Boss. Mälestusi Fred Kudust. Jaanus Kriisk
TKSÜ kergejõustikuvõistluste üldvõitja B-vanuseklassis
1935 TKSÜ kergejõustikuvõistluste üldvõitja A-vanuseklassis
1939 Eesti meister kaugushüppes ja 200 m tõkkejooksus
1940 Eesti rekordi omanik 200 m tõkkejooksus ja teate-jooksudes
1944 NSVL-i meistersportlase tiitel
1945–1953 tuli tema õpilane Heino Lipp 12-kordseks NSVL-i meistriks kuulitõukes, kettaheites ja kümnevõistluses ning püstitas kuulitõukes Euroopa rekordi
1957 võitis tema hoolealune Vilve Maremäe-Nummert rahvusvahelistel noorsoo- ja üliõpilasmängudel kaugushüppes kulla ja viievõistluses hõbeda
1958 tuli tema hoolealune Linda Kepp-Ojastu Euroopa meistriks4 x 100 m teatejooksus NSVL-i naiskonnas
1964–1977 NSVL-i mitmevõistluskoondise peatreener ja kerge-jõustikuföderatsiooni mitmevõistlustreenerite nõukogu esimees
1964 Tokio olümpia hõbemedalimehe Rein Auna treener ja NSVL-i olümpiavõistkonna treenereid, ENSV teene-line sporditegelane, VSÜ Kalev auliige
1965 algatas NSVL-i ja SLV matškohtumise mitme-võistluses; NSVL-i teeneline treener
1968 Mexico olümpiamängudel NSVL-i võistkonna treener
1969 algatas Eesti ja Rootsi maavõistluse mitmevõistluses
1972 NSVL-i võistkonna treenerina Müncheni olümpia-mängudel, kus tema hoolealused Nikolai Avilov ning Leonid Litvinenko said kulla ja hõbeda
1973 algatas Euroopa mitmevõistluse karikavõistluse läbi-viimise, anti NSVL-i Kehakultuuri- ja Spordikomitee kuldne teenetemärk
1974 initsiaator eurooplaste (NSVL ja Saksa LV) ning amee-riklaste (USA) matškohtumise korraldamisel kümne-võistluses Kadrioru staadionil
1976 NSVL-i võistkonna treenerina Montreali olümpiamän-gudel, kus tema hoolealune Nikolai Avilov sai pronks-medali
1982 omistati rahvusvaheline treeneriauhind Mainzis toimu-nud teaduskonverentsil
1947 taastati Jakobi tänava võimla, alustati Kääriku spordi-baasi väljaehitamist
1949 valmis ülikooli ratsabaas Tähtveres
1952 taastati Laia tänava võimla
1954 ehitati Jakobi tänava võimla tiivale kolmas korrus, val-mis ülikooli staadioni spordihoone
1957 rekonstrueeriti staadioni nõlval Puiestee tänava äärne hoone nn kergejõustikumajaks, valmis kuue jooksura-jaga staadion
1958 rajati Emajõele sõudebaas
1960 valmis Kääriku staadion
1962 avati Kääriku põhikorpus
1964 Käärikul anti käiku kahekorruseline ühiselamu
1968 valmisid Kääriku mängudeväljakud
1970 valmis Kääriku spordihoone kahe saali ja 100 m jook-surajaga
1980 ehitati Kääriku põhikorpuse tiib auditooriumide ja kinosaaliga, Kääriku staadion sai tehiskatte
Fred Kudu lapsepõlv ja noorukiiga
Fredi väikelapseaastad möödusid Moskvas, hilisem lapsepõlv ning noorukiiga Nõmmel ja Tallinnas.
Fredi mõlemad vanemad asusid teineteist veel tundmata Moskvasse tööle. Isa ehitusettevõtjana, ema võõrkeelte õpetajana vene perekon-dades. Eestlaste kogukonnas liikudes tutvuti, armuti ning abielluti. Isa Otto Kuddu (1881–1944) on pärit Lõuna-Eestist Kooraste vallast, ema Amanda-Hildegard Tiibus (1886–1930) Pärnust.
Esimene laps Elsa-Kristina sündis Moskvas 1915. aastal (surnud Tartus 1993). Venemaal puhkenud revolutsiooni tõttu tuli ema teist last sünnitama vanematekoju Pärnusse, kus Fred sündis 4. jaanuaril 1917 (surnud Tartus 1988). Kolmaski laps Leida sündis Pärnus 1918. aastal (surnud Austraalias 2003).
I maailmasõja lõppedes võimaldas Nõukogude Venemaa kõigil soovijail opteeruda oma kodumaale. Seda võimalust kasutades asus Kudude perekond 1920. aastal elama Eestisse.
Mõne aastaga valmis Nõmmel kahekorruseline individuaalelamu. Seal möödusid Fredi lapsepõlve mängu- ning esimesed kooliaastad. Naabruses üles kasvanud Eesti Ringhäälingu omaaegne juht Aado Slutsk mäletas Fredi kui ümbruskonna lastele sportlike mängude ja võistluste organiseerijat.
