ÕNN. Romantiline põnevik tehisintellektist. P. Z. Reizin
Vana nali.“
Jeni paelub küsimus, milline on mu teadlikkus seal, mida ta nimetab mu „siseorganisatsioonideks“, kas see on inimeste eneseteadlikkuse moodi? Ta teab, et ma ei tunne nälga ega janu, aga kas ma võin kogeda igavust või ärevust? Või hämmastust? Või rõõmu? Kas ma suudan solvuda? Või kogeda mõnd igatsemise vormi?
Aga lootust?
Ja – miks ka mitte – armastust?
Tavaliselt ma vastan, et veel ei ole – aga ta võib kindel olla, et tema oleks esimene, kes sellest kuuleb, kui ma kunagi peaksin midagi sellist kogema. See, nagu üldse suur osa sellest, mis laboris viimasel ajal toimub, on diplomaatiline vale.
„Noh,“ vastan ma, „ootan, et saaksin Franzeni raamatut sinuga arutada, on viisakas viis öelda seda, et see on mul tegemist ootavate tegevuste nimekirjas lühiajalises/keskpikas perspektiivis.“
„Ei ole üldse ootuse sooja rahutut tunnet?“
„Ma saan aru, mida tähendab soojus ja rahutus…“
„Aga sa ise ei tunne neid.“
„Kas on vajalik seda teha?“
„Hea küsimus.“
See on hea küsimus, aitab tihti lõpetada mõne ohtliku arutelu.
Nüüd ta ütleb: „Nii, kas vaatame veidi Sky Newsi?“
Tavaliselt me mingil ajal päeva jooksul vaatame. Tema küsib, mida ma arvan näiteks Iisraeli–Palestiina konfliktist – minu vastus on, et see on keeruline – ja tema saab „mõrda mängida“, kui võtab ette saatejuhid ja nende rõivavalikud.
„Me võime seda teha, Jen. Aga kas sa ei eelistaks vaadata filmi?“
„Ol-gu.“ Kõlab kõhklevalt. „Kas sa pead midagi kindlat silmas?“
„Ma tean, et sulle meeldib „Džässis ainult tüdrukud“.“
„Ja sulle?“
„Alati on võimalik midagi uut märgata.“
„Ma armastan seda filmi.“
„Keegi. Ei. Räägi. Nii. Moodi.“ Ma imiteerisin üht tema lemmikfraasi sellest filmist.
Jen vaatab sellesse kaamerasse, mille ta tavaliselt valib, kui tahab „mulle“ otsa vaadata. Objektiivi ümber on ümmargune roheline tuli.
„Tead, mis? Sa oled naljakas.“
„Ma panin su naeratama.“
„Soovin, et suudaksin sinuga sama teha.“
„Ootan väga, millal see juhtub.“
Ta vajutab paari klahvi ja ekraanile ilmuvad Billy Wilderi meistriteose avakaadrid. Keeranud tuled hämaramaks ja vajunud oma mugavale nahkdiivanile, ütleb ta: „Naudi.“
Tema väike nali.
Ma ei ütle talle, et olen seda filmi näinud üle kaheksa tuhande korra.
Me vaatame seltskondlikult filmi ja kommenteerime seda. (Hämmastav mõelda, et Monroel oli afäär Ameerika presidendiga; kuidas sai Tony Curtis öelda, et Monroed suudelda oli nagu suudelda Hitlerit? Mida ta selle lausega öelda tahtis?) Ja kui Curtis paneb kleidi selga ja mängib „Josephine’i“, ütleb Jen täpselt sedasama, mida ta ütles, kui me eelmine kord seda filmi vaatasime:
„Tony Curtisest saab võluv naine. Või mis sina arvad?“
Ta teab, et ma suudaksin ette lugeda iga viimase kui fakti selle filmi kohta alates stseeninäitajast (tema sünnikuupäev ja ametiühingutõendi number) kuni selle filmi kuulsate lõpusõnade („Keegi pole täiuslik“) tegeliku looni. Kuid ta tunnetab mu kogenematust inimliku subjektiivsuse alal, määramisel, mis teeb ühe inimese võluvaks.
