Warcraft. Filmi ametlik romaani versioon. Кристи Голден
>
See raamat on ilukirjandusteos. Kõik nimed, tegelased, kohad ja sündmused on autoril välja mõeldud või kasutatud fiktiivselt ning igasugune sarnasus tegelike inimeste – olgu nood elus või surnud –, asutuste, sündmuste või paikadega on juhuslik.
Ühtki selle teose osa ei tohi reprodutseerida või edastada ühelgi kujul ja ühegi vahendiga kirjastaja kirjaliku nõusolekuta ega levitada mingis muus köites või teistsuguse kaanekujundusega, kui see algselt ilmus. Samasugused tingimused tuleb seada ka järgmisele edasimüüjale.
EELLUGU
Tormituule troonisaal kümbles kuukiirtes, mis panid kuningliku valgest kivist istme otsekui omaenda sisemisest kiirgusest valgustatuna hiilgama ning lasksid selle jalamil istuvatel kuldsetel lõvidel paista tühjade silmakoobastega hõbedaste elukatena. Külm piimjas valgus tõstis esile väljapandud relvade aredad piirjooned ning uputas kaugemad nurgad, kuhu tema kahvatud sõrmed ei ulatunud, põhjatusse pimedusse. Selles ebamaises kumas võinuks elava kujutlusvõimega isikule hõlpsasti tunduda, et ukse kõrval vahimeestena seisvad raudrüüd ei ole sugugi tühjad.
Otsekui kuuvalgusega võisteldes põles siin ainus lamp, mis heitis sooja rusket valgust ühe poisi tahtekindlale näole. Too hoidis kummaski käes nikerdatud mänguasja. Üks oli sõdur, kelle värvitud soomusrüü oli samasugune kui need, mis seisid vaikses saalis siin-seal vahimeestena. Teine oli küürus seljaga elukas – roheline, võhkade ja sõjakirvega ning nikerdatud sõjamehest tublisti poole suurem.
Põrandal lebas teisigi sõdureid ja elukaid. Enamik mängukoletisi seisis püsti.
Enamik mängusõdureid vedeles pikali paisatuna maas.
Uks avanes ja saalis läks valgemaks. Poiss pöördus, vihane, et teda segatakse, ja heitis sissetulijale korraks pahura pilgu, enne kui uuesti mängule keskendus.
„Näe,” lausus mees, kelle hääl kõlas nooruslikult, „siin sa end siis peidadki.”
Prints ei peida ennast, mõtles poiss. Kui ta soovib üksi olla, siis läheb sinna, kuhu heaks arvab. See pole peitmine.
Mees astus tema kõrvale. Lambi ihmjas valguses ei tundunud tema juuksed üldsegi nii hallid ega lõuast silmani jooksev arm nõnda inetu kui päevavalgel. Ta silmitses stseeni, mida poiss mängus taaselustas. „Kuidas lahing kulgeb?”
Just nagu ta ise ei näeks. Just nagu ta ei mäletaks.
Poiss ei lausunud esialgu sõnagi, vaid põrnitses väikesi rohelisi mänguasju, kuni vastas lõpuks vihaselt. „Kõik orkid on surmale määratud. Kui minust saab kuningas, siis olen nagu Lothar ja notin nad viimseni maha!”
„Lothar on sõdur,” sõnas mees üsna sõbralikult. „Ta võitleb, sest see on tema kohus. Sinust saab kuningas. Sinu ülesanne on seada jalule õiglane rahu. Kas ei leia sa, et sõda on veninud juba liiga pikale?”
Poiss ei vastanud. Õiglane rahu. Sõda on veninud liiga pikale.
Võimatu.
„Ma vihkan neid!” hüüatas ta. Hääl kõlas vaikuses liiga valjult. Korraga kerkisid tema silmi põletavad pisarad.
„Ma tean,” vastas mees vaikselt ning see, et ta ei teinud vihapurske pärast etteheiteid, rahustas noorukit pisut. „Aga sõda ei ole alati lahendus. Sa pead mõistma, et sugugi mitte kõik orkid ei ole pahad, ehkki see võib niiviisi tunduda.”
Poiss tõmbas kulmu kortsu ja heitis mehele umbuskliku pilgu. Khadgar oli väga tark, aga praegu tundus tema jutt poisile küll uskumatu.
„Sa ju tead,” jätkas Khadgar, „et orkid saabusid siia teisest maailmast, mis asub meie omast väga kaugel.” Ta tõstis käe ja liigutas sõrmi. Tema pihku ilmus oranžikaspunane kera. Poiss jälgis nüüd juba huviga. Talle meeldis vaadata, kuidas Khadgar võluväge kasutab. Kera hakkas pöörlema ümbritsetuna särisevast rohelisest energiast. „Nende maailm oli suremas. Selle oli haaranud oma võimusesse must maagia, fel.” Prints jälgis pärani silmi kummalist rohelist kuma, mis tundus toda pruuni tolmukarva maailma õgivat. „Orkid olid sunnitud põgenema. Sinna jäädes … oleksid nad hukkunud koos oma maailmaga.”
