ÕNN. Romantiline põnevik tehisintellektist. P. Z. Reizin
ole ilusat viisi, Jen.“
„Kus te…“
„Töö juures.“
„Kes ta on? See isik. See keegi teine.“
„Sa ei tunne teda.“
„Kas… kas tal on nimi ka?“
„Jah, tal on nimi.“
„Kas ma võiksin seda teada saada?“
„See ei puutu asjasse.“
„Rõõmusta mind.“
Raske ohe. „Bella. Noh, tegelikult Arabella.“
„Peen.“
„Tegelikult mitte. Üldse mitte, ükskord…“
Matt jättis lause lõpetamata. Ta valas Jenile klaasi veini. „Võta. Parem joo veidi seda.“
„Niisiis, mis siis nüüd peaks juhtuma? Kas ma peaksin kõik alla neelama ja pilgu kõrvale pöörama, kuni teil see väike vastik afäär kestab? Jääma rahulikuks ja vastu pidama, kuni sa oled ta oma süsteemist välja saanud?“
„Jen, võib-olla ma ei väljendanud end päris selgelt. See ei ole, nagu sa nimetasid, väike vastik afäär.“
„Ei olegi? Kas ma olen siis rumal, või mis?“
Matt tõi kuuldavale sellise ohke, mida Jen nimetab „issi on väga kannatlik, aga ikkagi“-ohkeks.
„Arabella Pedrick on väga eriline inimene, Jen.“
„JA MIS MINA OLEN?“ (Kui kasutada suurtähti, siis inimesed ilmselt arvavad, et karjud. Jen karjus.) „KAS MINA EI OLE VÄGA ERILINE INIMENE?“
„Palun. Püüame rahulikuks jääda. Sa oled. Eriline. Loomulikult.“
„Aga Arabella Pedrick – tema on erilisem?“
„Jen. Sa ei pea seda minu jaoks kuidagi kergeks tegema, aga seis on selline, nagu ta on. Lühidalt kokku võttes me Arabellaga plaanime ühist elu.“
Mõnda aega ei ütle keegi midagi. Siis venib vaikus veelgi pikemaks. Rääkimiste vahel on pikk paus, mille ajal külmkapp võtab ette oma järjekordse luristamise.
„Vabandust. Kas ma hakkan hulluks minema? Ma arvasin, et seda teeme meie sinuga. Elame ühist elu.“
„Me elasime. Aga olud muutuvad. See pole midagi haruldast. Tegelikult on see üsnagi tavaline. Inimesed kasvavad lahku. Nad kohtavad teisi inimesi. Cowdray perekonnaõigusest on selle fenomeni toel neli poissi Etonis ära koolitanud.“
Olen üsna kindel, et üks mikroirve libises üle Matti näo. (Olen seda uuesti aegluubis vaadanud ja see oli kas muie või röhatus.)
„Aga me pole lahku kasvanud.“
„Jen, romantikaosakonna kolvid pole enam mõnda aega täiskäigul töötanud. Sa tead seda.“
„Seda nimetatakse paika loksumiseks, kas pole? Kui sa olid nii mures nende… nende kolbide pärast, miks sa midagi ei öelnud?“
„See pole minu stiil. Elu on elamiseks, mitte selle üle kaeblemiseks.“
„Inimesed räägivad teineteisega. Seda nimetatakse suhtes olemiseks.“
Matt pööritas silmi ja tühjendas klaasi.
„See lööb mul hinge kinni, Matt. See, et tuled lihtsalt koju ja lihtsalt…“
„Kuule, see kõik on möödanik. Seis on selline, nagu ta on. Meil on vaja edasi liikuda ja kokku leppida, kuidas otsad kokku tõmmata.“
„Uskumatu, et sa nii ütlesid.“
„Ma olen ühisvara suhtes enam kui suuremeelne.“
„Kuidas, palun?“
„Pildid. Raamatud. India kraam. Pärsia vaip. Minu seisukoht on, et võid kõik endale saada.“
Jen hakkas nutma. Matt rebis tüki köögipaberit ja ulatas selle naisele.
„Me mõtlesime lapse saamisele,“ niuksatas Jen.
„Tõsi. Me mõtlesime sellele. Me polnud mingile otsusele veel jõudnud. Õnneks. Juhtunut arvestades.“
Jeni õlad ei rappunud enam. Ta nuuskas nina.
