Abielu mirjardärbossiga. Myrna Mackenzie

Abielu mirjardärbossiga - Myrna Mackenzie


Скачать книгу
"#fb3_img_img_9e198b6ft23bco5ec5g8bf4bc422be9e0523.jpg"/>

      Myrna Mackenzie

      Marrying Her Billionaire Boss

      2007

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Tiiu Sulsenberg

      Korrektor Inna Viires

      © 2007 by Myrna Topol

      Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10049

      ISBN (PDF) 978-9949-455-47-8

      ISBN (ePUB) 978-9949-84-347-3

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      “Mulle on alati huvi pakkunud inimesed, kes ei käi tavapärast rada. Võib-olla just sellepärast meeldibki mulle luua kangelannasid, kes on “kiiksuga” või elavad veidi teistsugust elu kui niinimetatud normaalsed inimesed. Kangelannasid, kes erinesid teistest juba koolipõlves ja torkasid seetõttu kaugelt silma. Täisikka jõudmine on selliste jaoks alati paras katsumus ja seepärast ongi nii lõbus nende lugu kirja panna ja anda neile viimaks ometi võimalus võita.”

      Myrna Mackenzie “Abielu miljardärbossiga” kohta

      Esimene peatükk

      Meeleheide on üks kole sõna, kuid just see kirjeldas kõige paremini Beth Kraytoni olukorda. Tal oli umbes nelikümmend kaheksa tundi, et leida endale hea töökoht ja sobilik elupaik uhiuues kodulinnas Lake Genevas, Wisconsinis, enne kui vennad tema asupaiga avastavad ja üritavad teda tagasi Chicagosse viia.

      Ta teadis hästi, millist relva vennad rakendaksid. Süütunnet. Ja süütundega polnud Beth kunagi kuigi hästi toime tulnud. Tema vennad ja varasemad eestkostjad olid sellega alati nii osavalt ümber käinud, aga pärast toda “vahejuhtumit” kahe aasta eest olid asjad veelgi hullemaks muutunud. Ja eriti just viimasel ajal, kuna ta oli kaotanud töökoha…

      Mälestus kaks päeva tagasi aset leidnud ülialandavast stseenist tekitas Bethis iiveldust. Kuulnud pealt oma vendade ja nende naiste arutelu “Bethi probleemi” teemadel, oli ta viimaks mõistnud, et mida ägedamalt ta oma iseseisvuse nimel sõdis, seda kindlameelsemalt võttis perekond nõuks tema elu korraldada.

      Kui vanemad kahe aasta eest surid, olid vennad tõotanud tema eest hoolitseda ja teda kaitsta. Beth oli uskunud, et ühel päeval näevad nad temas võrdset, aga too pealtkuuldud vestlus, milles teda nimetati otsustusvõimetuks naiseks, oli viimselegi lootusele kriipsu peale tõmmanud. Beth mõistis: vennad ei jäta enne, kuni ta on turvaliselt mõne teise mehe hoole all. Ainult siis, kui tal õnnestub tõestada, et suudab ka ilma abikaasata hakkama saada, saab ta veenda vendi end rahule jätma.

      “Kui see üldse võimalik on,” sosistas Beth endamisi ja suutis vaevu oige alla suruda.

      Ta ei jäta endast eelseisval tööintervjuul just parimat muljet, kui inimesed näevad teda avalikes kohtades omaette pobisemas ja valjusti oigamas. Ta pidi jätma endast suurepärase mulje, sest aeg tiksus ja tema ja ta (ning ka tema vendade) eesmärgi vahel seisis nüüd veel ainult üks mees, kelle nimi oli Carson Barnick, kes oli rikas hotelliomanik ja otsis majutusäris kogenud abilist.

      Bethil polnud sellel alal pisimatki kogemust.

      Sellest pole lugu, kinnitas ta endale, suundudes ehitise poole, kus intervjuu pidi aset leidma. Neid töökohti, mille kõigile nõuetele ta vastas ja mis võimaldanuks tal ära elada, oli imevähe. See töökoht kindlustaks talle äraelamise, pealegi ei nõutud siin ülikooliharidust ja – mis veelgi tähtsam – see oleks ehk võimalus alus panna karjäärile ja endale nime teha. Bethil polnud kumbagi ja ta igatses mõlemat seletamatu kirglikkusega.

