Meiega on kõik korras. Nina LaCour

      Esimene peatükk

      Enne lahkumist küsis Hannah, kas ma olen kindel, et saan hakkama. Ta oli niigi juba tund aega viivitanud, kuni kõik uksed olid talvevaheajaks suletud ja kõik peale koristajate ära läinud. Ta oli kokku voltinud tohutu hunniku pesu, kirjutanud ühe e-kirja, otsinud oma jõletu paksust psühholoogiaõpikust lõpueksami küsimuste vastuseid, et kontrollida, kas tal oli kõik õigesti läinud. Tal olid otsa saanud kõik aja täitmise viisid, nii et kui ma ütlesin „Jah, ma saan hakkama”, ei jäänud tal muud üle kui mind uskuda.

      Aitasin tal kohvrit trepist alla tarida. Ta kallistas mind kõvasti ja ametlikult ning ütles: „Me tuleme tädi juurest tagasi kahekümne kaheksandal. Sõida rongiga New Yorki mulle külla ja läheme koos teatritesse.”

      Ma ütlesin jah, teadmata, kas ma seda ka mõtlen. Kui ma meie tuppa tagasi tulin, avastasin, et ta oli vargsi mu padjale kinni kleebitud ümbriku jätnud.

      Ja nüüd olen ma kogu hoones ihuüksinda, vahin üksisilmi oma nime, mis on kirjutatud Hannah’ ilusa kaldus käekirjaga, ja annan endast parima, et see väike ese mind laiali ei lammutaks.

      Mul on vist ümbrikega mingi teema. Ma ei taha neid avada. Tegelikult ei taha ma seda siin isegi puudutada, kuid ma kinnitan endale kogu aeg, et see saab olla ainult midagi ilusat. Jõulukaart. Võib-olla erilise sõnumiga, võib-olla pole seal kirjas midagi peale saatja nime. Olgu mis tahes, kindlasti on see kahjutu.

      Ühiselamu on suletud kogu kuupikkuse semestrivaheaja, kuid minu õppenõustaja aitas mul korraldada asjad nii, et ma saaksin siia jääda. Juhtkond selle üle eriti õnnelik ei olnud. Kas sul perekonda ei ole? küsisid nad ikka ja jälle. Aga kas sul sõpru pole, kelle juures sa olla saaksid? Ma elan praegu siin, ütlesin ma neile. Ja ma elan siin kuni ülikooli lõpetamiseni. Lõpuks andsid nad alla. Mõne päeva eest ilmus mu ukse alla majutusteenuste osakonna juhataja kirjake, milles ta kirjutas, et majahoidja on terve vaheaja siin, ning andis mulle mehe kontaktandmed. Ükskõik mis küsimuses, kirjutas ta. Võta temaga ühendust, kui sul peaks midagi vaja olema.

      Mul on vaja neid asju: California päikesepaistet. Pisut enesekindlamat naeratust.

      Ilma inimeste häälteta, nende tubades mängivate telekate, duširuumides ja vetsudes voolava vee, mikrolaineahjude sumina ja kõllideta, ilma sammude ja uste prõmmimiseta – ilma kõigi nende elamist tähistavate helideta on ühiselamu uus ja võõras paik. Ma olen siin olnud kolm kuud, kuid polnud siiani kordagi tähele pannud küttesüsteemi vuhinat.

      See lülitub sisse: soojapuhang.

      Täna õhtul olen ma üksida. Homme saabub Mabel ning jääb siia kolmeks päevaks, ja siis olen ma jälle üksinda kuni jaanuari keskpaigani. „Kui mina veedaksin kuu aega üksinda,” ütles Hannah eile, „alustaksin ma mediteerimisega. On kliiniliselt tõestatud, et see alandab vererõhku ja ergutab ajutegevust. See aitab isegi sinu immuunsüsteemi.” Hetk hiljem tiris ta oma seljakotist välja raamatu. „Ma nägin seda ükspäev raamatupoes. Sa võid seda esimesena lugeda, kui tahad.”

      Ta viskas selle minu voodile. Esseekogumik üksindusest.

      Ma tean, miks ta minu pärast kardab. Esimest korda ilmusin ma siia ukse taha kaks nädalat pärast papa surma. Astusin sisse – juhmistunud ja metsik võõras –, aga nüüd olen ma keegi, keda Hannah tunneb, ja ma pean selliseks ka jääma. Tema pärast ja iseenda pärast.

      Möödunud on kõigest tund, ja juba tunnen esimest kiusatust: minu tekkide ja voodi, minu patjade ja selle kunstkarusnahast pleedi soojus, mille Hannah’ ema eelmisel nädalavahetusel külas käies siia jättis. Need kõik ütlesid: roni sisse. Mitte keegi ei saa teada, et sa kogu päeva voodis veedad. Mitte keegi ei saa teada, et sa kannad terve kuu samu dressipükse, et sa sööd kõik oma eined teleka ees seriaale vaadates ja T-särke salvrätina kasutades. Lase käia ja kuula järjest üht ja sama laulu, kuni selle helikeel muutub eimillekski ja sa kogu talve maha magad.

