Enne kui lähed. Clare Swatman

      PROLOOG

      Päev on palav, ere päike teravas kontrastis kurva meeleoluga. Zoe nägu on kahvatu ja tühi, kui ta musta värvi autost välja ronib ning vankuval sammul enda ees seisva madala telliskivihoone poole tüürib. Tema ema Sandra kiirustab talle järele ja haarab tütrel kaitsvalt küünarnukist.

      Sissepääsust paremal seisab inimesi kobaras koos, varjud keskpäevapäikeses lühikesed. Zoe ei oska öelda, kes nad on, kuna ere valgus on muutnud nad pelgalt siluettideks, ent mõni neist suitsetab, puhub aeg-ajalt suitsujoa suviselt sooja õhku. Nad jälgivad, kuidas Zoe läheneb, ning keegi saadab talle tervituseks napi naeratuse. Zoe ei märka midagi.

      Saalis sees, liiguvad ema ja tütar kohmakalt esirea poole. Zoe meheema Susan on juba kohal. Tema silmad on punased ja paistes, vaatamata hoolikalt peale kantud jumestusele, ning tal õnnestub äbaralt naeratada, kui nad tema kõrval istet võtavad. Vaistlikult sirutab Zoe käe välja, haarab ämmal käest, mis lebab nende vahel pingil, ning pigistab kõvasti.

      Naiste selja taga kuuldub teiste leinajate sahistamist, nuukseid ja pominat, kui oma kohtadel istet võetakse. Ent kogu nende tähelepanu vangistab see, mis paistab eespool: Edi puusärk, mis lebab väärikana pingirea ees laval. Zoe tuiutab süütut puidust kasti ega suuda uskuda, et tema abikaasa keha, nii tugev, nii liikuv, nii elus, lebab seal sees. See on täiesti ebareaalne.

      See on täiesti ebaõiglane.

      Päev, mil mees suri, oli olnud samuti kuum. Zoe oli tuisanud korteris ringi nagu ikka, loopides kotti asju: sülearvuti, märkmik, õun, mobiil, dieetkoka, raamat, iPad.

      „Kui sa veel midagi lisad, vajad koormahobust, et tööle jõuda,” oli Ed läbi oma hambaharja pobisenud. Hambapasta oli nõrgunud mööda lõuga alla ning tilkunud põrandale.

      Zoe pööritas silmi.

      „Jumala eest, Ed,” käratas ta, tundes, kuidas ärritus tuure kogub. Ta oli teadnud, et pingutab üle, et mees püüdis vaid tuju tõsta, aga ta ei saanud parata. Ta marssis jalgu trampides tualetti, rebis rullist jupi kempsupaberit ning kummardus maha tilkunud hambapastat ära pühkima. Seda tehes jäi sõrmeküüs põrandalaua taha kinni ja murdus.

      „Kuradi raisk,” pomises ta, tajudes, kuidas viha kerkib kurku nagu sapp. Ta tõusis püsti ja trampis vannituppa, tõmbas kapiukse hooga lahti ja sobras küünekääre otsides ringi. Ta oli hiljaks jäämas, Ed ajas teda närvi ning ta pidi kähku korterist välja saama. Käärid käes, kärpis ta katkist küünt, viskas käärid kappi tagasi ja virutas ukse pauguga kinni.

      Vannitoast välja marssides nägi ta Edi, kes redutas elutoas, püüdes talle mitte ette jääda. Mees polnud süüdi. Tema ise oli noil päevil alailma tige, seletamatu raev, mis kobrutas pealispinna all, valmis iga hetk välja purskuma. Kuid see teadmine ei tähendanud, et ta suutnuks end talitseda; asi oli hormoonides, mõistis ta. Alati need kuradi hormoonid.

      Ta kiskus seinakapi ukse lahti ja kummardus sandaalide järele. Peadpidi riidekapis, kuulis ta Edi summutatud häält midagi teisest toast ütlemas.

      „Mida?” nähvas ta, kallutas pead, et paremini kuulda. Mees ilmus uksele, pannes parajasti jalgrattakiivrit pähe.

      „Lähen tööle. Hiljem näeme.”

      „Näeme.” Põgus, napp. Ta polnud jututujus ning Ed teadis seda. Mees pööras ringi ja lahkus. Mõni sekund hiljem paugatas uks ja kuuldus lõginat, kui mees jalgratta lukust lahti võttis ning seejärel minema väntas. Zoe süda jõnksatas kerges kahetsuses, ent ta eiras seda ja pööras kapi poole tagasi.

      Ja see oli olnud viimane kord, kui ta meest elusana nägi.

      Uudist oli ta kuulnud alles hiljem. Kogu hommiku oli ta istunud koosolekul, ja kui ta sealt tulema sai, ootas töölaua juures tema boss Olive, näost tuhakarva.

      „Olive? Kas kõik on korras?” küsis Zoe.

      Olive ei lausunud mõne sekundi jooksul sõnagi, nii et Zoe hakkas muretsema. Kas ta oli millegi vastu eksinud? Kas tal oli tõsiseid pahandusi?

