Tulekahi. Brandon Sanderson

      Proloog

      MA VAATASIN, kuidas Häda kerkib.

      Olin siis kuueaastane ja seisin öösel meie korteri rõdul. Mäletan ikka veel, mismoodi vana konditsioneer ragises aknal minu kõrval ja kattis isa nuttu. Ületöötanud masin rippus paljude korrustega süviku kohal ja sellest tilkus vett nagu higi mõne enesetapumõtetega hüppama valmistuja laubalt. Masin oli katki, puhus õhku küll, kuid jahutada ei suutnud midagi. Mu ema lülitas selle sageli välja.

      Pärast ema lahkumist jättis isa selle käima – tema sõnul tundis ta selle töötamise ajal end jahedamalt.

      Langetasin oma pulgakommi ja kissitasin silmi selle imeliku punase valguse poole, mis tõusis silmapiiri kohale nagu uus täht. Ainult et ükski täht ei olnud iial olnud nii ere ega punane. Karmiinpunane. See mõjus nagu kuulihaav taevalael.

      Samal ööl kattis Häda kogu linna mingi kummalise sooja kumaga. Seisin seal – pulgakomm sulamas, kleepuv vedelik sõrmede vahelt alla tilkumas – ja vaatasin kogu seda tõusu pealt.

      Siis algas kisa.

      ESIMENE OSA

      1

      „DAVID?” Hääl kostis mu kõrvaklapis.

      Raputasin end unelusest välja. Jäin jälle Häda põrnitsema, kuid selle tõusust oli möödas juba peaaegu kolmteist aastat. Ma polnud enam kodus isa juures elav jõmpsikas. Ma polnud isegi alustänavate relvatehases rügav orb.

      Olin Kättemaksja.

      „Kohal,” vastasin ma ja panin vintpüssi õlale. Läksin üle katuse. Oli öö ja ma vannun, et Häda valguses paistis kõigel punakas varjund, kuigi see polnud iial paistnud sama kirkana kui sel esimesel ööl.

      Newcago kesklinn laius mu ees ja selle pinnad peegeldasid tähesära. Kõik oli siin terasest. Nagu mõni küborg tulevikust, kellel on nahk maha rebitud. Ainult et nagu mitte nii mõrvarlik. Või, noh, üldse elus.

      Pagan, mõtlesin ma. Ma olen metafooride osas ikka tõesti kehv.

      Terassüda oli nüüd surnud ja meie võtsime tagasi Newcago ülemised tänavad – sealhulgas mitmed mõnud, mille eliit kord endale reserveeris. Võisin iga päev oma vannitoas duši all käia. Ma peaaegu et ei teadnudki, mida sellise luksusega peale hakata. Peale, noh, mitte haisemise.

      Newcago oli viimaks ometi vaba.

      Minu tööks oli tagada, et see nii ka jääks.

      „Ma ei näe midagi,” sosistasin katuseääre peal põlvitades. Kandsin kõrvaklappi, mis oli traadita ühenduses mu mobiiliga. Väike kaamera sellel lubas Tial näha sama, mida minagi. Ja kõrvaklapp oli piisavalt tundlik, et korjata üles kõike, mida ütlesin ka siis, kui kõnelesin väga vaikselt.

      „Jälgi edasi,” ütles Tia liinil. „Cody teatab, et Prof ja sihtmärk liiguvad sinu suunas.”

      „Siin on vaikne,” sosistasin ma. „Oled sa kindel…”

      Katus minu kõrval lihtsalt lõhkes. Röögatasin ja rullusin tagasi. Kogu hoone vappus ja plahvatus paiskas murtud metallitükke üle minu. Häda nimel küll! Need lasud olid kopsakad.

      „Sa vana säde!” karjus Cody liinil. „Sai minust mööda, poiss. Tuleb sinu põhjaküljelt…”

      Tema hääl varjutati ära, kui järjekordne kiiskav energiapurse sööstis alt maa pealt üles ja rebis minema katusepoole mu peidukoha lähistel.

      „Jookse!” käratas Tia.

      Nagu oleks olnud vaja seda mulle öelda. Läksin liikvele. Minust paremal materialiseerus valgusest üks kogu. Riietatud mustadesse dressidesse-tossudesse. Lähteväli kandis täismaski nagu mõni ninja ja pikka musta keepi. Mõned Eepikud võtsid kogu seda „ebainimlike võimete” värki tõsisemalt kui teised. Ausõna, ta nägi totter välja – isegi kui kiirgas nõrka sinist valgust ja särises üle keha levivast energiast.

