Luupainaja. Pax 9. raamat. Åsa Larsson
vastab Alrik. „Keegi ei tohi meid näha, saad aru?”
Freja hakkab saba liputama ja niutsuma. Justkui tahaks ta kangesti pääseda turvamehe koeraga mängima.
Alrik tahaks Frejale karjuda, et too tasa oleks. Istu paigal ja ole vakka!
„Ma lasen nüüd koera lahti!” hüüab turvamees pimedusse. „Otsi, Mysko! OTSI!”
Turvamehe koer pistab punuma. Ta kihutab otse nende poole.
283. peatükk
Rumal, rumal koer!
ALRIK KUULEB, KUIDAS koer otse kuuri poole kihutab. Nähtavasti ta teab, et nad on kuuri taga peidus.
Siis ei pea Freja enam vastu. Ta rebib end vabaks ja tormab parkimisplatsile. Seal jääb ta seisma ja hakkab saba liputama!
Alrik taob endale rusikatega vastu pead.
Rumal, rumal koer! karjub ta mõttes. See pole mingi mäng!
Ent turvamehe koer Mysko jääb poole sammu pealt seisma, paistab, et Freja tekitab temas väga suurt huvi. Ta nuhutab ninaga õhku ja liputab saba!
„Otsi, Mysko!” kamandab turvamees.
Aga Mysko ei kuula teda. Koerad on üleni hõivatud viisaka tervitamisega, see tähendab teineteise tagumiku nuuskimisega. Freja laseb saba ühele poole sorgu.
„EI!” röögatab turvamees. „Tule siia, Mysko!”
Ent Mysko ei hooli käskudest, koerad mängivad nüüd ja jooksevad ringiratast. Lund tuiskab.
Kui turvamees lähemale tuleb, pistab Freja jooksu. Ta kihutab üle parkimisplatsi linna poole. Mysko lippab rõõmsalt järele. Kõigest mõne silmapilguga on nad kadunud.
„Kurat!” karjub turvamees ja jookseb koertele järele.
„MYSKO!” kuulevad nad teda karjumas. „MA ÜTLESIN: TULE SIIA!”
Nad näevad turvameest kaugenemas.
„Mis toimub?” sosistab Viggo.
„Ma usun … et Freja päästis meid,” ütleb Alrik väriseva häälega.
„Me peame raamatukogusse minema,” sõnab Iris. „Must nõid on tugevam kui eales varem. Kui ta enne meid sinna jõuab, siis tapab ta Estridi ja Magnari ja võtab raamatukogu oma võimusesse. Aga minus on hõbemao väge veel veidi alles. Võib-olla suudan teda takistada.”
284. peatükk
Võlujõud saab peagi otsa
ALRIK, VIGGO JA IRIS jooksevad nii kiiresti, et veremaitse suus. Täie ajuga raamatukogusse!
Alrik vahib Frejat otsides kogu aeg ringi. Kus ta on? Mis siis, kui koeraga on midagi kohutavat juhtunud?
Kui nad kohale jõuavad, avab Magnar ukse.
„Iris!” hüüab ta ja haarab tüdruku oma tohutusse embusse. „Me arvasime, et sa jätsid meid igaveseks maha.”
Tundub, et ta ei taha enam sugugi tüdrukut oma käte vahelt vabaks lasta.
„Kulla laps!” ütleb ta. „Mis sinuga on juhtunud?”
Iris on läbimärg, veri, mis ülahuulele jooksis, kui Migreeni-Maggan ninarõnga ära rebis, on sinna kuivanud.
Magnari selja tagant ilmub nähtavale Estrid. Ent kohe, kui ta Irist märkab, astub ta kiiresti sammu tahapoole ja haarab oma saua. Nagu oleks tal hirm hakanud.
„Mis sinu silmadega on juhtunud?” küsib Estrid ja pigistab saua kõvasti peos.
Iris vabastab end Magnari embusest. Ta tõstab oma hõbemaopilgu ja jääb midagi kuulatama. Teised ei kuule aga midagi.
„Must nõid kavatseb siia tulla,” ütleb Iris. „Ma tunnen seda. Ta … ta hakkab oma tõelist kuju tagasi saama. Ta tahab raamatukogu endale. Kiirustage!”
