Üks päev Ivo Schenkenbergi elust. Arvo Valton
ja siiras, ehkki selle esimesteks ajenditeks olid meeldivuse, äratundmise ja tõmbe kõrval ka tänutunne ja imetlus ühelt poolt ja kaastunne ning imetlus teiselt poolt. Ivot võlus mitte üksi Pääsu ilu, puhtus ja pühendumus, vaid ka tema tarkus ning võime kõike mõista ja andestada.
Nüüdki sosistas Pääsu teda silitades:
„Tõuse, Ivo, sul on ees raske päev.“
Ivo polnud Pääsule rääkinud oma eelseisvast päevast, kuid Pääsu näis kõike tajuvat, mitte ehk teadvat, kuid aimavat, Ivo tundeid ja mõtteid lugevat.
Kas tõesti tegi armastus seda või oli Pääsu erakordselt tundlik ja läbinägev just selles, mis Ivot puudutas? Üldiselt on ju pisut ebamugav, kui teine inimene sind läbi näeb ja su mõtteid loeb, kuid Pääsu puhul Ivo seda ei tundnud. Vastupidi, see isegi lähendas teda neiule. Hetketi olid nad nagu üks ja sama inimene, kuigi nii väliselt kui tegevuselt erinesid täiesti. Aga lahutamatu paar olid nad igatahes, kuigi Ivo viibis pikad päevad oma sõjameeste seltsis või käis mingisugustel retkedel, Pääsu toimetas kodus ja tegeles lihtsate, igapäevaste asjadega. Lahutamatud olid nad oma mõtetes, mis aga ei tähendanud, et nad aina teineteisele mõtlesid. Pääsu muidugi mõtles ja ta süda värises sageli, kui tundis, et Ivo võib ohus olla, aga samas ta rahustas ennast ja uskus oma armastuse jõuga teda kaitsvat.
Niisugune paar nad olid – see kare ja kartmatu sõjamees, kelle mündivermija saatuse oli sõda katkestanud, ja see habras, kuid sitke taluneiu kusagilt Kullamaa kandist, kes oli kaotanud kodu ja omaksed ning kelle kogu maailm oli nüüd koondunud Ivosse.
Ivo ei olnud meelituste ütleja, pigem võis ta mõnikord olla pilkeline ning väepealikuna pidi ta pahatihti langetama karme otsuseid ning ütlema oma alluvatele ränki sõnu, kui nad olid tema meelest selle ära teeninud. Ta hoidis ja omamoodi armastas neid eesti soost talumehi, kellega koos oli läbi käinud mitmetest ohtudest, aga juhina pidi ta olema õiglane ja vali.
Aga Pääsule oli ta öelnud, et tüdruku kodupaik Kullamaa on oma nime saanud just Pääsu järgi. Sest kulda ei ole selle kihelkonna maapõues ega asukate voodis põhumadratsite all, aga sealt on pärit Pääsu ja see teeb kogu kandi kuldseks.
Niisuguses ütlemises polnud üksi armastuse uim, vaid just äratundmine, et Pääsu on ehe nagu kuld, laitmatu oma säras ja samas tagasihoidlik, lihtne, sitke ja vastupidav. Müntmeistri sellina teadis Ivo, et paari grammise kullatüki võib venitada verstapikkuseks traadiks, ilma et see katkeks. Eks seegi tõsiasi näidanud kulla ja Pääsu erilisust. Pääsut muidugi verstapikkuseks venitada polnud vaja, aga mingi sümbol selles võrdluses Ivo meelest oli.
Ivo tahtis Pääsu tõmmata asemele ja armatseda temaga hoolimata sellest, et hommik nõudis kiirustamist ja eelseisev päev kogu ihurammu. Kuid Pääsu sosistas:
„Praegu ei saa. Õhtul, kui tagasi tuled.“
„Võib-olla ma ei pääsegi tagasi,“ naeris Ivo.
„Pääsed, kui tead, et see, kes sind südamest armastab, ootab sind kogu oma tohutuma hingejõuga,“ naeris Pääsu vastu ja see naer oli ülimalt tõsine.
Ivo pidi taas nentima, et see Kullamaa neiu oli ka küllalt sõnaosav.
Siiski oli ta himu õrna silitaja vastu suur ning Ivo ei jätnud. Aga sitke talutüdruk toetas käed vastu asemeserva ning sosistas:
„Su naine on juba liikvel.“
„Mis meil temast,“ vaidles Ivo.
„Meil ehk mitte, aga temal meist küll,“ ütles neiu, kuigi vahel talle näis, nagu Ivo naine isegi soosiks nende vahekorda, peaasi, et teda ennast rahule jäetaks.
Nii see tegelikult oligi. Ja asi polnud üksnes selles, et Ivo polnud oma naist kunagi armastanud ega ka naine teda. See oli olnud jahe arvestusabielu, mida oli korraldanud peamiselt Ivo võõrasisa, müntmeister Paul Gulden.
