Hunditalv. Cecilia Ekback

      „Ära liiga kaua istu. Sinu kord on täna lõunat teha.”

      „Minu? Täna?”

      Ei, aga ta alles eile ju tegi süüa? Ja üleeile?

      „Just täna. Tule nüüd.”

      Nad lösutasid rohul. Kõhud täis, tööd tehtud, põgus puhkus enne uneaega. Pääsukesed jahtisid õhtuseid putukaid. Nad sööstsid alla, kriiskasid rõõmust või ärritusest, silmusklesid ja tõusid üles, siis sööstsid jälle alla. Ema polnud tagasi tulnud ja nad ei ütelnud seda välja, aga iga natukese aja tagant heitis üks neist pilgu õue poole. Dorotea lamas Frederika kõrval, jalad õhus sirgelt püsti. Ta painutas neid, justkui kõnniks taevas. Frederika kratsis pead, keerutas juukseid, krimpsutas nägu – kitsede lõhn. Ta keeras külili.

      Must vildist müts varjas isa nägu. Käsi oli sellest üle heidetud, aga ta ei maganud, Frederika oli kindel.

      Ja siis, päris iseenesest, libisesid tema silmad jälle üle tühja õue. Kunagi varem polnud ta ema äraolekut selliselt tajunud. Nagu lehm pidi tajuma oma surnud vasikate kaotust – äraolek, mis oli piisavalt füüsiline, et tema külje vastas kriipida ja näägutada.

      Mets orus oli võsane: kask, haab, hall lepp, puude võsud ja millekski kõlbmatu umbrohi. Lehed kriiskasid eredamalt kui kuuskede rohelus. Linnud olid lärmakamad. Nähtamatud olendid hammustasid ja Maija muudkui laksas ja kiheles. „Mine otse lõunasse,” oli Elin öelnud. „Tund aega kõndimist. Erikssoni vend on oru ainuke asunik.”

      Maija laksas jälle vastu säärt.

      Ja see kirikuõpetaja, Olaus Arosander, häh! Rohkem nagu Olof. Olof, kes ehk oli elanud või õppinud Arose-nimelises linnas, või midagi säärast. Ta ütles Maijale kohe, kui nad Elini õuelt lahkusid, et ta ei tule. Tammus jalalt jalale suutmata lahkumist ära oodata, see tema naeruväärne keep maa kohal hõljumas.

      „Erikssoni ei tapnud mingi loom,” ütles Maija. „Teine inimene tappis ta.”

      „Me ei tea seda.”

      Aga Maija teadis.

      „Võib-olla keegi mööduja,” andis kirikuõpetaja alla. „Hulgus.”

      Sisselõige oli piisavalt tugev, et luud lõigata, piisavalt sügav, et lõhestada süda. „Ei,” ütles Maija. „Mitte mööduja. Mitte võõras.”

      „Me ei tea seda,” kordas kirikuõpetaja. „Aga ma saadan rannikuvõimudele teate.”

      „Keegi võttis temalt elu. Ja kes teab, mis Elinist ja tema lastest nüüd saab.”

      Kirikuõpetaja lahkus sellest hoolimata. Maija raputas pead. See polnud kirikuõpetaja, kes oleks hoolinud.

      Jutta tema kõrval turtsatas. „Nimeta mõni, kes hoolib,” ütles ta.

      Ja kui keegi üldse teadis, siis oli see Jutta. Lõppude lõpuks oli ta ühega neist abielus olnud.

      Koer haugatas, üks kord, siis mitu korda. Oksad murdusid, põõsad ragisesid ja tema ees võsast ilmuski välja koer, kõrvad tihedalt vastu pead surutud, lõugadelt rippusid alla süljeniidid. Ta painutas pea maha, kollaste silmade pilku Maijalt pööramata. Urises. Tal polnud midagi koerte vastu, aga see siin oli teistsugune. Rohkem hunt kui koer. Maija astus sammu edasi ja koer tõusis üles, haukus, hoidis teda paigal. Maija ootas. Tema süda peksis.

      Keegi kutsus: „Karo?” Koer kõhkles, kõrvad nüüd püsti, kuulatas. Lipsas siis tagasi võssa. Maija seisatas, enne kui edasi kõndis, süda ikka veel kõrvus tagumas.

      Õuel ootas teda mees. Tema nägu oli kõhn ja ripsmed värvusetud. Kõrvad hoidsid peast eemale. Maas, tema jala vastu surutud, lamas koer. Ta ajas hambad jälle irevile, aga häält ei teinud. Nüüd mitte, peremehele alistunud, nagu ta oli.

      „Daniel? Minu nimi on Maija. Maija Harmaajärvi.”

      Maja juures vaatas neid naine, rätik silmil, käed rinnal risti.

      „Kardan, et toon halbu uudiseid,” ütles Maija. „See puudutab sinu venda Erikssoni. Sinu vend on surnud.”

      Maija ei teadnud, kas mees kuulis, kas ta mõistis. Siis astus see sammukese kõrvale ja seisis harkisjalu, tundus pikem. Silus lõuga.

      „Sinu vend on surnud,” kordas Maija.

      Ja siis puhkes mees naerma.

      Nad istusid Danieli tare taga. Õhk lõhnas viljakalt, kaevatud mulla järele. Aialapi kõrval olid kirkad ja seemnekott. Nad olid külvanud, kui ta kohale jõudis. Aiast edasi tuli põld. Rohkem kui sada ruutmeetrit olid nad kesk lehtpuid lagedaks teinud. Maija ei suutnud ette kujutadagi selleks kulunud tööd. Neli last, kaks poissi ja kaks tüdrukut, kaevasid põllul kive välja. Nad puhastasid ja puhastasid, aga pinnas nii kaugel põhjas oli õel. Kivid ilmusid ka siis veel, kui arvasid, et oled maa paljaste kontideni välja jõudnud; juba vabastatud maapinnal turritasid haod. Kui Maija öösel kõrvu teritas, siis ta kuulis – ähmaselt, aga ometi oli see kosta – maa kugistamist.

      „Nii et ta on surnud.”

      Iga kord kui Daniel seda ütles, oli tema hääl justkui tulvil: imestust, mõtlikkust, midagi muud, mis, Maija võis vanduda, oli kahjurõõm.

      Tema naine süütas tuld, seljaga nende poole. Naise kõrval oli vaskpada. Tema kleit oli õlgadest pingul, kingad mudased. „Anna,” oli Daniel öelnud ja naise poole noogutanud, kui Anna paja tõstmiseks pooleldi ringi pööras. Naine katkestas liigutuse ja surus randme vastu külge.

      „Elin ütleb, et matused on talvel,” ütles Maija.

      Anna asetas vaskpaja kolksuga kividele. Maija ootas, aga midagi muud ei juhtunud. Naine keeras nende poole ja tema silmad olid heledad, pruunid või rohelised – merevesi silla pragude vahel. Tal oli priske nina ja juuksed, mis rätiku alt välja turritasid, olid pruunid. Põsel oli paar tillukest rõugejälge – mitte rõugearmi, selleks olid need liiga väiksed.