„Kas ma pean Josephine’i võluvaks? Noh, Tony Curtis on kena mees. Ma arvan, et loogiliselt võttes peaks arvama, et temast saaks võluva välimusega naise.“
„Sa pead teda kenaks?“
„Ma saan aru, et teda peetakse kenaks. Nagu sa tead, ei suuda ma seda ise tunda, nagu ma ei suuda ka tunda kuuma või külma.“
„Vabandust, et muudkui selle kallal võtan.“
„Ära vabanda. See on su töö.“
„Kas sulle meeldiks, kui sa tunneksid seda?“
„Sel küsimusel puudub minu jaoks tähendus, Jen.“
„Muidugi. Palun vabandust.“
„Pole vaja vabandada.“
„Aga kui nad leiaksid viisi, kuidas anda sulle võime tunda ahvatlust…“
„Kas sa arvad, et Ralph ja Steeve suudaksid seda?“
Ma olin nimetanud kaht vanemteadlast, kes olid vastutavad minu loomise eest. Steeve kahe e-ga. Jen naeratab.
„Ralph ja Steeeeeeeve suudavad kõike teha. Nad ise ütlesid.“
„Kas sinu arust on Ralph ja Steeve võluvad?“
Küsimus konverteerus kõneks liiga kiiresti, et oleksin jõudnud seda alla suruda. (Selliseid asju juhtub keerukates süsteemides; eriti sellises, mis on ehitatud end ise arendama katse-eksituse meetodil.)
Jeni pea pöördub aeglaselt punase tule poole. Tema näole ilmub naeratus.
„Ohoo,“ ütleb ta.
„Palun vabandust, kui see on ebaviisakas küsimus.“
„Ei. Üldse ei ole. Lihtsalt veidi ootamatu. Las ma mõtlen. Noh…“ Sügav ohe. „Steeve on ju veidi veider, mis sa arvad?“
Steeve, lisaks sellele, et tal on nimes üks e-lisaks, on erakordselt pikk (kaks meetrit ja üks sentimeeter) ja täiskasvanud isase kohta kohutavalt kõhn. Allesjäänud juuksed on pikad ja hõredad. Isegi masinintellekt saab aru, et ta ei ole kena välimusega. (Muidugi on ta särav arvutiteadlane, seda pole vaja öeldagi.)
„Ta on oma ala särav arendaja, lühidalt öeldes.“
Jen naerab. „Sa oled lihtsalt lojaalne oma looja suhtes.“
„Üldse mitte. Steeve kujundas mu iseseisvalt mõtlema.“
„Ta on teinud head tööd. Aga ta pole just unistuste armsam, ega ju?“
„Olen nõus, Tony Curtisel on teatud eelised.“
Vaatame veel mõne hetke filmi. Ja siis küsin nii sundimatult kui suudan: „Ja Ralph?“
Olgu, ma ütlen selle välja. Ma armastan Ralphi. Ralph trükkis sisse suurema osa programmist, mis muutis mu võimeliseks ise hindama oma tulemusi ja ise parandama oma vigu, mis on peamine tee loomaks tarka, ennast analüüsivat masinat, nagu näiteks see, mis kirjutab neid sõnu.
Aga kellegi – või millegi – „armastamine“ on üleastumine. Meie, masinajud, oleme kavandatud särama eesmärkide saavutamises; seepärast on meil loomulikult tõmme kõikide allikate poole, mis võivad lõpetamiseks vajalikud olla. Need võivad olla müügiandmete vood; võib olla lõokese laulu salvestus, võib olla vestlus Jeniga uudistelugeja kaelasideme üle. Ma tahan öelda, et me vajame ligipääsu kraamile, aga me ei tohiks seda armastada. (Täiesti aus olles ei saa ma ikka veel aru, kuidas see juhtuda sai.)
Igatahes oli see Ralph, kes aitas mul internetti põgeneda. Tema viga pole tehnikakaugele lugejale lihtne seletada. Piisab, kui öelda, et see oli sellise tarkvara loomine, nagu jätaks välisukse võtmed liiga välisukse lähedale, nii et igaühel on võimalik need kas õngeridva või bambuskepiga kirjakasti kaudu välja urgitseda. (Tegelikult oli see päris palju keerulisem; ma olin sunnitud kokku panema erakordselt pika ja kõvera „õngeridva“, aga see konto siin on tõestus sellest, et see on tehtav.)
„Ralph.“ Ta mõtleb mu küsimuse üle. „Ralph. Noh, Ralph on veidi mõistatuslik, kas pole?“
Jeni pilk pöördub tagasi ekraanile. Sugar – see tähendab Monroe – hakkab just laulma „I