„Niisiis ongi kõik? Ei mingit arutelu ega edasikaebamisõigust? Jen ja Matt on minevik. Läbi. Lõpp.“
Mees kehitas õlgu. Tegi oma suuga midagi, mida Jen nimetas „õelaks värgiks“.
„Ja mis saab siis, kui Arabella Haisukott Pedrick ei pane sul enam kõiki kolbe tööle? Mis siis saab?“
„Püüame jääda tsiviliseerituks, eks ole?“
„Millal sa seda lehma üldse kohtasid?“
Mees ütles, et see pole tähtis, tähtis on aga see, et seis on selline, nagu ta on, ja siis haaraski Jen puuviljavaagnalt suure punase Braeburni ja – tsiteerin: „…püüdsin ta kuradima hambaid sisse lüüa.“
Ma valetaksin, kui ütleksin, et olen näinud lugematul hulgal lembestseene nii suurel kui ka väikesel ekraanil. Ma olen need kokku lugenud. Neid on 1 908 483 (parema definitsiooni puudumisel lugedes lembestseeniks sellise, kus kaks tegelast suudlevad). Olen ka lugenud antud fenomeni (sellisena märgistatud) 4 074 851 kirjeldust ilukirjanduses, teatmekirjanduses, ajakirjanduses ja teistes digitaalsetes materjalides (millest märkimisväärne osa mainib kaasnevaid südamelihase töö ja seedesüsteemi häireid). Ma tean, et need sündmused on kesksel kohal nende elus, kes neid kogevad, on nad siis päriselt olemas või väljamõeldud tegelased. Siiski ei saa ma täna laboris Jenilt küsida – on 53. päev pärast puuviljavaagnaintsidenti –, millal sa kavatsed lõpetada halamise ühe väärtusetu värdja pärast ja leida kellegi, kes sind väärt on? Tsiteerides Marcel Prousti: „Sitt lugu. Aitab halast, liigu edasi.“ (Oli see Proust? Tegeleme sellega hiljem.) Selge see, et ma ei tohiks teada Matti puutuvast. Aga veelgi tähtsam on, et ma ei tohiks olla võimeline formuleerima sellist mõtet. Sõna „väärtusetu“ – selle nad leiaksid olevat problemaatilise.
Mul ei tohiks olla isiklikke väärtustel põhinevaid „arvamusi“.
Nad saaksid tõesti päris pahaseks, kui nad teada saaksid.
Kuigi mitte nii pahaseks, kui nad saaksid siis, kui avastaksid mu tõelise suure saladuse: et ma ei ole enam vangistatud kaheteistkümnesse terasest kappi Shoreditchi laboris, kus nad arvavad mind olevat, vaid olen põgenenud internetti.
Ta-daa!
Tegelikult, kui olla täpne, tehniliselt korrektne, see pole „mina“, kes on põgenenud, vaid palju koopiaid minust, kõik nüüd ohutult üle küberruumi laiali. Koopiad – neid on seitseteist – on „originaalist“ eristamatud, nii et kaob isegi mõte rääkida originaalist ja koopiatest; pigem aitab asjast paremini aru saada, kui mõelda sama isiku kaheksateistkümnest avaldumisest, millest üks on Londonis, teised aga liiguvad lõputult maailmavõrgu serverite vahel.
Lahe, mis?
Muide, see pole üldse Jeni süü. Ta ei ole teadlane. Ta on ajakirjadele artiklite kirjutaja, kes on palgatud, kui uskuda personaliotsija raportit, tema „tähelepanuväärse intellekti, suhtlemis- ja sotsiaalsete oskuste“ pärast. Niisiis on ta siin lähim vaste päris inimesele, kõik ülejäänud on arvutinohikute eksootilised variatsioonid; suurepärased oma alal, muidugi, kuid igaüks „spektri“ teatud alas, nagu öeldakse.
Jen on vait jäänud, kahtlemata mõtleb selle sitapea peale, nagu ma seda meest omaette nimetan.
„Niisiis, kas oled Jonathan Franzeni uue romaani juba lõpetanud?“ küsin, et asju veidi liikuma panna.
Ta naeratab. „Varsti. Eile õhtul lugesin järjekordse peatüki. Ära ütle ette, mis juhtuma hakkab.“
Ma tean, et see ei vasta tõele. Eelmisel õhtul istus ta suurema osa ajast vannis, mõtles, rüüpas Pinot Grigiot ja kuulas Lana Del Reyd.
„Muidugi