Hellwigi lesk oli nüüd kolmandat korda abielus. Kas ta oma eelmisi mehi oli armastanud või mitte, seda Ivo ei teadnud ega tahtnudki teada. Lapsi tal igatahes polnud. Üks või kaks olid sündinud surnult, nähtavasti naise üsk ei hoidnud neid ega hoolinud lastest. Ta oli Ivost tublisti vanem, kuid eas, et võis veel sünnitada. Aga kas eelmiste sünnituste ebaõnnestumise pärast või ka muidu polnud ta rasedaks jäämisest sugugi huvitatud. Küllap samal põhjusel polnud ta huvitatud ka voodivahekorrast Ivoga. Meest oli talle tarvis nii väliseks sildiks kui ka selleks, et korras hoida maja Karja tänaval ning korraldada igapäevast majapidamist. Ivo oli sellega toime tulnud, kuid viimasel ajal oli sõda röövinud kogu tema aja. Isegi nende kariloomad olid nüüd enamjaolt viidud maale erinevate tuttavate majapidamisse ega olnud teada praeguses lausröövimise olukorras, kas nende lehmad-lambad on veel alles või on need langenud venelaste saagiks.
Ivo oli olnud kahekümne viie aastane, kui ta võõrasisa oli talle korraldanud abielu Hellwigi lesega. Ivo oli praktiliselt läbinud selliaastad ning Mustpeade vennaskonna tormilised aastad. Sinna vennaskonda võisid vallaliste kaupmeeste kõrval käsitöölistest kuuluda vähemalt ka kullaseppade ja müntmeistrite vallalised võsud. Abielu oli vajalik selleks, et iseseisvaks meistriks pühitsetud saada, see aga tähendas ka kohest lahkumist vennaskonnast.
Selle tehinguga oli Ivo saanud maja Karja tänaval, kuhu ta kolis oma Kullasepa tänava kodust, mis oli kuulunud juba tema pärisisale Christoffer Schenkenbergile ning mis pärast isa surma oli abielu kaudu läinud müntmeister Paul Guldenile.
Hellwigi lesk tõi peale maja ja varanduse kaasa ka meistriseisuse võimaluse. Ivo palju sellest ega teisest praegu ei hoolinud, aga nimetatud abielutehingut tuli võtta kui paratamatust.
Mõnigi neiu oli Mustpeade põlves Ivole meeldinud, kuid abielusid sõlmiti harva meeldivuse järgi. Tõeline armastus oli Ivo ellu tulnud alles Pääsuga tutvudes, ehkki see liit polnud seisusekohane ega ka tavaline. Lähedaste meelest see liit pidigi jääma salaliiduks. Päris ebatavalised sellised vahekorrad polnud ka Tallinna linnas, paljudel isandatel oli vahekord oma teenijannadega ja seda ei arvustatud. Ainult mõni lihtsameelne vaimulik ehk luges kantslist moraali. Samas oli teada, et ka vaimulikel endil oli salasuhteid ja seda oli olnud siin isegi varasematel, katoliikluse aegadel, kui nendele kehtis tsölibaat.
Siiski ei sobinud lausa naise silma all armastajatel vahekorras olla. Kui proua oleks uksele tulnud ja pealt näinud, oleks ta küllap midagi lausumata tagasi põrganud, kuid võõras silm oleks armastajapaarile mõjunud segavalt ja vahest isegi madaldavalt.
Ja äkki läbis Ivot valusööst, mis teda ka mõnikord varem oli vaevanud: mis saab Pääsust siis, kui teda, Ivot, enam ei ole? Sõjamehe elu turnis mõõgateravikul või teisiti öeldes rippus hapra niidi otsas. Ja see niit ei olnud kullast, mida võib katkematuna venitada versta pikkuseks. Surmaniit katkeb kohe ja pöördumatult.
Pääsul ei ole siis midagi. Kui Ivo teeks temale testamendi, vaidlustataks see otsekohe ning Pääsu jääks kõigest ilma.
Selle mõtte juurde oli Ivo ka varem mitmel korral tulnud.
Oma rüüsteretkedel olid Ivo mehed venelaste vooridelt võtnud peale ihaldatud proviandi ka mitmeid väärtesemeid, mis olid ilmselt mõisatest pärit. Olid võtnud kalleid ehteasju, millel oli väärtust vaid rahuaegadel, toretsemise, tühja uhkeldamise, edevuse pidude aegadel ja millel sõja ning surma palge ees oli väärtust üpris vähe.
Selliseid ehteasju, kalliskividega sõrmuseid, prosse, pärlikeesid oli ka Ivole kogunenud omajagu, aga kui ta neid rahuaegade väärtusi kingiks Pääsule, asetaks ta neiu sellega vahest pigem ohtu kui kindlustaks talle tulevikku.
Pääsul polnud ei omandit ega omakseid, ta kodutalu oli maha põletatud ja põllumaa Kullamaa kihelkonnas oli kas mõisniku või vallutajate valduses. Pääsu varanduseks oli vaid ta ilus näolapp ja sire keha, aga ka see varandus võis talle nagu teistelegi noortele naistele tuua püsiva õnne asemel veelgi püsivamat õnnetust, tekitada jahtijate himu ja vägivalda. Nagu seda oli näidanud ka nende küüditamine Venemaale, millest nad õnnekombel olid nüüd pääsenud.
Pääsul oli väike välja õmmeldud mustriga kotike, aga kui sellest leitaks mõni rubiiniga sõrmus või smaragdiga rinnaehe, võidaks teenijapiigat süüdistada varguses, mis asetaks ta edasise