Peatage Ivy Pocket. Caleb Krisp
tunned autorit?”
Noogutasin. „Õigupoolest arvasin, et me oleme sõbrad, südamesõbrad, aga ma eksisin hirmsasti. Kas teiega on kunagi nii juhtunud, kullake?”
Vaikus.
Tõstsin pilgu. Preili Carnage’it polnud kusagil näha.
Samal hetkel kuulsin selja tagant põrandalaudade kriuksumist.
Keerasin ringi, lootes näha lahke südamega raamatukoguhoidjat. Aga vahekäik oli tühi. Mis oli üsna kummaline. Võib-olla sellepärast, et olin just mõelnud preili Alwaysist. Või sellepärast, et olin üksi tohutu suures hämaras koridoris. Mis see põhjus ka oli, aga ma hakkasin sealt kiiresti ära minema.
Kui ma vahekäigust välja astusin, läbis mind häbiväärne kergendusvärin. Neelasin pilguga meeldivat saginat rahvast täis lugemislaudades. Sellepärast ma ei näinudki väljasirutatud jalga. Mis mulle ette pandi. Kukkusin põrandale. Raamatud paiskusid mu ümber laiali kui kõuehäälne sümfoonia, mis purustas vaikuse.
Kui ma end põlvili ajasin, märkasin musti saapaid ja uhke lilla seeliku serva.
„No tõesti, kullake,” ütlesin, korjates kiirustades raamatud põrandalt kokku, „peaksid ikka vaatama, kuhu sa astud. Kui ma poleks pööraselt väärikate kirstutegijate armastatud tütar, võiksin sulle kättemaksuhimuliste kummituste raamatuga vastu pead virutada.”
Tohutu väärikusega tõusin jalule ja vaatasin ründajale näkku. Ma ei jõudnud suust pääsenud üllatusohet tagasi hoida.
Mulle naeratas vastu Matilda Butterfield, aga tema ilusad silmad helkisid süngelt. „Tere, Pocket.”
3
Asetasin raamatud pikale lugemislauale, mille ääres istus terve parv hoolitsemata välimusega ajalooprofessoreid, ja vahtisin Matildat mõistmatult. Olen kindel, et nägin oivaliselt rabatud välja. „Mida imet sa ometi siin teed?”
Tüdruk põrnitses mind tigedalt oma tumeda tuka alt. „See pole küll sinu asi, aga ema ja mina oleme Londonis, et Butterfield Parkist pääseda – me lihtsalt ei suutnud seda enam hetkegi kauem välja kannatada.”
Noogutasin ja minus kerkis kurbus. „Sa igatsed Rebeccat.”
„Rebeccat?” Matilda kortsutas kulmu. Siis ohkas. „Ah see.
Jah, kohutavalt kurb lugu muidugi, aga inimesi sureb iga päev ja selles pole midagi häbiväärset. Tegelikult muutis elu talumatuks minu sünnipäevaball ja me mõlemad teame, kelle süü see on, eks ole, Pocket?”
„Sa ei tohi ennast süüdistada, kullake,” ütlesin ma.
„Mina?” turtsatas Matilda jalgu trampides (mille peale sai talle ajalooprofessoritelt osaks kõvasti halvakspanevaid pilke). „Sina oled süüdi, Pocket! Peaksin sul kaela kahekorra käänama! Milline idioot küll kukub kroonlühtri küljest sünnipäevatordi sisse? Nüüd naerab mind tagaselja terve krahvkond.”
„Ma tunnistan, et võisin põhjustada kerge segaduse, aga just see tegigi sinu peo nii eriliseks. Sellega on seotud miski, mida raha eest osta ei saa – avalik häbi.”
Tüdruku silmad läksid pilukile. „Kuulan sind.”
„No asi on tegelikult väga lihtne. Sinu sünnipäevaballist räägitakse veel aastakümneid. Olen peaaegu kindel, et see pole viimane pidu, kus südantlõhestavalt ilus tüdruk kukub suurest kõrgusest sünnipäevatordi sisse, aga esimene igal juhul ja see muudab peo kohutavalt ainulaadseks.”
Matilda pilk hakkas vilama. „Ma ju näen, kuidas nad sosistavad, kui ma külasse lähen. Jah, nad vahivad ja klatšivad, sest minu sünnipäevaball oli kõige põnevam asi, mis nende üksluises elus üldse kunagi on juhtunud.”
Raputasin pead. „Olen peaaegu kindel, et nad vahivad ja klatšivad, sest sa oled jubedalt ebameeldiv. Aga sinu sünnipäevaballi ei unusta nad niipeagi ja see on ju ainus asi, mis loeb?”