      „Tule minuga kaasa,” ütles Olive. Tema hääl oli pigem leebe ja rahustav kui käre ja vihane, mis ajas Zoe veel enam segadusse. Nad läksid tagasi koosolekuruumi, kust Zoe oli just tulnud, ning Olive sulges enda järel ukse.

      „Võta istet,” lausus ta, osutades käega toolile tema kõrval, võttes ise järgmise. „Palun.”

      Zoe tõmbas tooli välja ning toetas end närviliselt selle servale. Käed kippusid värisema.

      „Zoe, ma ei tea, kuidas sulle öelda,” sõnas Olive ilma pikemata. „Juhtus õnnetus. Ediga. Ta sai bussilt löögi.”

      Ta tegi pausi ning Zoe hoidis hinge kinni, soovis, et Olive lausuks järgmised sõnad kiiresti, et saaks nendega ühele poole; ometi soovimata neid kuulda, tõesti mitte, mitte valjusti välja öelduna.

      Nõrk koputus uksele katkestas kohutava vaikuse ja Zoe peaaegu hüppas toolil. Olive tormas avama. Zoe pööras samuti ringi, ning seda teinud, purunes tema maailm kildudeks.

      Ukselävel seisis kaks politseinikku. Nad küsisid tema järele.

      Sõnade asemel vallandus suust alla surutud nuuksatus. Ta üritas tõusta, aga jalad ei kandnud ja ta langes toolile tagasi. Zoe käed vabisesid, kui naispolitseinik tuppa astus, ning ta heitis Olive’ile anuva pilgu, et too tunnistaks, et on juhtunud kohutav, hirmus eksitus. Ent Olive ei suutnud silmi tõsta.

      Zoe põrnitses politseinike kingi. Need oli nii kenasti läikima löödud, et ribavalgustite helk pea kohal peegeldus eredalt kinganinadelt vastu. Ta mõtles, kuidas too naine end hommikul tööle minekuks valmis seadis, seisis köögis, viksis kingi, mõtles eelolevale päevale. Kas ta võis aimata, et hiljem samal päeval tuleb tal mõnele inimesele teatada, et tolle abikaasa on surma saanud?

      Ta üha vaikis, põrnitsedes põrandat.

      „Zoe?” kostis üks hääl.

      Ta tõstis pilgu. Kolm nägu vaatas talle vastu ootuses, et ta midagi ütleks.

      „Ma … ma … ” Sõnad ei tahtnud sugugi tulla. „Kus ta on?” krooksus ta viimaks.

      Tundes kergendust, et tal lõpuks on, mida öelda, astus meespolitseinik sammu ette. „Ta viidi Kuninglikku Vabahaiglasse,” sõnas ta. „Mul on kahju, aga ta … arstid ei saanud enam midagi teha.” Ta pidas pausi. „Me võime teid sinna viia, kui soovite.”

      Zoe noogutas tummalt ja tõusis püsti. Olive sööstis tema juurde innuka sooviga olla kuidagi kasulik.

      „Lähme ja toome su asjad, kallis,” ütles ta, haaras Zoel küünarnukist ja juhtis teda ukse poole.

      Oma töölaua juures Zoe kummardus, et võtta põrandalt kott, haaras toolileenilt kampsuni ning lasi silmad üle laua olemaks kindel, et midagi maha ei jäänud.

      Siis järgnesid nad koos Olive’iga politseinikele, kes juhtisid ta kontorist välja, kus Olive aitas ta ootavasse politseiautosse. Tänav oli kummaliselt vaikne. Südamepõhjas tundis Zoe, et peaks andma inimestele teada, mis on juhtunud, niisiis, kuni auto vaikselt haigla poole vuras, valis ta tuttava numbri. Kõigepealt Jane. Tema parim sõber.

      „Hei,” ütles too, olles vastanud peale esimest kutsungit. Tema hääl oli kerge ja rõõmus ning see kõlas nii ebakohasena, et Zoe ahmis õhku.

      „Zo, mis lahti?”

      „Ed …” Hääl katkes ning ta pingutas, et sõnu välja öelda. „Asi on Edis. Ta on … juhtus õnnetus ja …” Ta ei suutnud lauset lõpetada. Ta ei suutnud öelda seda sõna. Polnudki tarvis.

      „Pagan, Zo, kus sa oled? Tulen kohe sinna.”

      „Kuninglikus Vabahaiglas.” Tema hääl oli vaevu enam kui sosin.

      „Olen juba teel.”

      Kui ta kõne lõpetas, võttis auto haigla ees teeserva. Teistele pole aega helistada. Päike oli madalal pruuni telliskivihoone taga, nii et maja mõjus selge taeva taustal kummaliselt müstilisena. Ta ronis autost välja. Jalad värisesid ja ta komistas ning naispolitseinik – ta soovis, et talle oleks meenunud tolle nimi – võttis tal küünarnukist kinni, et teda toetada. Nad jalutasid koos uste poole ning kui need tema selja taga kinni langesid, tundis Zoe, otsekui neelataks ta