Kriidimees. C. J. Tudor

      Proloog

      Neiu pea lebas väikesel oranži- ja pruunikirjul lehekuhjal.

      Tema mandlisilmad vaatasid ainiti üles plaatani-, pöögi- ja tammepuude võrakupli poole, aga nad ei näinud päikesevalguse varglikke sõrmi, mis end okste vahelt läbi surusid ja metsaalust kuldasid. Nad ei võbelnud ega pilkunud, kui läikivad mustad mardikad pupillide ümber sibasid. Nad ei näinud enam midagi peale pimeduse.

      Pisut eemal sirutus veel ühe väikse lehekuhila alt välja kahkjas käsi, otsides justkui abi või kinnitust, et ta ei ole seal üksi. Kedagi polnud leida. Ülejäänud keha lebas käeulatusest väljas, muudes eraldatud paikades metsa all.

      Sealsamas praksus oksaraag – valjusti nagu ilutulestikurakett vaikuses – ja padrikust vuhises välja linnuparv. Keegi lähenes.

      Ta põlvitas mitte midagi nägeva neiu kõrvale. Ta käed paitasid õrnalt ta juukseid ja silitasid ta külmi põski, sõrmed ärevusest võbisedes. Siis tõstis ta pea üles, pühkis ära paar lehte, mis olid kleepunud ta verise kaelaköndi külge, ja asetas selle ettevaatlikult kotti, kus see leidis koha katkiste kriiditükkide vahel.

      Viivukese kaalutlemise järel pistis ta käe kotti ja sulges ta silmad. Siis tõmbas ta luku kinni, tõusis püsti ja läks minema.

      Mõni tund hiljem saabusid politseinikud ja kriminalistid. Nad nummerdasid, pildistasid, uurisid ja lõpuks viisid neiu laiba morgi, kuhu see jäi mitmeks nädalaks lebama, otsekui oodates kokkupanemist.

      Seda ei juhtunud. Korraldati ulatuslikke otsinguid, tehti üleskutseid, inimesi küsitleti, ent detektiivide ja kogu linna meeste püüdlustest hoolimata ta pead ei leitud ning neiut ei pandudki uuesti kokku.

      2016

      Algusest peale.

      Häda on selles, et me ei jõudnud täpse alguse asjus üksmeelele. Kas see oli siis, kui Peki-Gav sai sünnipäevaks portsu kriite? Kas see oli siis, kui me hakkasime joonistama kriidimehikesi või siis, kui need hakkasid ise ilmuma? Kas see oli too kohutav õnnetus? Või siis, kui leiti esimene laip?

      Algusi on suvaline hulk. Ma arvan, et igat neist võib pidada alguseks. Aga tegelikult usun, et kõik algas laadapäeval. See on päev, mida ma kõige paremini mäletan. Karussellitüdruku pärast muidugi, aga ka seetõttu, et sellest päevast alates ei olnud enam miski normaalne.

      Kui meie maailm oleks nagu need klaasist lumekerad, oleks see olnud päev, kui mingi suvaline jumal oleks mööda läinud, seda kõvasti raputanud ja siis selle tagasi pannud. Isegi kui hägu on klaarunud ja helbed jälle maha langenud, ei ole asjad enam nii nagu enne. Mitte täpselt. Läbi klaasi võib ju nõnda paista, aga seespool on kõik teistmoodi.

      See oli ka päev, kui ma kohtusin esimest korda mister Halloraniga, ja mis puutub algusesse, siis sobib see sama hästi kui kõik teisedki.

      1986

      „Täna tuleb torm, Eddie.”

      Papsile meeldis rääkida saabuvast ilmast sügaval veenval häälel, nagu seda teevad ilmaennustajad telekas. Ta rääkis sellest alati täie kindlusega, kuigi tavaliselt pani ta mööda.

      Heitsin aknast pilgu puhtale sinitaevale, mis oli nii ere, et seda vaadates pidi isegi natuke silmi kissitama.

      „Ei paista küll mingit tormi, paps,” ütlesin ma, suu juustuvõileiba täis.

      „Sellepärast, et seda ei tulegi,” ütles emps, kes oli ilmunud kööki äkki ja vaikselt nagu ninja-sõdalane. „BBC ütles, et kogu nädalavahetus on kuum ja päikseline … ja ära räägi täis suuga, Eddie,” lisas ta.

      „Hmmm,” ütles isa, nagu alati, kui ta oli empsiga eri meelt, aga ei tihanud öelda, et too eksib.

      Keegi ei tihanud empsiga eri meelt olla. Emps oli – ja tegelikult on siiani – omamoodi hirmuäratav. Ta oli pikka kasvu, lühikeste tumedate juuste ja pruunide silmadega, mis võisid lõbusalt sädeleda või peagu mustalt leegitseda, kui ta oli vihane (ja umbes nagu Hulki, ei tahtnuks te tedagi vihale ajada).

