Puhkus papaga. Dora Heldt

      Originaali tiitel: Dora Heldt Urlaub mit Papa Toimetanud ja korrektuuri lugenud Piret Pääsuke Kujundanud Mari Kaljuste Copyright © 2008 Deutscher Taschenbuch Verlag GmbH&Co. KG, München © Tõlge eesti keelde. Reet Veidebaum, 2018 ISBN 978-9985-3-4305-0 ISBN 978-9985-3-4423-1 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

      Isale, kelles on samuti peidus pisut Heinzi,

      ja emale, kelle põlv on õnneks täiesti terve.

      1. peatükk

      „Need on ju ainult kaks nädalat.”

      Ema hääl kõlas sõbralikult ja kindlalt. Mul oli juba kõne alguses halb eelaimus.

      „Ta on su isa. Teised lapsed rõõmustaksid.”

      „Ema, mis mõttes teised LAPSED? Ma olen 45!”

      Ma poleks üldse pidanud kõnet vastu võtma. Ema ignoreeris mu vastust. „Ma ütlesin talle, et temast võiks seal kasu olla, kuna töömehed on saarel väga kallid. Ja nad teevad, mis pähe tuleb, kui keegi kõrval ei seisa. Ta saab ju töödel silma peal hoida. Ja siin-seal käe külge panna. Ta aitab ju nii hea meelega.”

      Ma pidin nüüd midagi ütlema. „Ema, oota. Ma sõidan Norderneyle, et aidata Marleenil tema külalistemaja ja kõrtsi renoveerida, ma ei jõua ju seal veel papa eest…”

      „Ah, sa ei pea ju tema eest üldse palju hoolitsema, ta saab ise kõigega hakkama. Lõunat peate ju endale ka keetma, lihtsalt pakute talle ka. Õhtul aitab talle mingist väiksest ampsust ja pärastlõunaks kooki võite ju osta, Marleen ei pea eraldi midagi küpsetama.”

      Püüan meenutada, mis ajast alates isa kõigega ise hakkama saab. Kuus nädalat tagasi, kui ma vanemaid külastasin, oli kõik veel teisiti. Hoopis teisiti. Püüan tekkivat paanikat hääles alla suruda…

      „Ema, minu meelest see ei ole hea mõte, ma…”

      „Christine, ma pole sult eales midagi palunud. See on hädaolukord. Ma pean kaheks nädalaks haiglasse jääma ja Heinz ei saa niikaua üksi kodus istuda.”

      „Ma mõtlesin, et ta saab ise hakkama.”

      „No mitte kokkamise ja pesupesemise ja sellisega. Kuula nüüd. Ta on sinu isa. Sa saad ju üks kord ta kaheks nädalaks kaasa võtta. Sul on puhkus. Ära nüüd teeskle. Ta on niikuinii alati tahtnud Norderneyl ära käia.”

      „Aga mul pole üldse aega temaga tegeleda. Ja kuidas…”

      „Ah, kõik saab korda. Pealegi elab ju Norderneyl Kalli, mäletad, papa vana sõber. Papa võib ju temale ka külla minna.”

      „Siis ta võib ju seal eladagi.”

      „Christine, palun. Hanna on mandril. Nende noorim, Katharina, saab teise lapse. Su õde ja sina pole sellega siiani hakkama saanud.”

      Ainult emadel õnnestub selline teemavahetus.

      „Ema, ma olen…”

      „Just, ma ju ütlesin. Kokku lepitud. Isa tuleb järgmisel laupäeval Hamburgi, sa võtad ta jaamast peale ja sõidate koos Norderneyle. Tema ju ei tea seda laevavärki ja muud, nii et parem, kui lähete koos. Ja mina lähen rahulikult haiglasse ja lasen oma põlve opereerida.”

      Minu viimane võimalus: „Räägime sellest kunagi rahulikult, nii see ei lähe, ma…”

      „Ära muretse, kullake. Ma kirjutan kõik olulise üles ja saadan sulle. Olgu siis, ilusat õhtut ja papa tervitab. Ta rõõmustab. Näeme.”

      Jõllitasin telefoni ekraani. Kõne lõpetatud. Ilmselt oli asi otsustatud. Ma pean puhkama koos oma isaga. Esimest korda pärast kolmekümmend aastat. Viimane kord jättis isa mu pedagoogilistel kaalutlustel Kasselis parklasse maha. Tunnistan, mul oli raske puberteet, aga Kassel oli siiski liiga karm. Isegi kui ta mu pool tundi hiljem üles korjas ja kolm nädalat süümepiinu kannatas. Ja nüüd, kolmkümmend aastat hiljem hakkab see jälle peale. Vähemalt ei sõida me seekord Kasseli kaudu.

