmakalt oma suure Whistlesi kandekoti järele ning riputasin selle siis teisele käsivarrele.
„Anna andeks, Vee, ma ei teagi kohe… olin nii…” Märkasin, kui kärsitult kõverdus ta suu, ja sundisin end automaatselt loobuma mõttetust sõnamulinast. „Kuidas isal läheb?”
„Ta oleks vajanud täna sinu seltskonda ja minulgi oli vaja su abi. Kookidest rääkimata, maksin nende eest terve varanduse,” nähvas ta.
„Vee, anna andeks…” Sirutasin välja käe, et puudutada ta õlga, aga ta pööras ennast ära ja vaatas kulmu kortsutades ringi.
„Ma nii ootan, et läheks ometi kergemaks. Aga mida sina kabinetis üldse teed? Arvasin, et leppisime kokku jätta siin mõneks ajaks nii, nagu kõik oli?”
Olin juba valmis noogutama, aga pahvatasin siis korraga: „Võib-olla polekski halb mõte alustada juba ta mõningate asjade koristamisega? Võib-olla poleks vaja isale teda kogu aeg meenutada.”
Venetia tõmbas kulmu kipra. „Addie, olen sulle kogu aeg rääkinud, et me ei ole valmis. Ja sina tead ka väga hästi, et isa pole kaugeltki valmis.”
Kuidas teab tema, kes on valmis või kes ei ole, kui ta käib kohal ainult selleks, et levitada Hamish McGree kahtlase väärtusega tarkusi ja isegi veel kahtlasemat kanasuppi?
„Tule siis ometi, lähme sööme sinu kooki,” kutsus ta lõpuks, kui ma kõrvale vaatasin. Ta astus mu ees, see ainus naine, kes oma raseduse kolmandal trimestril suutis ikka veel kõndida kõrgetel kontsadel.
Ma kõhklesin, kahetsedes juba oma seletamatut kihu võtta kaasa – hm, olgem nüüd ausad, varastada – Hermèse kott, aga nüüd ei olnud enam mingit võimalust seda tagasi panna, tõmbamata tähelepanu tõsiasjale, et kõigepealt olin ma selle ju tõesti võtnud. Mitte et mul poleks sellele õigust, aga Venetia suhtus sellistesse asjadesse pisut omapäraselt. Ta pööras äkki ringi ja ma võpatasin, ent ta küsis ainult: „Kas ma mitte ei kuulnud siin natuke aega tagasi telefoni helisemas?”
„Jaa, noh, tead, see oli…” alustasin ja jäin siis vait, sest mis see siis ikkagi oli? Keegi võõras helistas meie emale? Mina teesklesin, et olengi ema?
„Hmm, see polnud midagi. Lihtsalt mingi spämmkõne.”
Ehmusin, et vale nii kergesti mul suust lipsas, ja püüdsin Venetiat suunata enda ees elutuppa, kasutades samal ajal võimalust toppida Hermèse kott oma isikliku kandekoti sügavusse. „Tead ehk, kas isa käis eile arsti juures?”
„Arsti juures? Mispärast? Pane uks kinni, ole kena?” Venetia ootas mind hallis järele, toetades kohmakalt oma paisunud kõhtu, et leevendada naha pinget; ta õlanukid ajasid end kleidi all püsti.
„Tal on jälle need kõrvetised maos.”
„Ei ole kuulnud. Ma ei tea. Ta ei öelnud.”
„Kas sa küsisid? Tuleb küsida. Ise ei ütle ta midagi.”
„Adele, mul polnud aimugi, et ta kavatses arsti juurde minna, nii et, kuidas ma oleksin teadnud küsida?”
Enne kui jõudsime jätkata seda väga produktiivset jutuajamist, avanes köögitrepile viiv uks ja nähtavale ilmus proua Baxter, kellele kohe järgnes ka isa, käes teetass.
„Addie!” proua Baxteri nägu lõi särama ja ta sööstis ettepoole, et mind vaba käega kaelustada, sest teises hoidis ta käekotti ja sigaretipakki. „Arvasime, et oleme su kuhugi ära kaotanud. Kuidas läheb, kullake? Härra H, vaadake ometi, kes meile kaela on sadanud… just nagu vana viieline.”
Pannud käsivarre ümber mu õlgade, keeras ta mu isa poole, kes kuulekalt reageeris: „Addie,” ja lisas kohe, „me imestasime, kuhu sa kadusid.”
Proua Baxter pigistas veel kord armastusväärselt mu õlgu. „Nii tore on sind näha, Addie kullake. Hakkan just ära minema, et härra B-le õhtusöök ette anda. Aga võiksin ka jääda ja teha meile veel ühe kannutäie teed.”
Isa vaatas igatseva pilguga oma tassi, mille ta oli ilmselgelt kavatsenud kaasa võtta, et saaks teed üksinduses nautida, ja ma poetasin kiiresti: „Kõik on korras, proua Baxter. Tulin just Grace’i juurest. Mul on nii kahju, et hiljaks jäin… aga kuidas sinul läheb, isa?”
Mina teda ei emmanud, me ei olnud selline pere, kes oleks palju kallistanud, suudlusi jaganud või üksteist puudutanud, aga ma lasksin pilgul vargsi üle ta näo libiseda, otsides jälgi korduvast neelatamisest, mis oleks osutanud kõrvetistele, ja püüdes leida sügavaid vagusid silmade ümber, mis võis tähendada, et ta polnud jälle maganud. Ta mängis noores eas kriketit, oli olnud „oma küla lootus rahvuskangelase tiitlile”, nagu meenutas ikka ta mamma, nii et mitte mingisugune kurvastamine, isutus ega liiga pingutav töö poleks tegelikult suutnud vähendada ta õlgade rammu ega sammu pikkust. Aga lähemalt vaadates paistis ta olevat