Mõelda ja tegutseda nagu kass. Stephane Garnier

      Stress, see meie ühiskonna suur nuhtlus. Kuidas sellest jagu saada? Kuidas seda talitseda? Viimastel aastakümnetel on välja arendatud palju lõdvestumise teooriaid ja tehnikaid. See pole sugugi hea märk, kuna näitab, et me oleme üha rohkem stressis ja stressi all kannatajaid on üha enam.

      Pidevalt ärritatud, pidevalt surve all, muutub unetus pikapeale närvilisuseks ja ängistuseks, haarates mõnikord terve keha, muutudes ülepingeks ning viimastel aastatel aktuaalseks saanud läbipõlemiseks.

      Ilmselt elame me halvasti, koguni väga halvasti, kui oleme jõudnud sääraste äärmusteni.

      Kuidas selle tõdemusega leppides asju muuta? Jälgigem kassi: kas ta paistab alailma stressis olevat? Üksnes harva. Temast õhkub rahu ja muretust. Mugavas poosis, lihased lõdvestunud, ei ilmuta ta mingitki märki füüsilisest rahutusest ning tema pilk ei peegelda vähimatki pinges olekut.

      See, mida kasside puhul mõnikord stressiks nimetatakse, pole tegelikult muu, kui ülim valvelolekuseisund. Sel juhul varitseb ta mingisugust võimalikku ohtu, mingisugust sündmust, mis on tulnud häirima tema igapäevast rahu ja õdusust. Tema kõrvad lähevad kikki, pilk muutub liikumatuks, ta jälgib, ta on ootel. Ent niipea kui rahutuse põhjus on kindlaks tehtud, muutub ta taas rahulikuks ning langetab pea.

      Kass ei kannata mõne sündmuse järel stressi käes. Kui hädaoht on kindlaks tehtud, ära hoitud või eemale tõrjutud ning rahu tema ümbruses taastunud, siis jääb mulje, et ta unustab selle, vabaneb sellest teadmisest täielikult, otsekui poleks sündmust toimunudki. Võib-olla ongi see üks tema tugevaid külgi, tema kuningliku rahu võti.

      Lisaks vaatlusele kalduvale eluviisile on kassi elu kindlalt raamistatud, ta talub halvasti suuri muutusi, sest tema elu on suunatud mugavusele ja heaolule, miski ei tohi häirida. Tema harvad stressihetked on tingitud muutusest mugavas äraolemises: olukorrast, mil tal tuleb kiiresti vastu võtta otsus sissetungija minema ajada, või siis näitab ta jõuliselt ja visalt, et tema harjumuseks saanud kuivtoidukrõbinate väljavahetamine teiste, odavamate vastu pole talle sugugi meeltmööda, või annab ta märku, et peremehe pikad ja pidevad kodust äraolekud ei ole tema tähelepanu- ja armastusevajadusega kooskõlas.

      Kui loomaarstid on vahel kasside puhul täheldanud nähtust, et kassid on ikka ja jälle stressis, siis tuleb sageli pilk pöörata omaniku poole.