Iris tormab trepist alla. Teised järgnevad talle. Viggo ja Alrik jutustavad Estridile ja Magnarile hingeldades, et Migreeni-Maggan on must nõid, nad räägivad ka ämblikust ja kooli meditsiiniõe kabinetist. Nad jooksevad mööda maa-alust käiku raamatukogusse. Estrid tõmbab nende järel raske ukse kinni.
„Peitke ennast ära!” ütleb Magnar.
„KAEVIKUTESSE!” karjub kassimütsiga paharet oma puurist.
„Meil pole ennast kuhugi peita,” ütleb Iris.
„Mis su silmadega on juhtunud?” küsib Estrid uuesti. „Kelleks sa oled saanud?”
„Tugevaks,” vastab Iris ja vaatab Estridile otse silma. „Kui sa vaid teaksid! Ma olen nõid. Igas mõttes.”
„Siis päästa meid!” ütleb Estrid, hääles meeleheide. „Sest mina olen kõigest poolnõid.”
Iris keerab neile selja ja libistab pilgu üle raamaturiiulite. Ta on end siin alati koduselt tundnud, ta on alati vanadesse raamatutesse ja muudesse esemetesse austusega suhtunud.
Aga nüüd on asi veelgi parem. Raamatukogus viibimine on nagu mõnusasse sooja basseini astumine, siin on soe ja turvaline. Ta pole kunagi varem tundnud nii tugevalt, et raamatukogu on nagu elusolend.
Pole enam mingit tähtsust, et ta on verine ja sumas alles hiljuti ringi tualetist üle voolanud vees ning võitles musta nõiaga. Pole tähtsust, et must nõid on siiapoole teel. Iris tunneb ennast nagu kuninganna. Ta on tulvil imelist hõbemaojõudu. Tema kehas kestaks nagu lakkamatu tulevärk.
Mõned raamatud kukuvad riiulitelt maha ja ta mõistab, et need püüavad otsekui kohmakad kutsikad talle sülle hüpata. Ta pahvatab tahtmatult naerma. Kuskilt kaugelt kostavad teiste hääled:
„Mis raamatutega toimub?”
„Mille üle sa naerad, Iris?”
„Kas ta on hulluks läinud?”
Aga Iris ei vasta. Ta saadab riiulitest välja hüpanud raamatute poole teele taastamissõnad. Võlujõud lendab popkorniteradena ta sõrmeotstest laiali. Tal pole vaja isegi pingutada. Raamatud tuhisevad oma kohale tagasi.
Üks raamat põrkab vastu tema kätt. Kui Irise sõrmeotsad seda puudutavad, juhtub midagi imelikku. Ta läheks nagu pooleks sekundiks raamatusse sisse. Ja kui see temast eemale lendab, teab ta hoobilt kõike, mis seal kirjas on. Raamat räägib võlupuudest. Hetkega teab ta täpselt, kuidas need puud välja näevad, millised võluomadused neil on ja millises maailma osas need kasvavad. Pauh, nii lihtsalt see käiski. Põhjuseks on hõbemao võlujõud.
Teised tema ümber muudkui vadistavad. Ent tal pole nende jaoks aega.
Kivilaual puuris üürgab kassimütsiga paharet:
„VARJUGE!”
Iris imeb oma juukselokki, millel on veel veidi hõbemao pisaraid. Võlujõud saab peagi otsa.
Tänu hõbemaopilgule näeb ta raamatukogu maagilist kaitset. Ta taipab nüüd, kuidas see toimib. Kaitse ripub esemete vahel nagu helendavatest niitidest ämblikuvõrk. Võluniidid on ühendatud seinu ja lage katvaks suureks võrguks. Esemed, millele võrk kinnitub, pole kuigi tähelepanuväärsed. Raamist irdunud väike peegel, tolmune linnutopis, mõranenud klaaspudel ja veel umbes kakskümmend muud säärast asja. Iris taipab nüüd, miks Estrid ja Magnar kogu aeg korrutavad, et midagi ei tohi oma kohalt liigutada ega raamatukogust välja viia.
Iris näeb, et esemed ühendavad vanu kaitseloitse kõigi tavaliste Mariefredi inimeste jõuga. Iga kord, kui keegi midagi sõbralikku ja head teeb või ütleb, muutub kaitse tugevamaks. Ainuüksi siis, kui keegi lausub sõna „fred”[1.] linna nimes MarieFRED, tugevdab see kaitset. See on nagu inimeste headusest ja loitsust koosnev komposiitliim. Üheskoos on see uskumatult tugev. Lihtne ja nutikas maagia.