      Ma pean ainult Mabeli külaskäigu üle elama, ja siis võib see kõik olla minu päralt. Ma võin Twitteri uudisvoogu sirvida, kuni pilt silme ees virvendama hakkab, ja siis voodile kokku kukkuda nagu mõni Oscar Wilde’i tegelane. Ma võin endale lubada pudelitäie viskit (kuigi tõotasin papale, et ei tee seda), et see mind õhetama lööks, lasta kõigil toanurkadel pehmeks muutuda, mälestused oma puuridest valla päästa.

      Võib-olla kuulen teda veel kord laulmas, juhul kui kõik vaikseks jääb.

      Kuid just sellest püüab Hannah mind säästa.

      Esseekogumik on indigosinine. Pehme köide. Ma avan raamatu epigraafi kohalt, see on Wendell Berry tsitaat: „Inimeste ringis oleme väsinud püüdlemast, ja ometi ei oska me puhata.” Minu inimeste ring on pagenud näpistava külma eest oma vanematekodudesse, praksuva kaminatule ette või troopilistesse sihtkohtadesse, kus nad poseerivad bikiinides ja päkapikumütsides, et oma sõpradele kauneid jõule soovida. Ma annan endast parima, et usaldada härra Berryt ja näha nende puudumises võimalust.

      Esimene essee on loodusest, autoriks kirjanik, kellest ma kunagi kuulnud ei ole, kes kulutab hulga lehekülgi järve kirjeldusele. Esimest korda väga pika aja jooksul lõõgastun tegevuspaiga kirjeldust lugedes. Ta kirjeldab virvendust, valguse läigatust veel, väikseid kivikesi rannal. Ta jätkab veepinnal püsimise ja kaalutusega; neist asjadest saan ma aru. Ma oleksin valmis trotsima ka õues valitsevat pakast, kui mul oleks siseujula võti. Kui ma saaksin iga oma üksinduskuu päeva alustada ja lõpetada basseinis ujudes, tunneksin end palju paremini. Aga ma ei saa. Nii et loen edasi. Autor soovitab meil mõelda loodusest kui üksiolemise viisist. Tema sõnul elavad järved ja metsad meie mõtetes. Sule silmad, ütleb ta, ja mine sinna.

      Ma sulen silmad. Küte lülitub sisse. Ma ootan, et teada saada, mis tunne mind täidab.

      Aeglaselt see läheneb. Liiv. Rand-orashein ja mereliivas ümaraks uhutud klaas. Kajakad ja rislad. Heli ja siis – kiiremini – pilt: kuidas lained raksatavad kaldasse, tõmbuvad tagasi, kaovad ookeani ja taevasse. Ma avan silmad. Seda on liiga palju.

      Mu aknast paistev kuu on särav hõbe. Mu laualamp, mis helendab kirjapaberil, on sajatoalises hoones ainus valgus. Ma koostan nimekirja asjadest, mida teen pärast Mabeli lahkumist.

      loe igal hommikul New York Timesi online-uudiseid

      osta toiduaineid

      tee suppi

      sõida bussiga ostukeskusesse/raamatukokku/kohvikusse

      loe üksindusest

      mediteeri

      vaata dokumentaalfilme

      kuula podcast’e

      otsi uut muusikat…

      Täidan duširuumi kraanikausis veekeedukannu ja teen endale nuudlisuppi. Süües tõmban alla audioraamatu mediteerimisest algajatele. Panen selle mängima. Mu mõtted uitavad.

      Hiljem püüan magama jääda, kuid mõtted aina tulevad. Kõik keerleb mu peas. Ma mõtlen Hannah’st, kes räägib mediteerimisest ja Broadway etendustest. Majahoidjast ja sellest, kas mul võib temalt midagi vaja minna. Mabelist, kes saabub kuidagimoodi siia, kus ma nüüd elan, tuleb kuidagimoodi jälle minu ellu tagasi. Ma ei tea isegi seda, kuidas ma suudan välja hääldada sõna „tere”. Ma ei tea, mida oma näoga ette võtta: kas ma olen võimeline naeratama või kas ma peakski. Ja kõige selle kõrval on küttesüsteem, mis lülitub sisse ja välja, ja mida rohkem ma väsin, seda valjem see vuhin on.

      Klõpsan laualambi põlema ja võtan esseekogumiku.

      Ma võiksin seda harjutust uuesti proovida ja jääda sel korral kindlale pinnasele. Ma mäletan sekvoiapuid, mis olid nii suured, et saime ühe puu ümbert kinni võtta alles siis, kui viiekesi käed täiesti välja sirutasime. Puude all olid sõnajalad ja lilled ja niiske must muld. Aga ma ei usalda oma meeli, et sinna sekvoiasalusse jääda, ja praegu on õues lumega kaetud puud, mille ümbert ma ei ole kunagi kinni võtnud. Selle koha ajalugu ulatub minu jaoks ainult kolme kuu taha. Ma alustan siit.

      Ronin voodist välja ja tõmban dressid retuuside ja paksu kootud kampsuni kõrge kaelusega sviitri peale. Lohistan oma kirjutuslauatooli