Meiega on kõik korras. Nina LaCour
nimi.
Üleval oma toas laotan kõik snäkid Hannah’ lauale laiali. See on külluslik vaatepilt, täpselt nagu ma lootsin. Ja siis sumiseb mu telefon – sõnum.
Ma olen kohal.
Kell pole veel kuuski – mul peaks olema veel vähemalt pool tundi; ja ma ei saa parata: kerin enda piinamiseks läbi kõik need sõnumid, mis Mabel mulle saatnud on. Küsib, kas mul on kõik okei. Ütleb, et mõtleb minu peale. Tahab teada, kus kurat ma olen, kas ma olen vihane, kas me saame rääkida, kas ta saaks külla tulla, kas ma igatsen teda. Kas mäletad Nebraskat? küsib ta ühes neist, viidates meie plaanile, mida meil polnud kavaski ära teha. Neid on tohutult, terve rida vastamata sõnumeid, mis täidavad mu süütundega, kuni mu käes helisema hakanud telefon mu tagasi olevikku toob.
Ma võpatan, vastan.
„Tere!” ütleb ta. See on esimene kord, kui ma pärast kõike juhtunut tema häält kuulen. „Ma olen all ja siin on kuradi külm. Kas lased mu sisse?”
Ja siis olen ma fuajee ukse juures. Meid lahutab vaid ukse klaastahvel ja mu värisev käsi, kui ma ukseluku liblikat keeran. Ma puudutan metalli, kuid vaatan enne talle otsa. Ta puhub kätele, et sooja saada. Ta on pilgu kõrvale keeranud. Ja siis pöörab ta pead ja meie pilgud kohtuvad ja ma ei kujuta ette, kuidas sain ma eladeski mõelda, et suudan naeratada. Ma suudan vaevu luku liblikat keerata.
„Ma ei saa aru, kuidas keegi saab nii külmas kohas elada,” ütleb ta, kui ma ukse lahti tõmban ja ta sisse astub. Ka siin all on jube külm.
Ma ütlen: „Minu toas on soojem.”
Sirutan käe ühe ta koti järele, ettevaatlikult, et meie sõrmed kokku ei puutuks. Mul on koti raskuse üle hea meel, kui me liftiga üles sõidame.
Jalutuskäik koridoris on vaikne, ning siis jõuame minu ukseni, ja kui tuppa astume, asetab ta kohvri maha, raputab mantli seljast.
Siin on Mabel, minu toas, kolme tuhande miili kaugusel kohast, mis oli meie kodu.
Ta näeb mu ostetud snäkke. Iga viimane kui üks on tema lemmik.
„Niisiis,” sõnab ta. „See on vist täitsa okei, et ma tulin.”
Teine peatükk
Lõpuks on Mabel üles sulanud. Ta heidab oma mütsi Hannah’ voodile, võtab punase-kollasekirju salli kaelast. Ma võpatan tema riiete tuttavlikkuse peale. Kõik minu rõivad on uued.
„Ma sunniksin sind mulle ekskursiooni tegema, aga ma ei lähe mingi hinna eest enam sinna välja,” ütleb ta.
„Jah, palun selle pärast vabandust,” ütlen ma, pilk endiselt tema sallil ja mütsil kinni. Kas need on sama pehmed, nagu ma mäletan?
„Sa palud ilma pärast vabandust?” Tema kulmud on kerkinud, tema hääletoon narritav, aga kui ma ei tule ühegi nutika vastuse peale, jääb küsimus õhku rippuma, meeldetuletus vabandusest, mille järele ta päriselt tulnud on.
Kolm tuhat miili on pikk teekond, et kuulda, kuidas keegi vabandust palub.
„Nii, millised su õppejõud on?”
Õnneks suudan talle rääkida oma ajalooõppejõust, kes ropendab loengutes, sõidab mootorrattaga ja näeb välja pigem inimesena, keda võid kohata baaris, mitte loengusaalis. See teema ei tee mind andekaks vestlejaks, aga vähemasti oskan küsimusele vastata.
„Alguses arvasin ma, et kõik minu õppejõud peavad tsölibaati,” ütlen ma. Ta naerab. Ma ajasin ta naerma. „Aga siis nägin ma seda tüüpi ja ta purustas selle illusiooni.”
„Mis hoones tema loengud on? Me võime teha aknaekskursiooni.”
Ta on minu poole seljaga, kui uurivalt mu kooli hooneid silmitseb. Mul kulub liiga pikk hetk, et tema kõrvale akna juurde minna.