Ajalooprofessorid osutasid nüüd juba avalikult meie poole ja pomisesid üksteisele midagi. Rääkimisele ei vaadatud lugemissaalis hea pilguga. Ja kuna raamatukogu oli pelgupaik, kuhu matuste ja surivoodite eest pakku minna, haarasin Matildal käsivarrest ja tegin kiiresti sääred.
Kui me peatrepist alla läksime, pani keskpäevane päike võimsa maja kiviseinad värelema ja maapinna kalliskividena sädelema. Matilda torises midagi selle kohta, et peab emaga lähedal asuvas hotellis kokku saama, et lõunat süüa.
„Kas leedi Elizabeth on koos teiega?” küsisin ma.
Matilda peatus alumisel trepiastmel. „Vanaema ütles, et ta pole nii terve, et reisida – aga ma ei usu teda.”
See andis mulle võimaluse esitada küsimus, mis tegi mulle kõvasti muret. „Kuidas ta ennast tunneb?”
„Täiesti murtud,” kostis nõrk vastus. Siis tuli teravus Matilda häälde tagasi. „Butterfield Park on külalistele suletud ja vanaema ei võta vastu mitte kedagi peale oma arsti. Ema ütleb, et vanaema on kurb, aga minu arvates on ta lihtsalt isekas. Mu nõbu on läinud ja tagasi ta ei tule – kas me peame siis kõik igavesti mustas ja langetatud päi ringi käima?”
„Sa siiski igatsed Rebecca järele … on ju nii?”
Matilda vaatas meist eemal laiuvate parkide poole. „Kas see on ikka veel sinu käes?”
„Mis asi?”
„Kaelakee.”
„Ah see. Kusagil see mul on.”
„Ema meelest see kivi tappiski Rebecca, aga mis sina arvad, Pocket?”
Mu suust pääses naerulagin (lootsin, et see kõlab ikka usutavalt). „Kes seda enne kuulnud on, et teemant tapab kellegi ära?”
„Miks sa seda siis maha ei müü?” küsis Matilda, heites pilgu minu nirule põllele ja tallanaeltega saabastele. „Kui sa ostaksid uued riided ja teeksid ennast korda, võiks keegi sind isegi oma perekonda tahta.”
Kehitasin õlgu. „Mul juba on üks selline pere.”
„Tõesti?”
„Oo jaa. Armas abielupaar. Edukas äri. Ilus maja. Nad lausa lämmatavad mind armastuse ja kiindumusega, nii et pean sõna tõsises mõttes õhku ahmima. Mul on isegi vanem õde. Gretel on praegu Pariisis noorte daamide koolis ja ma eeldan, et ema Snagsby saadab minu ka sinna, kui ma täisealiseks saan.”
Matilda rubiinpunaseid huuli kõverdas riukalik naeratus. „Sul on siis päris hästi läinud?”
„Lausa suurepäraselt, kullake. Ma ei saaks õnnelikum ollagi.”
Siis kõndis Matilda minema. Ütlemata isegi head aega.
„Ehk jooksime koos teed?” hõikasin talle järele. „Või läheksime Hyde Parki jalutama? Mul on muidugi hirmuäratavalt palju tegemist, aga järgmised seitse-kaheksa nädalat on just juhtumisi vabad!”
Matilda ei keeranud isegi ringi. „Ei usu, Pocket.”
Kodutee oli üsna troostitu. Mõtlesin niigi Rebeccast peaaegu iga päev – aga nüüd, pärast Matildaga kohtumist meenus mulle kõik taas viimse võika üksikasjani. Rebecca surm oli nii jube. Ta tahtis ju ainult näha uuesti oma ema. Sellepärast ta panigi Kellateemandi kaela. Aga preili Frost tegi selgeks, et Rebecca hing toimetati Prospasse ja isegi surmas ei saa ema ja tütar enam kokku. Teadmine, et mina olin toonud selle neetud kaelakee Butterfield Parki, tõmbas mul kõhu sellisesse krampi, mis kunagi ära ei kao. Mul oli endast nii kahju, et ma peaaegu kõndisin suisa mööda vanast naisest, kes keset kõnniteed valjusti nuttis. Tema pitstanu alt paistsid valged juuksed. Meelekohas oli sinikas. Silmad ähmased. Ja ta oli üsna surnud.
Kurnatud olevus hakkas kisendama, kui ma küsisin, mis viga on.
„Sa siis kuuled mind?” nuttis ta. „Ma ju rääkisin proua Dentoniga kõrvalmajast ja toidupoes preili Wilcoxiga, kuid nemad vaatasid minust otse läbi! Aga sina