Paljude radadega maja. Diana Wynne Jones

      Mu lapselapsele Ruthile, Sharyni pesumajale ja Lilly B-le. House of Many Ways Copyright © 2008 by Diana Wynne Jones Tõlkinud Eva Luts Toimetanud Leiger Luts Kaanepilt Meelis Krošetskin Kirjastus Fantaasia ISBN 978-9949-578-89-4 ISBN 978-9949-578-90-0 (epub)

      ESIMENE PEATÜKK

      Milles Charmain on sunnitud vabatahtlikult võluri maja järele vaatama

      «Charmain peab meid välja aitama,» ütles tädi Sempronia. «Me ei jäta ju vanaonu Williamit tema hädas ihuüksi.»

      «Sinu vanaonu Williamit?» küsis Mrs. Baker. «Kas ta pole…» Ta köhatas ja tasandas häält, sest see polnud tema arust päriselt kena. «Kas ta pole võlur?»

      «Muidugi on,» ütles tädi Sempronia. «Kuid ta on haige…» Ka tema tasandas häält. «Miski kasvab, kas tead, tema sees, ja ainult haldjad suudavad teda aidata. Nad viivad ta ravimiseks ära ja keegi peab tema maja järele vaatama. Loitsud pääsevad lahti, kui keegi nende järele ei valva. Ja minul on selleks tõesti liiga palju tegemist. Mu hulkuvate koerte varjupaik üksi…»

      «Minul on samuti palju tegemist. Me oleme sel kuul kõrvuni pulmatortide tellimustes,» ütles Mrs. Baker kiirustades. «Sam ütles alles täna hommikul…»

      «Siis see peab olema Charmain,» otsustas tädi Sempronia. «Kindlasti on ta juba küllalt vana.»

      «Ee…» ütles Mrs. Baker.

      Nad mõlemad vaatasid elutuppa, kus istus Mrs. Bakeri tütar, raamatusse süvenenud nagu ikka, pikk, kõhn keha küürus päikese käes, mis paistis läbi Mrs. Bakeri geraaniumite, punased juuksed linnupesaks üles seatud ja prillid ninaotsale vajunud. Ta hoidis peos üht ta isa tohututest mahlastest pirukatest ja mugis seda lugedes. Purud langesid pidevalt ta raamatule ja ta pühkis neid pirukat hoidva käega eemale.

      «Ee… kas sa kuulsid meid, kallis?» küsis Mrs. Baker murelikult.

      «Ei,» vastas Charmain täis suuga. «Mida?»

      «See on siis otsustatud,» ütles tädi Sempronia. «Jätan sinu asju selgitama, Berenice.» Ta tõusis, majesteetlikult oma jäiga siidkleidi ja siidist alusseeliku volte kahistades. «Tulen homme hommikul talle järele,» ütles ta. «Ma parem lähen nüüd ja ütlen vaesele vanaonu Williamile, et Charmain hoolitseb tema asjade eest.»

      Ta pühkis elutoast minema, jättes Mrs. Bakeri soovima, et ta abikaasa tädi poleks nii rikas ja nii kamandav, ja mõtlema, kuidas asja Charmainile selgitada, rääkimata Samist. Sam ei lubanud Charmainil kunagi midagi teha, mis polnud väga väärikas. Ega ka Mrs. Baker, välja arvatud siis, kui tädi Sempronia asja käsile võttis.

      Tädi Sempronia astus vahepeal oma väikesesse kaarikusse ja laskis oma kutsaril viia end linna teise otsa, kus elas vanaonu William.

      «Kõik on korraldatud,» teatas ta, purjetades mööda maagilisi majaradu vanaonu Williami juurde, kes süngelt oma kabinetis kirju kirjutas. «Mu sugulane Charmain tuleb homme siia. Ta saadab su teele ja vaatab su järele, kui oled tagasi tulnud. Vahepeal hoolitseb ta sinu maja eest.»

      «See on temast väga lahke,» ütles vanaonu William. «Arvan, et ta on siis maagilistes asjades üsna kogenud?»

      «Mul pole aimugi,» ütles tädi Sempronia. «Tean vaid seda, et ta istub pidevalt, nina raamatus, ega liiguta majas lillegi, ja mõlemad vanemad kohtlevad teda nagu mingit pühadust. Vahelduseks millegi normaalse tegemine tuleks talle kasuks.»

      «Oh, selge,» ütles vanaonu William. «Tänan, et mind hoiatasid. Hakkan siis ettevalmistusi tegema.»

      «Tee seda,» ütles tädi Sempronia. «Ja parem vaata, et sul majas palju süüa oleks. Ma ei tea ühtegi tüdrukut, kes nii palju sööks. Ja ise oleks kõhn nagu nõialuud. Ma lihtsalt ei mõista seda. Toon ta siis homme siia, enne kui haldjad tulevad.»

      Ta pöördus ja lahkus. «Tänan,» ütles vanaonu William nõrgalt ta jäigale, kahisevale seljale. «Taevake, taevake,» lisas ta, kui eesuks paugatas. «Ah, ükspuha. Arvan, et sugulaste üle peab tänulik olema.»