Mabel.
New Yorgis. Minu toas.
Väljas katab lumi muruväljakuid ja pinke ja majahoidja pikapi kapotti ja puid. Kõnniteede ääres helendavad tänavalambid, kuigi siin pole mitte kedagi. Niimoodi paistab kõik isegi veel tühjem. Nii palju valgust ja täielik rahu.
„Seal.” Näitan näpuga kõige kaugema hoone poole, mis on pimeduses vaevu näha.
„Ja kus su kirjanduse loengud toimuvad?”
„Siinsamas.” Näitan näpuga naabermajale.
„Mis loenguid sa veel võtad?”
Näitan talle spordihoonet, kus ma igal hommikul ujumas käin ja püüan, seni edutult, liblikujumises paaristõmbeid selgeks saada. Ma käin ujumas ka hilisõhtuti, aga seda ma talle ei ütle. Basseinis on vesi alati 27 kraadi. Sisse hüpates on tunne, nagu sukelduksid tühjusesse, mitte selline jäine šokk, mida olen alati tundnud. Pole nii külmi laineid, et mind tuimaks teha, ega ka nii tugevaid, et mind endaga kaasa tõmmata. Õhtuti on ujula vaikne ja ma ujun ringe ja siis lihtsalt hõljun veel, vaatan lakke või sulen silmad, kõik helid udused ja kauged, vetelpäästja minu üle valvamas.
See aitab mul rahulikuks jääda, kui paanika peale surub.
Aga kui aeg on liiga hiline ja ujula juba suletud ning ma ei suuda mõtteid peatada, on Hannah see, kes mind rahustab.
„Ma lugesin just kõige huvitavamat asja,” ütleb ta mulle oma voodist, õpik põlvedel puhkamas. Ja siis loeb ta mulle mesilastest, heitlehistest puudest, evolutsioonist.
Mul kulub tavaliselt natuke aega, et kuulamisele keskenduda. Aga kui ma kord teda kuulan, saan teada tolmeldamise saladustest, et mesilaste tiivad löövad kakssada korda sekundis. Et puud ei heida lehti maha mitte aastaaegade, vaid sademete hulga järgi. Et enne meid oli siin midagi muud. Ja lõppeks tuleb miski meie asemele.
Saan teada, et ma olen imepisike tükike imepärases maailmas.
Sunnin end meenutama, jälle, et ma olen ülikoolis ühiselamutoas. Et mis on juhtunud, on juhtunud. See on möödas. Kahtlused trügivad sisse, kuid ma kasutan meie voodeid ja laudu ja kappe, meid ümbritsevat nelja seina, teine teisel pool meie tuba elavaid tüdrukuid ja nende naabertubades elavaid tüdrukuid, kogu ühiselamut ja ülikoolilinnakut ja New Yorgi osariiki, et kahtlusi eemale peletada.
Meie olemegi tõelised, kinnitan endale, kui magama jään.
Ja siis, kell kuus hommikul, kui ujula uksed avab, lähen ma ujuma.
Liikumine kutsub mind tagasi maa peale. Mabel lükkab juukseid kõrva taha. „Kus söökla on?” küsib ta.
„Seda ei ole siit aknast näha, aga see on ühiselamu taga, teisel pool sisehoovi.”
„Milline see on?”
„Viisakas.”
„Ma mõtlen inimesi. Kuidas seal olla on?”
„Üsna uimane. Ma istun tavaliselt koos Hannah’ ja tema sõpradega.”
„Kes on Hannah?”
„Mu toakaaslane. Kas sa näed seda teravatipulise katusega hoonet? Nende puude taga?”
Ta noogutab.
„Seal on mu antropoloogialoengud. See on vist mu lemmikaine.”
„Päriselt? Mitte kirjandus?”
Noogutan.
„Õppejõu pärast?”
„Ei, nad mõlemad on head,” ütlen ma. „Kirjanduses on kõik lihtsalt liiga… mitmetähenduslik vist.”
„Aga see sulle ju meeldibki. Kõik need erinevad tõlgendused.”
Kas see on tõsi? Ma ei mäleta.
Kehitan õlgu.
„Aga sinu põhiaine on ikka inglise keel?”
„Ei, ma pole veel otsustanud,” ütlen ma. „Aga olen üsna kindel, et ma lähen loodusteadustesse üle.”
Ma vist näen ärritust üle ta näo sähvamas, kuid siis ta naeratab mulle.
„Vetsud?”
„Tule,