Saatuse üllatused. Dorothea Kerr
ja otsustas end hellitada värskendava kokteiliga.
Tuleb kuidagimoodi pingest vabaneda, aga enne veel helistada isale. Issi ees peab väheke pugema, et võiks laenuks raha küsida. Tal tuleks end Roxanne’ist lahti osta ja ta igaveseks oma elust kustutada…
Uuesti autorooli istunud, sõitis Keira maja juurde, kus ta juba kolm aastat oli elanud, üürides seda pinda küllaltki odavalt.
Sissesõidualleele sõites märkas ta maja trepil seismas kaht meest. Täiesti võõrad. Vanemal mehel oli seljas must särk ja jalas liibuvad püksid, teine paistis eelistavat heledaid toone.
Keira muutus ettevaatlikuks. Ta sõitis aeglaselt majast mööda ja pööras nurga taha ning märkas, et tema majast veidi eemale tee äärde oli pargitud sinine veoauto. Autole lähenedes silmitses Keira kõrvalistmel istujat: tundus olevat täiesti tavaline naisterahvas tumedate, kastanivärvi juuste ja klassikalise kostüümiga, mida harilikult kannavad keskastme ametnikud. Esialgu tundus Keirale, et ta tähelepanu ei köida miski, kuid… siiski-siiski… Ta usaldas oma intuitsiooni: daamike ei olnudki nii väga tavaline, temast õhkus ebameeldivat ähvardust.
Keira surus jala gaasipedaalile ja sööstis peatänavale.
“Jumal, oh jumal küll!”
Neiu närvid ei pidanud vastu. Lausprobleemid: ülekoormus töö juures, mitte mingit isiklikku elu ja veel sõbranna, kes on äri oma intriigidega huku äärele viinud. Ehk helistada sekretärile? Tema vend on eradetektiiv, las uurib välja, milles asi. Pole just kõige parem mõte, kuid antud momendil paremaid ei olnud.
Hoides vasaku käega rooli, hakkas ta paremaga kindalaekast mobiili otsima. Keira tahtis juba kontori numbrit valima hakata, kui telefon helises. Ootamatusest pidi neiu süda rinnust välja hüppama.
Veidi rahunenud, sõnas ta:
“Halloo!”
“Me teame, et need on sinu käes!”
Võõras mehehääl hirmutas Keirat.
“Mis “need”?”
Ta peatas auto. Peamine – mitte paanikasse sattuda.
“Ära mängi lolli!”
“Ma tõepoolest ei taipa, millest on jutt.”
“Roxanne ütles, et oled kursis. Roxanne’i sa ikka tead?”
“Loomulikult.”
“Tubli, ta ütles, et andis need eile sinu kätte. Nüüd aga too need meile.”
Keira nõjatus jõuetult vastu aknaklaasi. Mida oli Roxanne talle andnud? Tubli portsu stressi ja rohkem ei midagi… Milline jama!
“Kas te ei arva, et Roxanne võib valetada?”
Helistaja hakkas naerma. Keiral jooksid selle peale sipelgad üle selja.
“Mitte seekord, kallike! Pane kõik ilusasti ümbrikusse ja jäta õhtul Coco hotelli Suaresile. Politseid ära asjasse sega, on selge?”
Keirat valdas hirm, jahmatusest jäi tal lausa suu lahti. Ta ei olnud kunagi halva reputatsiooniga Coco hotelli sisse astunud.
“Jah, loomulikult, ma püüan!”
“Siis on hästi.”
“Aga kuulge, teie, te raiskate oma aega, rääkige veel kord Roxanne’iga. Mul ei ole aimugi, millest jutt käib ja seda enam ei kavatse ma…”
Ta jäi vait. Telefonist kostvate signaalide järgi mõistis ta, et keegi ei kuula teda enam. Tütarlaps vaatas telefoni, et vähemalt helistaja number meelde jätta. Mingi arusaamatu numbrikombinatsioon. See kõik hirmutas teda. Ei, maksku mis maksab, tuleb Roxanne’iga ühendust võtta. Muud väljapääsu ei olnud.
“Tere, olen Roxanne Piers!”
Jälle automaatvastaja!
“Olen praegu puhkusel, jätke oma teade, helistan teile.”
Olen puhkusel! Keira pigistas kogu jõust telefoni – ta tundis ära oma äripartneri hääle.