Printsil polnud vähimatki kaastunnet orkide ega nende hingevaakuva maailma vastu. Ta pigistas mänguorki kõvemini pihku. „Ja sellepärast tungisid need rohelised koletised meie maailma!”
„Enne Azerothi tulekut polnud kõik orkid üldsegi rohelised. Vean kihla, et sa ei teadnud seda.”
Prints eelistas pigem vaikida kui tunnistada oma teadmatust, aga nüüd oli teda vallanud uudishimu.
„Ainult need, kellesse oli imbunud fel’i nõiamürk,” jätkas Khadgar. „See muutis neid. Aga kord sattusime kokku orkiga, kes oli suutnud vastu pidada. Temal oleks äärepealt õnnestunud seda sõda takistada. Tema nimi … oli Durotan.”
Õhu Saalis polnud vajadust akende järele. See oli, nagu nimigi ütles, õhu saal, mis paiknes õhus ja koosnes õhust.
Kõrvalised isikud, kes pole selle ilu kunagi näinud, ahmiksid ehk imetlusest ja hirmust õhku ning paneksid imeks, kuidas suudab Kuue Nõukogu seal viibida, kartmata põrmugi oma elu pärast. Aga kõrvalisi ei sattunud sinna kunagi, sest Kirin Tori Lillas Tsitadellis ei käinud võõraid.
Nagu võluvägi ise, oli ka see saal mõeldud ainult maagidele.
Seinte ja lae aset täitsid siin sinine taevas ja valged pilved, mille taustal kerkisid kirkalt esile kivipõrandat kaunistavad kuldsed ja purpursed mustrid. Nende seas tähtsaim oli üks sümbol, stiliseeritud kõikenägeva silma kujutis, mida poiss, kes sisse astus ja keset kambrit seisma jäi, pidas praegu iseäranis asjakohaseks.
Ta oli üksteist aastat vana ja keskmist kasvu, tema juuksed olid pruunid ning silmad olenevalt valgusest kas sinised või rohelised. Ta kandis valget tuunikat ning Kirin Tori Nõukogu liikmete tähelepanu oli koondunud jäägitult temale.
Nood seisid kõrgel tema kohal ringikujulisel platvormil ning nende rüüdele oli tikitud toosama Silm, mis jälgis kõiki põrandalt. Nemad ja Silmad uurisid poissi, nagu too ise oleks ehk uurinud mõnd putukat. Teda nende pilgud ei heidutanud, vaid tekitasid pigem uudishimu, ning ta kergitas kulmu ja vaatas neile julgelt vastu.
Üks kogu, pikk kõhn mees, kelle habe oli sama valge kui tornimüüride ümber huljuv valge võluvägi, püüdis poisi pilgu ja noogutas vaevumärgatavalt. Ta hakkas rääkima ning tema kõlav hääl kaikus tohutu suures saalis võimukalt vastu.
„Ühe teooria järgi on kõik taevatähed omaette maailmad,” sõnas ülemmaag Antonidas. „Ning väidetavasti asustavad iga säärast maailma omaenda isevärki olendid. Mida on selle oletuse kohta öelda meie noviitsil?”
Noviits ei viivitanud vastusega. „Ühtki teist maailma ei saa võrrelda Azerothiga,” lausus ta. „Azerothi ilu, elujõud ja küllus on ainulaadsed.”
„Kelle võib usaldada niisugust varandust kaitsma?”
„Kellegi, kes valdab võlujõude, mis hoiavad ohud meie maailmast eemal. Kaitsja.”
„Nii-nii.” Antonidase kitsastele huultele ilmunud naeratus oli vaevu aimatav. Noviits arutles endamisi, kas ei peaks ta natuke tagasi tõmbuma. Rääkima pisut alandlikumalt. Aga tõesti, need asjad oli ta selgeks saanud juba iidammu.
„Kõiki jõude?” jätkas Antonidas.
„Ei,” vastas noviits sedamaid. „Tumedad jõud on keelatud. Tumedad jõud kätkevad endas hävingut.” Ta tundis, et tema hääl on muutunud üleolevaks, ja hammustas kõvasti huulde. Neile ei tohi jääda muljet, nagu ei võtaks ta seda riitust tõsiselt.
„Tumedad jõud,” jätkas ta nüüd juba pühalikult, „sunnivad kasutajat tegutsema kavatsetule risti vastu.”
„Ja mida me võime sellest järeldada?”
„Et maagia on ohtlik ning pühendamatud tuleb hoida sellest eemal. Maagiaga ei tohi tegelda ühestki rassist inimesed, gnoomid, härjapõlvlased ega haldjad – mitte keegi peale Kirin Tori.”
See kõik on ainult meie päralt, mõtles noviits, silmitsedes Õhu Saali seinte ümber ja lae all lakkamatu voona ringi keerlevat hõbevalget vedelikku. Ja põhjus pole selles, nagu oleksime me ahned, vaid selles, et ainult meie oskame seda kasutada.
Ta vaatas Antonidast pingsalt ning nägi, kuidas