Jänesehaak. Marje Ernits
/p>
Jänesehaak
Jänesehaak
Piki magistraalteed Luhamaa poole sõites tegi Ira enne Köismäele näitavat teeviita peatuse, et uurida maastiku vastavust GPS-seadme ekraanil näidatud kaardile. Jänese küla, koht, kuhu ta jõudma pidi, asus umbes kolm kilomeetrit enne Köismäe vallakeskust ning sinna viis kruusakattega tee, mis oli täis kuppelmaastikust tingitud järske kurve. Ühes sellises z-kurvis, mida kohalikud Jänesehaagiks kutsusid, oli ennegi avariisid juhtunud, kuid mitte selliseid, mis nõudnuks kriminalisti sekkumist.
Avariist, mille kriminaalseks muutunud asjaolud olid Irale uurida antud, oli möödunud juba kaks nädalat, ning lootust sündmuskohalt midagi olulist leida oli vähetõenäoline. Ira Teveri praktika maakonna kriminaaluurijana töötades oli juba sedavõrd kosunud, et ta tühje lootusi enam ei heietanud, seega oli sündmuskohal käimine talle tähtis vaid end asjaga kurssi viimiseks, mitte täiendavate andmete leidmiseks. Ometi läks seekord kõik pisut teisiti.
Jänesehaagi kurvi sisse sõites võttis Ira jala gaasipedaalilt ära ja sellest väljudes lisas uuesti hoogu ning siis juhtus see, mis ehmatanuks igat autojuhti. GPS-seadme ekraanil näidatud z-kurvi teine suunamuutus osutus maastikul sootuks järsumaks ning Iral tuli kiiresti pidurdada. Tol hetkel tundis ta reaalselt, mil kombel jänesed joostes ja haake tehes oma elu päästsid. Põgeneva jänese aju mõistis teha kehaga midagi sellist, mida taga ajav kiskja teha ei suutnud ning viimane tormas põgeniku äkilist kõrvalehüpet tajumata otse edasi. See manööver tähendas tagaajajale nii pildi, jälgede kui ka aja kaotust. Antud olukorras mänginuks viimase rolli muidugi auto.
Ilmselt olid kohalikud autojuhid selle kurviga harjunud, kuid Ira pidi kahe käega roolist hoidma, et pehmele teevallile sattumist vältida. Saanud auto kontrolli alla, leidis ta end just sellelt kohalt, kust mitmed sõidukid enne teda alla orgu olid paiskunud. Sellest läbielamisest lähtuvalt tegi Ira esimese järelduse talle lahendada antud loost. Naine, kes sellel avariikohal oma elu kaotas, pidi siis ilmselgelt istuma kohalike olude suhtes võõra poolt juhitud autos, kuigi protokolli järgi oli masinat juhtinud Anneli Riinusk Köismäe valla elanik. Surma saanud naise isik oli aga ikka veel tuvastamata, autojuht koomas ning sellest väljatulek arstide sõnul määramata.
Järsust pidurdamisest saadud adrenaliinilaks oli sedavõrd tugev, et Ira sellest toibumiseks aega vajas. Esimesel hetkel ei suutnud ta endale toimunust isegi aru anda, mõistmata, kas ta oli põgenemise läbi elanud ellujäänu või teelt välja paiskunud tagaajaja. Tegelikult oli sellel tunnete skaala määramatusel oma iva, mida tasus edasi ajatada. Ta parkis oma auto pisut ohutumasse kohta, et siis jala ja selgelt mõtleva uurijana sündmuskohale naasta.
Taas kord oli osakonna boss, Erik Sulps, leidnud oma naisuurijale ülesande, mille lahend juba ette oli pandud riiulisse tolmu koguma. Lisaks sellele, et avariis surma saanud naine oli identiteedita ja juht koomas, polnud kahe nädala jooksul kogu riigis keegi ühtki naist taga otsinud ning see võis tähendada mida iganes. Koomas oleval juhil ei olnud samuti lähedasi, aga tema puhul oli vähemalt isik tuvastatud. Köismäe algkooli õppealajuhataja tunnistas Anneli Riinuski oma personali kuuluvaks, kuid ei osanud midagi kosta naise isikliku elu ega lähedaste kohta.
Selles, et avariina kirjas olnud juhtum kriminalistide kätte üle läks, oli oma osa juhusel. Nimelt oli surma saanud naist lahanud arst teinud oma magistritöö tarbeks ületunde ning avastanud, et tundmatu naise surma põhjuseks oli lämbumine, mitte traumad, mis olid avarii tagajärjel tekkinud, ja see tundus talle imelik. Tohtri praktikas oli see esimene taoline juhtum, ning ta uuris asja põhjalikumalt ja leidis oma oletusele kinnitust. See andis alust arvata, et too naine oli surnud juba enne avariid ning tegu võis olla mõrva varjamisega. Juhtum anti edasi kriminaalosakonnale ja nii jõudiski see toimik Ira Teveri lauale.
Avariipaigas teevalli kõrgest kaldast alla turnides kahetses Ira, et polnud oma trennitossusid masina pakiruumi jätnud, sest kontorikingadega oli 45-kraadise kaldega teetammi samblaseguses liivas pidama saamine üsna vaevanõudev. Polnud ka ime, et järsakust alla kihutanud autot ükski mööda sõitnud juht ei märganud. Teate avariist saatsid kohalikud noored, kes piirkonnas orienteerimismängu mängides põõsastesse takerdunud masinat märkasid ja sedagi alles järgmise päeva pärastlõunal. Ime oli ka see, et juhiistmel kinni olnud ja vigastatud naine peale nii pikka aega ikka veel elus püsis ja metsloomad autost välja lennanud ning hukkunud naise laiba puutumata olid jätnud.