      Kui see naine midagi puudutas, võis ta energiaks moonduda ja sellest läbi minna. See polnud päris teleportatsioon, aga piisavalt lähedal sellele – ja mida parem oli aine elektrijuhtivus, seda kaugemale ta sai rännata, nii et terasest linn oli tema jaoks natuke nagu paradiis. Üllatav, et tal kulus siia jõudmiseks nii kaua aega.

      Justkui teleportatsioonist poleks piisanud, muutsid naise elektrilised võimed ta ühtlasi enamikule relvadele haavamatuks. Tema antud valgusetendused olid kuulsad. Ma polnud teda iial isiklikult kohanud, aga ihkasin alati tema tööd näha.

      Lihtsalt mitte nii lähedalt.

      „Plaan jätta!” käskis Tia. „Prof? Jon! Vasta! Abraham?”

      Kuulsin vaid poole kõrvaga, kui üks pragisev elektrikuul minust mööda vihises. Jäin libisedes seisma ja kihutasin teisele poole. Teine kuul läks täpselt sealt läbi, kus ma äsja seisin. See tabas katust, tekitas järgmise plahvatuse ja pani mu koperdama. Metallikillud peksid vastu selga, kui ma rabinal hoone küljele ronisin.

      Seejärel hüppasin.

      Kaua ei pidanudki kukkuma enne, kui ühe katusekorteri rõdul maandusin. Sööstsin sisse, süda sees prõmmimas. Üks plastist külmkast ootas teisel pool ust. Heitsin kaane lahti ja sorisin ringi, üritades rahu säilitada.

      Lähteväli saabus Newcagosse nädala algupoole. Ta hakkas kohe suvalisi inimesi mõrvama – selle taga ei paistnud olevat mingit arusaadavat sihti. Täpselt nagu Terassüda oma esimestel päevadel. Seejärel kutsus ta kodanikke üles Kättemaksjaid reetma, et ta võiks neile kohut mõista.

      Seda moondunud Eepikute kohut. Nemad tapsid neid, keda tahtsid, kuid vastu lüüa oli nii meeletu kuritegu, et nad suutsid seda vaevu ette kujutada. Noh, küll ta varsti näeb. Seni polnud meie plaan teda maha võtta töötanud just suurepäraselt, aga meie olime Kättemaksjad. Me valmistusimegi ootamatusteks.

      Tõmbasin külmkastist välja veega täidetud õhupalli.

      See, mõtlesin ma, peab nüüd töötama.

      Väitlesime Tiaga päevade kaupa Lähtevälja nõrkuse üle. Igal Eepikul oli neid vähemalt üks ja sageli olid need juhuslikud. Tuli uurida Eepiku ajalugu ja seda, mida nad vältisid. Tuli välja mõelda, milline aine või olukord nende võimed nullis.

      See veepomm sisaldas meie parimat oletust Lähtevälja nõrkuse kohta. Keerasin end ümber. Hoidsin ühes peos veepommi, teine käsi vindil jälgisin ukseava. Ootasin, et ta mulle järele tuleks.

      „David?” küsis Tia kõrvaklapis.

      „Jah?” sosistasin ärevalt, veepomm viskevalmis.

      „Miks sa rõdu vahid?”

      Miks ma…

      Ah, muidugi. Lähteväli võis liikuda ju läbi seinte.

      Tundsin end idioodina ja kargasin tagasi just siis, kui Lähteväli laest saabus, elekter kõikjal ta ümber sumisemas. Ta maandus põrandal ühel põlvel, käsi ees – seal kasvas ruumi paanilisi varje heitev elektrikera.

      Ma ei tundnud muud peale adrenaliinisööstu ja viskasin veepommiga. See tabas Lähtevälja otse rindu ja tema energialaeng sisises olematuks. Veepommist lärtsatas seintele ja põrandale tema ümber punast vedelikku. Liiga vedel, et olla veri. See oli hoopis üks vanamoodne pulbrist valmistatud puuviljajook, mida segati vee ja suhkruga. Mäletasin seda oma lapsepõlvest.

      Ja see oli tema nõrkus.

      Süda vemmeldamas, võtsin vindi õlalt. Lähteväli jõllitas oma tilkuvat rindkeret, nagu oleks šokis, kuigi see must mask tema näol ei lubanud mul ta ilmet näha. Elektrijooned mänglesid endiselt üle ta keha nagu tillukesed hõõguvad ussikesed.

      Tõstsin vindi palge ja vajutasin päästikule. Toas tulistamise raks peaaegu kurdistas mu, kuid saatsin kuuli otse Lähtevälja näo suunas.

      Kuul lõhkes, kui see ta energiavälja läbistas. Isegi Kool-Aidi joogist läbi leotatuna jäi tema kaitse tegusaks.

      Ta vaatas minu poole ja tema elekter särises ellu –