Kõik Kudude kolm last sõitsid iga päev Nõmmelt rongiga Tallinnasse kooli: Elsa Elfriide Lenderi humanitaarkallakuga eragüm-naasiumi, Leida reaalkallakuga kommertsgümnaasiumi.
Leidat mäletan kooliajast, kuna olen ise samuti n-ö “kommetüd-ruk”. Kui tema õppis viimases, siis mina alles gümnaasiumi esimeses klassis. Vanemate klasside tüdrukud nooremaid ei märka, noored vane-maid aga küll. Oli mingi kirjanduslik õhtu, kus üks suhteliselt pikk sale tumeda poisipeaga prille kandev väärika olekuga tütarlaps esines. Nimi ununes, kuid tütarlapse välimus jäi mällu püsima. Frediga lähedaseks saades ja tema perekonnafotosid vaadates selgus, et see “mällu püsima jäänud tütarlaps” on Fredi noorem õde.
Fred alustas kooliteed 1924. aastal Jakob Westholmi humanitaar-kallakuga eragümnaasiumis. Kuna Fred oli absoluutse kuulmisega, väga musikaalne poiss, siis pandi ta ühtlasi Tallinna Konservatooriumisse klaverimängu õppima.
Westholmi gümnaasiumi lõpetas Fred 1935. aastal. Seal oli ta heal tasemel omandanud saksa, prantsuse ja inglise keele oskuse. Sõja ajal Punaarmees teenides sai talle selgeks ka vene keel. Mitme võõrkeele oskamine oli Fredile hilisemas elus suureks toeks.
1930. aastal tabas perekonda raske löök ema ootamatu surma näol. Sellest löögist isa ilmselt päriselt ei toibunudki. Nõmmele ehitatud kodu likvideeriti (müüdi ära?) ning isa koos kolme teismeikka jõudnud lapsega asus elama Tallinna Kaupmehe tänavasse üürikorterisse. Kõik lapsed jätkasid oma üldhariduslikku kooliteed, kuid konservatooriumis muusika õppimisega ei tulnud Fred enam toime. Klaveri mängimist ei jätnud Fred siiski iial. Mäletan meie kooselust Frediga teda üsna sageli klaveri taha unustanuna. Enamasti alustas ta vanade klassi-kute meeldetuletamisega, mis aegamisi läks üle pikalt, pikalt kestvaks improviseerimiseks.
Oma klaverimänguoskust kasutas noor dekaan Fred Kudu ka keha-kultuuriteaduskonna tudengitega Lõuna-Eestis talvistes õppelaagrites viibides – dekaan tegi muusikat, et tudengid saaksid tantsida. Samas õpetas Fred üliõpilastele ka vanu korporatsioonilaule. Viimasest tuli tal hiljem hulganisti pahandust.
Noorel dekaanil oli meile veelgi üllatusi varuks. Nimelt oli tal kombeks “korravalvurina” kohal viibida meie tantsuõhtutel, sealjuu-res – just nagu ajaviiteks – tantsitas ta üksteise järel läbi kõik naissoost tudengid. Dekaani lausa ülihea tantsuoskus oli üllatav ja imetlust teki-tav. Ajapikku saime teada, et Fred Kudu tantsuoskus pärineb kooli lõpuaastate salajasest peotantsuharrastusest. Salajasest seepärast, et peotantsuga tegelemine oli tol ajal koolinoortele rangelt keelatud. Fredi tantsupartneriks oli üldtuntud võimlemispedagoogi Ernst Idla üks pare-maid võimlejaid ning ühtlasi Idla assistent Emmy Tõkke. Hiljem oli Emmy Tõkke Fredi kursusekaaslane Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudi II lennus.
Fredi sümpaatiat tantsu vastu võib välja lugeda ka tema elukaas-lase valikust. Nimelt abiellus Fred vahetult pärast ülikooli lõpetamist (novembris 1940) kursusekaaslase Ella Lukiga. Enne ülikooli astu-mist oli Ella saanud üsna põhjaliku ettevalmistuse plastilise tantsu alal. Saksa okupatsiooni perioodil oli Ella Lukk-Kudu Kehalise Kasvatuse Instituudi plastilise tantsu õpetajaks (1942–1944). Samal ajal tantsis ta Vanemuise balletirühmas solistina. Mul on olnud võimalus näha Ellat Vanemuise “Krati” lavastuses Kratina tantsimas. 1944. aasta 9. märtsi Tallinna pommirünnaku aegu olin Estonia teatris jälgimas “Krati” küla-lisetendust, kus ka Ella kaasa tantsis. Venelaste õhurünnaku alguseks oli etenduse esimene vaatus lõppenud ja publik ringles koridorides. Õhurünnaku häiresignaalile esialgu ei reageeritudki, sest rünnakuhoia-tusi oli varemgi olnud, kuid rünnakut ei olnud senini järgnenud. Alles kiiresti