Avariipaigast üles maantee poole vaadates tekkis Iral kummalist kõhedust tekitav tunne. Tundus, nagu seisnuks ta mingi sügava salapaja räpases põhjas, millele kohe-kohe kaas peale pannakse. Puud augu ümber olid justkui leinas, taevast varjas latvade tume müts ja ükski lind ei laulnud. Mitte miski selles ümbruses ei kõnetanud Irat, ometi oli sel kõigel midagi öelda ning nõnda ei jäänudki uurijal üle muud, kui lugeda märkide keelt. Tagasi teevallile roninud, tundis ta selja taga vaenulikkust ning vaatas abi otsival pilgul ootama jäänud auto poole. Istunud rooli taha, leidis Ira end äratundmiselt, et möödunud pooltunni jooksul polnud sel kruusateel sõitnud ainsatki teist masinat.
Köismäe vallamaja juurde jõudes oli plõks Ira peas juba ära käinud ning ta oli oma uude juhtumisse sisse logitud, ilma et oleks selleks näppugi liigutanud. Mõni hetk hiljem eraldus maja ees suitsu teinud meestekambast politsei vormipluusi kandev noormees ning tuli otsejoones Ira auto juurde.
„Konstaabel Sillu Tamman. Kas saan kuidagi aidata?” küsis ta ning viitas käega auto kapoti poole. „Parempoolne lähituli ei põlenud. Teate seda?”
Ira ei teadnud. „Ei! Ilmselt kustus see teel neid teie jänesehaake tehes,” vastas ta ja jäi autost välja astudes kahevahele, kas sirutada kadetiohtu konstaablile käsi või tutvustada end vaid nime öeldes.
„Ah Jänesehaagis! Siis oled sa siit kandist pärit inimene või… või uurija maakonnakeskusest, kes täna pidi ühte avariid uurima tulema,” pakkus noormees ja oli rõõmus, et ei pannud oma oletusega mööda.
Kui Ira oli end tutvustanud, tõmbus konstaabel pisut eemale ning viipas üht meest, kellega koos ta ennist suitsu teinud meestekambas seisis. „Harri! Mine sa too töökojast üks halogeen. Sellel siin on vaja parmpoolne lähituli põlema saada. Ja meie oleme minu kabinetis. Kas lähme?” pöördus ta lõpuks uuesti ka uurija poole.
Iral polnud mingit tahtmist ilusalt kevadpäeva kabinetis veeta. „Tegelikult oleksin ma tahtnud põhikooli õppealajuhatajaga Anneli Riinuskist rääkida,” sõnas ta.
„Juba räägitud!” vastas noormees ennast ületavalt. „Nii kui maakonnast selle avarii asjus helistati, koostasin kannatanu tööandjaga vestluseks küsimustiku ja käisin koolimajas ära. Kõik on salvestatud. Võite seda minu arvutist lugeda.”
„Ma ei taha lugeda!” vastas Ira endalegi ootamatult ärritudes. „Ma olen kriminaaluurija, mitte kindlustusseltsi kahjukäsitleja.”
„Just. Sellepärast ma tegingi põhjalikku eeltööd. Lugege see läbi ja siis vaatame, mida ta sulle räägib. On ju?” jäi noor konstaabel familiaarseks muutudes endale kindlaks.
Sina ja Sillu, mõtles Ira ning hoidis selle mõtte oma hammaste taga, sest oli ta ju ka ise kunagi kadett olnud ja mõnes mõttes sinisilmne senimaani. „Olgu! Aga minu eest pole vaja sul mingeid Exceli tabeleid koostada ja asju ära teha, sest mina lähtun algmaterjalist, mitte tõlgendustest. Selge?”
„Mina samuti,” jätkas noormees ja pidas seda omamoodi nõustumiseks. „Algallikas võib ju anda väga erinevat infi. Sõltub, kes küsib. Mulle räägivad siinkandi inimesed ühte, omavahel teist ja võõraste suhtes on nad lihtsalt vaenulikud. Ma olen siin varsti kaks aastat töötanud ja alles nüüd tunnen, mis asi on respekt, kui on!”
Ira kuulas noormehe juttu, kuid tema tehtud eeltööd läbi lugedes jättis ta mulje, et oli sellisel tasemel püüdlikkuse etapi oma elus ja töös juba läbinud. Oma seisukoha väljendamiseks jättis ta loetu kommenteerimata, kuigi noormees ilmselt just seda ootas.
Põhikool, kus Anneli Riinusk töötas, asus vallakeskusest mitu kilomeetrit eemal vanas hästi hoitud mõisakompleksis. Algava suvevaheajani oli veel paar nädalat aega ja vahetunniks õue lubatud lapsed mängisid hoovis palli või triblasid niisama ringi. Üks, mis Irale kohe silma, tegelikult küll kõrva jäi, oli see, et keegi neist lastest ei pidanud paljuks teda teretada ja seda veel avalal pilgul silma vaadates. Teine silmatorkav erinevus varem külastatud koolidega oli see, et keegi lastest ei istunud vahetunnil moblat näppides kusagil nurgas, kuid see ei tähendanud,