      2. peatükk

      Mu vend kirjeldab meie isa sõnadega: „Silmad kui Terence Hillil ja paanika nagu Rantanplanil.” Viimatimainitu on Lucky Luke’i arg peni, see rääbakas, kes iga tundmatu heli, võõra inimese või muutuse eest hirmu pärast oma peremehele sülle kargab. Minu isa ei hüppa küll kellelegi sülle, selleks on ta liiga hästi kasvatatud, ja kindlasti pole ta sama loll nagu see loom, aga tal on tõesti eresinised silmad. Kirjeldus peab igatahes paika.

      Kui ma mööda treppi Dorothea korteri poole ronisin, kaalusin hoolega, kuidas talle võimalikult ettevaatlikult meie reisisaatjast rääkida. Olen Dorotheaga tuttav juba viisteist aastat, ta tunneb kogu meie perekonda, lause „Heinz tuleb Norderneyle kaasa” ütleks kõik. Ma ei tohi seda lauset öelda ähvardavalt, lõpuks me ju rõõmustasime nende kahe nädala üle, ja ma ei taha, et keegi peaks mu isa väsitavaks, mida ta aga paraku on. Veeretasin peas lauseid. „Dorothea, kujuta ette, Heinz tuleb kaasa, kas pole tore?” See ei lähe. „Hei, Dorothea, mu ema saab lõpuks ometi põlveoperatsioonile minna, ega sind ei sega, kui Heinz meiega Norderneyle kaasa tuleb? Ta ei saa üksi enda toitmisega hakkama.” Ei lähe samuti. „Dorothea, sa ju tunned mu isa, ta meeldib sulle. Kuidas sulle tundub, kui me ta Norderneyle kaasa võtame, et ta mu emale haiglas närvidele ei käiks?” Suurepärane. „Dorothea, ma mõtlesin, et Heinz võiks meid Marleeni külalistemaja renoveerimisel aidata, ma tahaks ta hea meelega kaasa võtta.” Seda ta ei usuks. „Dorothea, ütle…”

      Korteriuks avanes, Dorothea seisis, ostukorv käes, minu ees. „Hei, Christine, tahtsin just…”

      „Heinz tuleb kaasa.”

      See polnud parim sõnastus. Dorothea kortsutas kulmu.

      „Poodi?”

      „Norderneyle.”

      „Milline Heinz?… Sinu…?”

      „Jah, tema.”

      „Meiega? Marleeni juurde? Laupäeval?”

      „Jah.”

      Ootasin kokkuvarisemist, mõistmatut pilku, paanilist karjet, aga midagi ei juhtunud. Dorothea pani korvi osavõtmatult käest ja astus korterisse tagasi. Järgnesin talle kööki ja vaatasin pealt, kuidas ta hakkas teed keetma. Vilistades. Tundsin ära „Oo, mu isa” ja püüdsin selgitada.

      „Ema helistas. Ta saab uue põlveliigese ja äsja jäi üks operatsiooniaeg ootamatult vabaks, keegi loobus. Tädi on puhkusel, õde seilab Taanis, vend on ametireisil, nii et mina olen ainus, kelle ta kätte sai. Sa tunned ju mu isa, ta ei saa kaks nädalat üksi kodus hakkama. Ta ei oska isegi kohvi keeta. Kartulitest rääkimata. Või muna. Lisaks on ta ju veel värvipime ja paneb end ka vastavalt riidesse, kui keegi peale ei passi.”

      Mõtlesin, mida veel öelda, ilma tema väärikust haavamata. See oli raske, Dorotheal pole vaja temast halba mõelda, teisalt on tal aga harjumusi, mis pehmelt öeldes on ebatavalised.

      „Minu meelest on su isa naljakas.”

      Neelatasin. Mina poleks seda sõna valinud. Dorothea valas keeva vee teekannu ja pöördus minu poole.

      „Heinz on heas vormis. Kui tal on tahtmist meid aidata, siis on see ju kena. Kui see talle üle jõu ei käi.”

      Kui see TALLE üle jõu ei käi?

      Dorothea asetas kannu lauale ja võttis kapist tassid.

      „Ära tee nii murelikku nägu. Me saame ju valvata, et ta endale liiga ei tee.”

      „Dorothea, sa ei saa aru. Mul on hirm, et ta käib MULLE üle jõu. Ta võib olla nõks väsitav. Ta ei saa tõesti üksi hakkama, tal on vaja tegevust, ta topib nina igale poole, teab kõike kõige paremini, kardab kõike uut, ta…”

      Hammustasin keelde, ma ei tahtnud ju kõike seda jutustada. Ma suhtun oma isasse hästi. Eriti siis, kui meid eraldab kolmetunnine vahemaa. Ja kui ema on juures. Või mõnikord kohvi juues. Aga kaks nädalat ühes suvekorteris, kolme tunni kaugusel emast, kes Hamburgi haiglas oma põlve ravib, see võib kujuneda ettearvamatuks. Aga seda ei taha Dorothea mõista. Ta peab seda kogema. Segasin tassis suhkrut ja vaatasin Dorothea poole.

      „Nojah, aga äkki sujub kõik kenasti ja Marleen rõõmustab