      Kummalisel kombel oli ka Charmain tädi Semproniale tänulik. Mitte et talle oleks meeldinud, kui teda sunniti «vabatahtlikult» vana haige võluri maja valvama, keda ta polnud kunagi kohanud. «Ta oleks pidanud minult küsima!» ütles ta päris mitu korda emale.

      «Arvan, ta teadis, et ütled ei, kallis,» sõnas Mrs. Baker viimaks.

      «Oleksin võinud ütelda ei,» ütles Charmain. «Või,» lisas ta salapärase naeratusega, «oleksin võinud mitte ütelda.»

      «Kallis, ma ei ootagi, et sellest lõbu tunned,» ütles Mrs. Baker kartlikult. «See pole üldse mitte tore. Aga see oleks sinust lihtsalt nii väga lahke…»

      «Sa tead, et ma pole lahke,» ütles Charmain ja läks ülemisele korrusele oma valgesse pitsilisse magamistuppa, kus ta istus kena kirjutuslaua taha, mille aknast oli näha High Norlandi katuseid, torne ja korstnaid, ja siniseid mägesid selle taga. Tõtt-öelda oli see võimalus, mida ta oli oodanud. Ta oli väsinud oma väärikast koolist ja väga väsinud kodus elamisest, kus tema ema kohtles teda, nagu oleks Charmain tiiger, kelle taltsasolemises ei saa kindel olla, ja ta isa keelas tal asjade tegemise, kui need polnud kenad, turvalised või tavalised. See oli võimalus kodust lahkuda ja midagi teha – teha üht asja, millest Charmain oli alati unistanud. See oli väärt ajutist elamist võluri majas mitte millegi eest. Ta kaalutles, et kas tal oli julgust üht kirja kirjutada, mida ta selleks tegema pidi.

      Ta istus kaua julgust kogudes. Ta vahtis valgeid ja helelillasid pilvi, mis kuhjusid mägede tippudele, võttes paksude loomade ja kõhnade sööstvate lohede kujusid. Ta vaatas, kuni pilved olid haihtunud vaid hõredaks uduks sinitaeva taustal. Siis ta ütles: «Nüüd või mitte kunagi.» Seejärel ta ohkas, pani ette prillid, mis rippusid kaelas keti küljes, ja võttis oma hea sulepea ning kalli kirjutuspaberi. Ta kirjutas oma parima käekirjaga:

      Teie Majesteet,

      Alates sellest, kui olin väike laps ja esmakordselt kuulsin teie suurest raamatute ja käsikirjade kollektsioonist, olen igatsenud töötada teie raamatukogus. Kuigi ma tean, et te olete oma tütre, Tema Kuningliku Kõrguse printsess Hildaga isiklikult tegelenud pikaajalise ja raske ülesandega sorteerida ja kataloogida Kuningliku Raamatukogu raamatuid, loodan siiski, et mu abi võib teile ära kuluda. Kuna olen küllalt vana tööle asumiseks, soovin kandideerida raamatukoguhoidja abilise kohale Kuninglikus Raamatukogus. Ma loodan, et Teie Majesteet ei pea mu soovi liialt pealetükkivaks.

      Siiralt teie

      Charmain Baker

      Vilja tänav 12

      High Norlandi linn

      Charmain nõjatus tagasi ja luges kirja uuesti üle. Ta mõtles, et oli puhas häbematus niimoodi vanale kuningale kirjutada, kuid talle paistis, et see kiri oli päris hea. Ainsana oli kahtlane see, et «olen küllalt vana». Ta teadis, et see pidi tähendama kahekümne ühe aastast isikut – või vähemalt kaheksateistkümne – kuid ta tundis, et see polnud täiesti vale. Ta polnud ju öelnud, kui vana ta oli. Ja ta polnud ka öelnud, et ta oli väga haritud või kõrgelt kvalifitseeritud, sest ta teadis, et ta polnud. Ta polnud isegi öelnud, et ta armastas raamatuid rohkem kui midagi muud maailmas, kuigi see oli täiesti tõsi. Ta pidi vaid lootma, et ta armastus raamatute vastu sellest kirjast välja paistis.

      Olen päris kindel, et kuningas kägardab kirja kokku ja viskab tulle, mõtles ta. Kuid ma vähemalt proovisin.

      Ta läks välja ja pani kirja posti, tundes end väga vapra ja väljakutsuvana.

      Järgmisel hommikul saabus tädi Sempronia oma väikeses kaarikus ja laadis sinna sisse Charmaini ning kena riidekoti, mille Mrs. Baker oli Charmaini riideid täis ladunud, ja veel ühe palju suurema koti, mille oli pakkinud Mr Baker, mis punnitas pirukatest ja küpsistest, saiadest, kringlitest ja kookidest. See teine kott oli nii suur, ja lõhnas nii tugevasti hõrkude maitsetaimede, praekastme, juustu, puuviljade, moosi ja vürtside järele, et kaarikut juhtiv teener pöördus ja nuusutas hämmeldunult ja isegi tädi Sempronia väärikad ninasõõrmed laienesid.

      «Noh, nälga sa ei jää, laps,» ütles ta. «Asume teele.»

      Kuid kutsar pidi