Öine Innsbrucki rong. Denyse Woods

      Rooma terminal

      Puhkiv rong seisis ettenähtud perrooni juures.

      Kõndisin läbimärjana selle poole ja otsisin vagunit, mille number oli piletil. Sassis juuksed kleepusid mu põsesarnadele, seelikusaba laksus ümber säärte ja seljakott oli imanud endasse nii palju vihmavett, et tundus, nagu kannaksin seljas veepaaki.

      Rooma olin tulnud ette kavatsemata. Neli päeva varem olin Touloni jaamas ootamatu tuju ajel otsustanud istuda esimesse läbisõitvasse öisesse rongi ja ärganud hommikul Itaalias. Tegelikult polnud sellel, kus ma olin, tähtsust. Tähtis oli, et olin peaaegu kakskümmend kuus aastat vana, Euroopa raudteede sooduskaardi jaoks pöördelises eas, ja see oli mu viimane võimalus tõeliselt odavaks puhkuseks. Rooma sobis niisama hästi nagu mistahes muu koht – või oleks sobinud, kui poleks olnud aastaajale nii sobimatult märg september. Selle asemel, et kõndida mööda päikeseküllaseid tänavaid jäätist limpsides ja varbaid Trevi purskkaevu kastes, olin Sixtuse kabelist lirtsuvate jalgadega läbi astunud ja värisenud cappuccino juures püstijalabaarides, kuni, nägemata mingit märki sellest, et Itaalia kõnniteedelt oleks hakanud auru tõusma, sõitsin taksoga jaama koos Ameerika meremehega, kes rääkis mulle, et oli oma lennukiemalaevast maha jäänud.

      Seega oli kombinatsioon ootamatust tujust ja halvast ilmast see, mis mind tollel 1987. aasta õhtul Innsbrucki rongile viis. Kindlasti ei olnud mul mingit erilist soovi Innsbrucki näha. Valisin selle nagu iga teisegi sihtkoha mandri raudteevõrgustiku öise sõiduplaani järgi. Rongid pakkusid mulle ja teistele minusugustele odavat peavarju, ja kuna ma polnud pansionaadis hästi maganud, vajasin taastumiseks pikka sõitu. Öine teekond Austriasse pakkus mulle üheteisttunnist uinakut.

      Olin broneerinud magamiskoha, mis ei olnud minu kaasaegsete reisisellide kuvandiga päriselt kooskõlas, aga see oli ainus viis kindlustada, et saan veeta öö horisontaalses asendis. Kui leidsin õige vaguni ja astusin sisse, oli koridor seljakottidega inimestest tulvil. Ühinesin rüselusega. Enamik kupeesid oli rahvast täis – itsitavad tüdrukud, suletud uste taha varjunud armastajad, üliõpilased kambakesi pokkerimängu ümber –, seetõttu tundsin kergendust, leides, et minu oma oli peaaegu tühi. Astusin sisse ja vaatasin üles. Ainsad narid, mida tasub võtta, on ülemised lae all. Seal on ruumi ja pisut privaatsust, samas kui teised reisijad rabelevad all piiratud ruumis, kus ainus võimalus on pikali heita või välja minna. Aga isegi ülemisi narisid tuleb kellegagi jagada ja antud juhul oli ülemise parempoolse nari, minu omast käeulatuses, hõivanud laiaõlgne mees, kelle kogu olemusest tundus, et kupee on tema oma. Ta lamas näoga seina poole, seljas must särk, jalas luitunud teksad, jalgade juurde topitud seljakotil Iiri lipu kujutis. See sobis: iirlased on meeldivad, nendega on hea koos aega veeta. Lootsin, et saan temaga jagada Roomast ostetud salaamit ja vahetada muljeid, kus, mis ja millal, ja kas tualettruumid on puhtad, aga just siis, kui olin valmis oma seljakotti üles hiivama, köhis mees ja nohistas ninaga. Tal oli tugev nohu. Aitäh, aga pigem mitte. Esimest korda üldse võtsin koha vasakule alumisele narile, mehest nii kaugele kui võimalik.

      Kuivatasin juukseid ja jalgu, laotasin magamiskoti keskmisele narile kuivama, võtsin toidukraami välja ja jälgisin seljakottide tõuklemist koridoris. Kitsas vahekäigus, kui sul on seljakott seljas, on pööramine võimatu, seetõttu nägi see kõik välja nagu mingi rituaalne tants, kolm sammu edasi ja neli sammu tagasi. Minu öökaaslane peaaegu ei liigutanud, niheles vaid nohust tingitud ebamugavusest. Siin ei tulnud reisimuljete vahetamine kõne allagi. Kui kaos vagunis oli vaibunud, läksin koridori seisma, kus mu kõrvu kostis ühtaegu mitmekeelse rahvastiku teravmeelsusi, külgelöömisi, tagasilükkamisi ja naeru.

      Kell kaheksa ja kakskümmend viis minutit jõnksatas rong liikuma.