      Emps oli arst, aga mitte tavaline arst, kes õmbleb inimeste jalgu ja süstib sind igasugu värgi vastu. Paps rääkis ükskord, et ta aitab hättasattunud naisi. Ta ei öelnud, mis sorti hätta, aga ma arvasin, et asi peab olema päris kehv, kui juba arsti vaja läheb.

      Paps tegi ka tööd, aga kodus. Ta kirjutas ajakirjadele ja ajalehtedele. Mitte kogu aeg. Mõnikord ta oigas, et keegi ei taha talle üldse tööd anda, või ütles mõrult naerdes: „See kuu ma just kõrgelt ei lenda, Eddie.”

      Lapsena oli mul tunne, et ta ei tee päris tööd. Papsile sobivat tööd. Paps peaks kandma ülikonda ja lipsu ja minema hommikul tööle ning tulema teeajaks koju. Minu paps läks tööle vabasse tuppa ning istus pidžaamas ja T-särgis arvuti taha, ja mõnikord polnud ta isegi hambaid pesnud.

      Paps ei näinud ka eriti välja nii nagu teised isad. Tal olid pikad juuksed, mille ta sidus hobusesabaks, ja suur sassis habe. Ta kandis rebitud ja auklikke teksaseid, isegi talvel, ja luitunud T-särki, millel olid vanaaegsete bändide nimed, näiteks Led Zeppelin ja Who. Mõnikord käis ta veel sandaalides.

      Peki-Gav ütles, et mu paps on „kepihaige hipi”. Tal oli vist õigus. Aga tookord pidasin seda solvanguks ja ma tõukasin teda ja tema andis mulle tappa ning ma komberdasin värskete sinikate ja verise ninaga koju.

      Pärast leppisime muidugi ära. Peki-Gav võis olla tõeline türbel – ta oli üks neid lapsi, kes peavad alati olema kõige lärmakamad ja vastikumad, ehmatades nõnda päris riiukuked vaikseks –, aga ta oli ka üks mu parimaid sõpru ja kõige ustavam ning suuremeelsem inimene, keda ma tean.

      „Sa hoolitse oma sõprade eest, Eddie Monstrum,” ütles ta mulle ükskord tõsiselt. „Sõbrad on kõik.”

      Eddie Monstrum oli mu hüüdnimi. See oli sellepärast, et mu perekonnanimi on Adams – nagu Addamsite perekond. Addamsite lapse nimi oli tegelikult muidugi Pugsley. Eddie Monstrum tuli „Monstrumite perekonna” seriaalist, aga tookord tundus see sobivat, ja nagu hüüdnimed ikka, jäigi see mulle külge.

      Eddie Monstrum, Peki-Gav, Raua-Mickey (tema suurte hambaklambrite järgi), Hoppo (David Hopkins) ja Nicky. See oli meie kamp. Nickyl ei olnud hüüdnime, sest ta oli tüdruk, kuigi tegi kõik, et ta ei jätaks sellist muljet. Ta käis riides nagu poiss, ronis puude otsas nagu poiss ja kakles peagu sama hästi kui enamik poisse. Aga ta nägi välja nagu tüdruk. Tõeliselt ilus tüdruk pikkade punaste juuste ja kahvatu nahaga, mis oli täis tillukesi pruune tedretähne. Mitte et see mulle päriselt korda oleks läinud või midagi.

      Me pidime sel laupäeval kõik kokku saama. Me saime laupäeviti peagu alati kokku ja käisime üksteisel külas või olime mänguväljakul või mõnikord läksime metsa. See laupäev oli siiski eriline, laada pärast. Seda peeti jõe lähedal pargis iga aasta. See aasta oli esimene kord, kui meil lubati minna omapäi ilma täiskasvanute valveta.

      Olime oodanud seda nädalate kaupa, sealtpeale kui linn plakateid täis kleebiti. Pidid tulema karussellid ja liurajad ja piraadilaevad ja vabalangemine. Tundus äge.

      „Kuulge,” ütlesin ma, süües juustuvõileiva nii ruttu kui võimalik lõpuni, „kas ma ütlesin, et saan teistega kell kaks pargi juures kokku?”

      „Olgu, mine mööda suuri tänavaid, kui sa sinna lähed,” ütles emps. „Ära lõika kuskilt ja ära räägi võõrastega.”

      „Olgu nii.”

      Libistasin ennast toolilt maha ja astusin ukse poole.

      „Ja võta oma vöökott.”

      „Aga emps.”

      „Sa hakkad seal liugu laskma ja kihutama. Su rahakott kukub taskust välja. Vöökott. Ei mingit vaidlemist.”

      Tegin suu lahti ja panin siis jälle kinni. Tundsin, kuidas ma vihast punaseks lähen. Ma vihkasin seda totakat vöökotti. Vöökotti kandsid paksud turistid. See ei paistnud teiste, eriti Nicky ees üldse lahe. Aga kui emps oli selline, siis ei olnud tõesti mõtet vaielda.

      „Hea küll.”

      Head ei olnud midagi, aga ma nägin, et kell läheneb kahele, ja mul oli vaja minema hakata. Jooksin trepist üles, haarasin selle totaka vöökoti ja panin raha sinna.