Korrakaitseseadus. Kommenteeritud väljaanne. Коллектив авторов
ka tormi tõttu sõiduteele langenud puu, plahvatus keemiatehases või vigastus, mille tekitab isikule metsloom.
Veelgi enam ei saa tõmmata võrdusmärki korrarikkumise ja süüteo mõistete vahele. Korrarikkumise mõiste hõlmab kõik süüteokoosseisudega määratletud teod, kuid on süüteo mõistest laiem. Siiski on süüteod ja eriti kuriteod kõige tõsisemad korrarikkumised, mis ründavad avaliku korra tuuma. Süütegude ärahoidmine ja tõkestamine on korrakaitseõiguse keskne ülesanne.
Hoolimata korrarikkumise mõiste laiast ulatusest on selle tegelik tähtsus korrakaitseõiguse jaoks võrreldes muude sekkumislävenditega (eriti ohu mõistega) tegelikult väiksem. Korrakaitse on suunatud eelkõige kahju saabumise ärahoidmisele ning seetõttu on juba toime pandud korrarikkumise tähendus korrakaitseõiguse jaoks piiratud. Korrakaitselist sekkumist õigustab juba toimuv korrarikkumine üksnes ulatuses, milles see on kestev ja milles sellega kaasneb püsiv oht koos edasise kahju saabumise tõenäosusega. Korrarikkumist tuleks lugeda riikliku järelevalve meetmete kohaldamise aluseks seega üksnes ulatuses, milles see esineb koos kestva ohuga. Seevastu ei ole juba lõpule jõudnud korrarikkumisel, millel pole edasist otsest avalikku korda kahjustavat mõju, korrakaitseülesande täitmise seisukohast tähtsust ja võib tekitada küsimuse eelkõige rikkumise toimepanija karistusõigusliku vastutusega seoses.
Lubatud sõidukiiruse ületamine või keelava fooritulega ristmiku ületamine on korrarikkumised, mille tõkestamine liiklusjärelevalve menetluses on politsei ülesanne. Kui keelatud tegu on aga juba lõpule viidud ja sellest ei lähtu avalikule korrale edasist konkreetset ohtu, on rikkumisega tegelemine üksnes süüteomenetluse esemeks.
3. Ohu mõistet tuleb pidada kogu korrakaitseõiguses keskseks. Kõik teised kahjutõenäosust kirjeldavad lävendid omandavad oma tähenduse just ohu mõistest lähtudes ja on sellest tuletatavad.
Ohu mõistet kasutatakse korrakaitseõiguse kõrval ka teistes õigusharudes, nt muudes haldusõiguse eriosa valdkondades, karistusõiguses ja eraõiguses. Siiski ei saa nende mõistete sisu KorS-i ohu mõistega samastada.
Õigusteoorias eristatakse ohuvormidena konkreetset ja abstraktset ohtu. Konkreetne oht41 on konkreetses üksikolukorras esinev tegelik kahju saabumise tõenäosus, mis vastab kommenteeritava paragrahvi lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele.
Kaks rikkis piduritega rongi sõidavad teineteisele samal raudteeharul vastu. Pangaröövel sihib püstolist pangatöötajat. Kõnnitee kohal asuva rõdu kandetrossid on läbi roostetanud.
Abstraktne oht on seevastu üksnes mõtteliselt kujuteldav kahju saabumise võimalikkus, mida konkreetses olukorras ei esine.
Õhukese jääga kaetud veekogule minek on abstraktselt ohtlik ka suvel, kui ühelgi veekogul jääd ei ole.
Aatomienergeetika kasutamine on abstraktselt ohtlik sõltumata sellest, et Eestis ühtki tuumaelektrijaama ei asu.
Konkreetne oht on seega abstraktse ohu realiseerumine tegelikkuses. Kuigi see ohu mõiste definitsioonist sõnaselgelt ei tulene, peab KorS-i tähenduses ohuna mõistma ainult konkreetset ohtu.42 Abstraktse ohu tähenduses KorS ohu mõistet ei kasuta43, kuid abstraktsel ohul on tähendus konkreetse ohu ennetamise mõiste sisustamisel ja põhjendamisel.
Kommenteeritav säte loetleb mitu kriteeriumi, mille täidetuse korral on võimalik järeldada konkreetse ohu olemasolu.
Esiteks tugineb ohu hindamine konkreetses olukorras ilmnenud asjaoludele, ohuhinnangu aluseks peavad olema konkreetses olukorras selgunud faktid. Ohu hindamine ei saa tugineda üksnes arvamusele või oletusele. Samuti ei saa hinnang olla üldine, tuginedes üksnes abstraktsele ohule.
Ohuhinnang peab olema objektiivne. See tähendab, et ohu olemasolu või puudumise hindamisel lähtutakse keskmise kujuteldava korrakaitseametniku perspektiivist44, st kuidas selline ametnik oleks pidanud olukorda hindama talle meetme kohaldamise otsustamise hetkel teada olnud asjaolude põhjal, nn ex ante perspektiivist.45 Arusaadavalt lähtub iga tegelikkuses ohu olemasolu hindav korrakaitseametnik oma subjektiivsest hinnangust olukorrale, objektiivse korrakaitseametniku mudelit on võimalik olukorrale rakendada selle hilisemaks kontrollimiseks, kui tekib vaidlus või see on vajalik muul põhjusel.