      Carson Banick lihtsalt pidi ta tööle võtma. Ta pidi mehele hea mulje jätma. Ta pidi olema võluv, hoolimata sellest, et keegi polnud teda iialgi võluvaks pidanud.

      “Täna olen ma võluv, maksku mis maksab,” ütles ta, unustades ehitusplatsi kõrval asuva vagunelamu ust avades oma tõotuse iseendaga mitte vestelda, astus sisse ja seisis silmitsi kõige sarmikama tumedapäise mehega, kellesarnast ta eales näinud polnud.

      Mees vaatas teda, kulm kortsus.

      Ukse avanemisest häiritult tõstis Carson pilgu paberikuhjalt oma laual. Ta oli kohtunud juba üsna paljude kandidaatidega, aga ükski neist polnud ligilähedaseltki see, keda ta otsis. Ukseavas seisva naisterahva välimuse järgi otsustades ei tõotanud ka see intervjuu midagi head.

      Asi polnud mitte naise moestläinud pruunis kotjas seelikus. Samuti mitte tema lõuani ulatuvate hämmastavalt punaste juuste katkenud otstes. Rõivaid ja soengut sai väikese rahasüstiga kiiresti parandada ja rahast Carsonil juba puudu ei tulnud.

      Teda häiris hoopis naise haavatud, trotslik ilme. Seda, et naisel oli probleeme, oli silmagagi näha, ja Carson ei olnud inimene, keda tohtinuks probleemsete inimestega kokku lubada. Ta oli seda mitmel korral tõestanud, ja inimestele, tähtsatele inimestele – oma endisele pruudile ja oma vennale – seeläbi kõvasti haiget teinud.

      Carson püüdis mitte mõelda Emily ilmele, kui ta naisest lahkus. Ta püüdis mitte meenutada oma venna valupaines nägu pärast õnnetust või tema täielikku vaikimist, kui Carson teda möödunud nädalal külastas. Ta nägi kurja vaeva, et unustada, et just tema oli süüdi venna kukkumises sellel mäel. Ebaõiglus, et Patrickul puudus nüüdsest igasugune kontroll oma jalgade üle, sellal kui ta asus venna kohale selle laua taga, oleks Carsoni äärepealt tapnud.

      Carson tõusis ja tegi kõik, et käsi mitte rusikasse pigistada. Keskendu praegusele hetkele, sellele paigale siin ja sellele naisele, ütles ta endale. Tee oma tööd. Hoia asjadel silm peal, seni kuni Patrickuga kõik jälle korras on. Carson palvetas, et vend terveks saaks, kuigi arstide sõnul ei läinud Patrickul sugugi nii hästi, kui esialgu loodeti. Ainus viis, kuidas Carson sai oma nooremat venda aidata, oli tema asemikuks hakata ja tööd hästi teha.

      Carson hingas sügavalt sisse ja silmitses naist tähelepanelikult. Ei, see naine ei sobi kohe üldse. Carsonil polnud tarvis inimest, keda tuleks pidevalt sussutada või kes tuletaks talle meelde tema enese ebaõnnestumisi.

      Ta vajas asjalikku ja tarka abilist, sellist, kes aitaks tal selle hotelliga imet teha – ja veel üsna kiiresti. See naine ei tundunud küll viimasel ajal imedega kokku puutunud olevat. Ta näis habras, haavatav ja…

      Pagan! Miks ta üldse selliseid asju märkas – pealegi ei pruukinud naine üldse tööpakkumise asjus tulla. Ta võis olla mõni müügiesindaja või siis koguni eksinud. Carson kortsutas kulmu. Ei, naise näol peegeldus meeleheide. Carson astus laua tagant välja.

      Naine näppis oma koleda pruuni seeliku volti.

      “Kas ma saan teid aidata? Oletan, et tulite tööpakkumise asjus,” ütles Carson.

      Naine noogutas kangelt, aga ajas siis pea püsti, nagu oleks mees teda solvanud. “Jah, ma tulin kandideerima juhiabi kohale Banicki puhkekeskuses.”

      Paistis, nagu hoiaks ta hinge kinni, kuid ta pea oli endiselt uhkelt püsti ja õlad taha sirutatud, otsekui võimalikku äraütlemist trotsides.

      Carsonil õnnestus suurivaevu ohet maha suruda. “Sel juhul olete te õiges kohas. Mina olen Carson Banick.”

      Naise pruunid silmad pilkusid. “See siin on… teie oma?”

      “Te


Скачать книгу