      Minu kaasreisija oli kustutanud tule niipea, kui ma välja astusin, mis oli ilmselge sõnum. Seisin tükk aega akna juures otsekui külma kätte visatud kass, vaatasin mööduvaid tulesid ja mõtlesin Saulile. Jälle. Olin ta peale nii palju mõelnud, et tema kujutis oli häguseks muutunud. Kas tema juuksed olid tõesti nii heledad? Tema nägu nii veatu? Oli see tema naeratus või ajasin selle segi eelmise kallima omaga? Mis puutus tema häälesse, siis see oli küll täiesti ununenud. Umbes kaks nädalat pärast tema nägemist oli tema hääletämber mul täiesti meelest läinud, mis ei olnudki üllatav. Enne Londonist lahkumist olin teda tundnud ainult kolm päeva – kolmkümmend kuus tundi, kui täpne olla –, aga pärast seda olin kõikidel jõudehetkedel meenutanud iga tundi nende hulgast, peatudes mõnel pikemalt. Mõtlesin vahel, kuhu need kolm päeva meie armastuse viivad, aga enamasti teadsin seda. Saulis oli midagi; meis oli midagi. Oli tunne, ühine arusaam, et see ei ole mööduv tuju, ja Saul oli isegi lubanud, et kuni ma ära olen, räägib ta oma sõbratarile, kellega oli kaks aastat koos olnud, et ta on edasi liikunud. Seistes tol õhtul rongis, Itaalia minust mööda kihutamas, julgustasin teda mõttes tegema seda leebelt ja heatahtlikult.

      Astusin tagasi kupeesse, tõmbasin ukse kinni, heitsin pikali ja võtsin kareda pruuni teki peale. Lugesin veidi aega, kuid varsti panin raamatu kõrvale ja kustutasin hämara lugemislambi. Nüüd, mil rong sujuvalt läbi nähtamatute kohtade voolas, oli vaja ainult und oodata. Suikumine transpordivahendi maheda podina saatel oli luksuslik viis magamiseks ja ärkamiseks. Võiksin magada kõigis linnades Rooma ja Innsbrucki vahel ja kanduda teadvuseta olekus mitmeid miile edasi. Võiksin tunda kõike ja mitte midagi näha, kuulda ainult vagunite rahustavat lõginat, kui nad üksteist innukalt Alpide poole jälitavad.

      Kupeeuks avanes mütsatusega.

      Rong oli peatunud. Vagunirataste pomina oli asendanud suure jaama öine kõmin. Juba Firenze. Järelikult on kesköö. Koridorides oli sagimist, kuna uusi reisijaid oli peale tulnud; keegi vaatas meie kupeesse, kuid pidas paremaks meiega mitte ühineda ja liikus edasi, pannes ukse ainult pooleldi kinni. Keerasin ennast pimeda nurga poole. Lohutav oli olla üks neist, kes oli ennast juba sisse seadnud, ja veelgi parem oli teada, et olin pärast kolme ööd esimest korda sügavalt maganud. Ootasin, et vajuksin taas sellesse õndsasse tühjusesse, ja oleksingi seda teinud, kui jaamaülem poleks perroonil hõikunud ja meie vagunisaatja koridori lõpus inimeste liikumist juhatanud.

      „Sina, sina,“ kutsus ta. „Siia. Siin on magamiskoht.“

      Noor naine möödus meie uksest. „Grazie. Aitäh.“ Aga vagunisaatja juhatas ta ilmselt ebasobivasse kupeesse, sest naine hüüdis talle järele: „Vabandust! Kas oleks võimalik leida kusagil kohta, kus oleks vähem rahvast?“

      Ülemisel naril liigutati äkki.

      „Igal pool on palju rahvast,“ nähvas vagunisaatja. „Kas sa broneerisid?“

      „Ei.“

      „Kui tahad tühja kupeed, siis broneeri! Maksa!“

      Keerasin selili ja olin peaaegu meie ust sulgemas, kui nohune mees sirutas käe välja ja lükkas ukse täiesti lahti. Lootsin, et ta kavatseb avaldada oma arvamust ja minu oma samuti, öeldes neile, et mõni inimene siin tahab magada.

      „Eks ma proovin siis mõnes teises vagunis,“ vastas naine iiri aktsendiga ja mees minu kohal ütles: „Issake.“

      „Kõik vagunid on täna öösel hõivatud,“ ütles vagunisaatja naisele ükskõikselt, kiirustades meie uksest mööda. „Igal pool on täis.“

      „Nojah, suur tänu abi eest,“ hüüdis naine talle järele.

      „Issake.“ Mees ülalt laskus raskelt põrandale minu kõrvale ja kallutas ennast kupeeuksest välja. „Frances! Fran, kas see oled sina?“

      Jaamaülem hõikas. Viled kriiskasid. Pöörasin pea ukse poole, kupeekaaslase jalgade tagant nägin tükikest koridori. Pingutasin kuulmist üle jaamasumina ja ootasin, et naine hakkaks rääkima.

      „Jeesuse nimel. Fran!“

      „Mu