Päästeametnik eeldab tuule suunda arvestades, et metsatulekahju süütab hoone, ning kohaldab meetmeid selle kaitsmiseks, hiljem tuule suund muutub ja selgub, et hoone ei olekski süttinud.
Kahjutõenäosus peab olema ohu olemasolu eeldamiseks piisav. Tõenäosus on piisav, kui keskmine korrakaitseametnik oma teadmisele, elukogemusele ja muudele talle hindamise hetkel teada olevatele asjaoludele tuginedes leiaks, et sündmuste ahela edasisel takistamatul kulgemisel toimub lähitulevikus korrarikkumine. Lähitulevik ei ole samastatav vahetu või kohese kahju saabumisega, kuid ei saa teisalt tähendada ka kahju saabumise möönmist määramatus või kauges tulevikus.
Milline kahjutõenäosus on konkreetsel juhul ohu olemasolu eeldamiseks piisav, ei ole üldiselt määratletav, ametnik peab olema kahju saabumises veendunud (kuigi ei saa ka olla kahju saabumises täielikult kindel, st tulevikku suunatud hinnang on alati mõnevõrra ebakindel). Seejuures sõltub hinnang ohustatud hüvede väärtusest: mida väärtuslikumad on ohustatud hüved, mida suurem ja mida kiiremini realiseeruv võib kahju olla, seda väiksema kahjutõenäosuse korral on võimalik eeldada konkreetse ohu olemasolu.
Ohtu, et puu langeb tormi tõttu elumajale, võib eeldada väiksema kahjutõenäosuse korral kui ohtu, et puu langeb tormi tõttu viljapõllule.
Kui olukorda hinnanud korrakaitseametnik ei teadnud ega pidanudki keskmise korrakaitseamentiku vaatepunkti arvestades ex ante teadma, et kahju saabumise võimalus tegelikult puudub või see langeb tulevikus ära, siis on tegemist näiliku ohu olukorraga. Näilik oht on võrdsustatud tegeliku ohuga ja korrakaitseametnik on käitunud õiguspäraselt.
Pangaröövel sihib pangatöötajat ehtsa relvaga sarnase mängupüstoliga. Metsatulekahju võib ilmaolusid arvestades süüdata metsa ääres asuva hoone.
Kui korrakaitseametnik hindas aga olukorda keskmise objektiivse korrakaitseametniku vaatenurgast valesti, või ei selgitanud välja kõiki olulisi ex ante olemasolevaid asjaolusid, on tegemist näiva ohuga ning prognoos ja selle alusel kohaldatud ohutõrjemeetmed on õigusvastased.
Politseinik tungib hoonesse, millest kostavad appikarjed, kuigi avatud aknast on võimalik näha, et toas vaadatakse televiisorist kriminaalfilmi ja filmis karjutakse.
Samad faktilised asjaolud võivad tähendada nii ohu kui korrarikkumise samaaegset esinemist (vt § 4 komm 8). Sellisel juhul otsustab KKO oma kaalutlusõiguse alusel, millisel õiguslikul alusel tegutseda.
Lagunenud kandekonstruktsiooniga rõdu tähendab nii konkreetset ohtu isikute elule ja kehalisele puutumatusele kui ka hoone ohutuse tagamist nõudvate õigusnormide rikkumist (korrarikkumist).
4. Oluline oht, mille legaaldefinitsioon tuleneb lõikest 3, on üks kitsamatest ehk kvalifitseeritud konkreetse ohu vormidest (ohu astmetest), mida KorS sisaldab. Oluline oht ei erine n-ö lihtohust kahjutõenäosuse poolest (st peab vastama samadele ohu eeldamise kriteeriumidele, vt komm 3), kuid kirjeldab kahju saabumise tõenäosust teatud kitsama ja väärtuslikuma osa avaliku korra osaks olevate hüvede suhtes. Oluline oht õigustab lihtohust (lg 2) intensiivsemaid, kuid kõrgendatud ohust (lg 4) vähem intensiivseid isikute põhiõiguste piiranguid.
Kõigi ohuastmete puhul kehtib reegel, et kõrgem ohuaste hõlmab ka madalamate ohuastmete meetmete kohaldamise õiguse. Nii on olulise ohu korral võimalik kohaldada selle tõrjumiseks ka meetmeid, mille kohaldamine on lubatud n-ö lihtohu korral ja kõrgendatud ohu tõrjumiseks. Kõiki meetmeid, mida võib kohaldada lihtohu või olulise ohu
Vt konkreetse ohu mõiste kohta ka Jäätma, 2011, lk 1–9; samuti Jäätma, 2015, lk 116–144.
Eelnõu 49 SE (Riigikogu XI koosseis) seletusk, lk 22.
Vt abstraktse ohu mõiste kohta ka: Eelnõu 424 SE (Riigikogu XII koosseis) seletusk, lk 2–3.
KorS-i tekst ei maini keskmise korrakaitseametniku kasutamist. Selle mudeli rakendamine on välja pakutud eelnõu seletuskirjas (Eelnõu 49 SE (Riigikogu XI koosseis) seletusk, lk 11). Seetõttu on alternatiivina peetud võimalikuks ka lähtumist keskmise kõrvaltvaataja (tavainimese) perspektiivist, vt Jäätma 2015, lk 121.
vt RK 3.11.2015 otsus nr 3-3-1-36-15, p 14.4.