“Roxanne, Keira siin. Ma ei saa aru, millisesse räpasesse tehingusse sa mind seekord tõmmanud oled. Ma ei mängi selliseid mänge, mõistad? Nii et võta minuga ühendust, ja otsekohe!”
Keira lõi telefoni klapi järsu plõksuga kinni ja hakkas kujunenud olukorra üle mõtlema.
Võiks ju isegi uskuda Roxanne’i sõnu puhkusest, kuid ei, siin on siiski mingi nipp. Sõbrannaga toimub midagi halba.
Ta võttis uuesti telefoni ja helistas Susanne’ile. Kuni ta ootas, et sekretär kõne vastu võtab, sõitis juba tuttav sinine furgoon temast mööda.
Jälle tekkis ta ihule kananahk.
2. peatükk
SÕIDA SINNA, KUST kellelgi ei tule pähe sind otsida, oli soovitanud eradetektiiv.
Jah, selline koht on olemas küll, mõtles Keira.
Poolteist päeva pärast kahtlaste tüüpide visiiti jõudis neiu sihtkohta. Pidevast sõidust hallid rõngad silme all, oleks Keira andnud pool kuningriiki võimaluse eest korralikku vanni sukelduda.
Veetnud unetu öö odavas hotellis, vandus ta maapõhja oma kiindumust luksuslikku eluviisi.
Kuhu siis Keira Whitman oli sattunud?
Võttes arvesse eradetektiivi näpunäiteid, samuti oma mõtteid, oli ta tulnud Sandy Bandi.
See oli küllaltki tagasihoidlik kohake. Viimast korda oli ta siin viibinud kolm aastat tagasi. Elu Michigani järve äärses linnakeses võis olla köitev, kui mitte Mitch Brauerile mõelda.
Nende suhe oli arenenud just Sandy Bandis. Jah, on, mida meenutada! Nende lugu oli olnud plahvatusliku iseloomuga. Nad arutlesid paljudel teemadel, vaidlesid, läksid riidu ja leppisid jälle. Üldiselt veetsid nad aega huvitavalt. Ja siis… läksid lahku.
Keira pidurdas ja jätkas sõitu aeglasemalt. Politseijaoskonnast möödudes hakkas ta süda kiiremini lööma. Teda haaras mälestustetulv. Tahtmatult otsis neiu silmadega Mitchi musta Mustangi.
Aga äkki on tal nüüd teine auto? Ilmselt küll.
Seda, et Mitch on endiselt Sandy Bandis politseinik, teadis ta kindlalt. Sellest oli talle jõulude ajal rääkinud vend. Stewe’i naine on Halley, Mitchi õde.
Aga Keira ei olnud ju selleks siin, et vanade tuttavatega kohtuda. Ta tuli siia peitu kahtlaste tüüpide eest, kellega Roxanne end sidunud oli.
Kuidas küll linnake on muutunud!
Mööda peatänavat sõites nägi Keira uut ilusalongi, mõnd riidepoekest, juveeliäri ja paari-kolme pisikest sümpaatset restorani. Oleks Sandy Band mõned aastad tagasi selline olnud, oleks ta siin hoopis huvitavamalt aega veetnud.
Keira pööras vasakule ja suundus mereäärsele teele, mis viis tema vanemate maja juurde. Eramu oli nagu klantspilt ajakirja kaanelt. Samas nägi see välja nii, nagu ei elakski seal keegi. Vanemad viibisid Sandy Bandis harva ning loodetavasti võib ta end nende pesakeses sisse seada.
Neiu sõitis värava ette ja väljus autost. Ta valis salajase koodi – number oli endine.
“Tervitus teile!” pobises ta erutunult.
Väravad avanesid vaikse sahinaga.
Keira sõitis eramu õue, parkis auto, astus sellest välja ja silus seeliku volte. Mööda peaukse juurde viiva trepi arvutuid astmeid sammudes märkas ta kedagi trepimademel seismas. Teda ootas Rosa Higgins, kes oli Whitmanide juures teeninud juba aastaid.
“Miss Keira vist…”
Tütarlaps kuulis majapidajanna hääles irooniat. See käitumismaneer oli talle juba lapsepõlvest tuttav.
Keiral oli väga kahju, et vaatamata oma Inglise päritolule sarnanes Rosa väga vähe Mary Poppinsile.
“Tere, Rosa! Mul on hea meel sind näha. Kas ema-isa on kodus?”
“Nad on Londonis, enne augustit nad