Luupainaja. Pax 9. raamat. Åsa Larsson

      285. peatükk

      Sa igavene reetur!

      KÕIK VÕPATAVAD, KUI keelatud raamatute riiul PIRAKI! põrandale kukub.

      Keelatud raamatud visklevad lukustatud riiulis, justkui püüaksid nad sealt välja pääseda.

      Paharet raputab puurivarbu ja huilgab erutunult järjest uusi sõjaväelisi käsklusi.

      Alrik, Viggo, Estrid ja Magnar karjuvad. Ühiste jõududega upitavad nad riiuli uuesti püsti.

      Iris selles ei osale.

      Ta seisab täiesti liikumatult ja tunneb, kuidas keelatud riiuli raamatute olemus talle külma tuuleõhuna vastu tulvab. See puhub ta pähe uue mõtte.

      Äsja mõtles ta: ma tean, kuidas maagilist kaitset tugevdada. Ent nüüd mõtleb ta: aga miks ma peaksin seda tegema? Ma olen siin võõras. Must nõid tahab maailmas kõige võimsamaks saada, aga hoopis minul on see võimalus. Nüüd ja kohe. Tänu hõbemao jõule suudan ma vaid raamatuid puudutades neist kõikidest teadmised endale saada. Täpselt nii, nagu juhtus tolle võlupuude raamatuga. Ma jõuan raamatukogus kõiki raamatuid puudutada, enne kui hõbemao jõud otsa saab.

      Minust saab kõige targem nõid kogu maailmas. Ühe hetkega. Ma ei pea selleks isegi vaeva nägema. Mul ei tarvitse muudkui õppida ja õppida, kuni silmad suurest väsimusest justkui liiva täis lähevad. Ta on pidevast töörabamisest nii väsinud. Ta ei ole sauakandja. Miski pole talle kunagi kergelt kätte tulnud. Ta nägi vaeva oma sõrmede treenimisega. Painutas neid nii imelikku asendisse, et see tegi lausa valu, harjutas neid kiiresti liigutama. Aga enam pole tal vaja seda teha.

      Kui ma otsustan raamatukogu teadmised endale võtta, käib edaspidi kõik kergesti, mõtleb ta. Iga viimane kui nõiaraamatukogu avab mulle oma uksed. Minust saab kõige austusväärsem, kõige targem. Kogu maailma võlukunsti asjatundjad järgnevad mulle ja küsivad minult nõu.

      Aga tal tuleb kohe valida. Jõust ei piisa nii raamatukogu kaitse tugevdamiseks kui ka selle teadmistest osasaamiseks. Tuleb valida üks kahest.

      Ma pean iseennast päästma, mõtleb ta. Muidu ei näe ma Gloriat võib-olla enam kunagi.

      Oh, kuidas ta oma väikesest õest Gloriast puudust tunneb! Õele mõtlemine teeb valu nagu südamesse löödud nuga.

      Pärast seda, kui ma olen kõik raamatukogu tarkused endale võtnud, võin ma sellele ju tule otsa panna, mõtleb Iris. Niimoodi ei saa must nõid seda oma valdusesse. Kas see polekski kõige parem lahendus? Jah, muidugi!

      Siis näeb ta teravat sähvatust. Irise hõbemaopilk pöördub tema kõrval postamendil seisvale suurele klaaskuulile. See on ennustamiskuul. Enne oli selle sisemus ähmaselt hall. Ent nüüd on klaaskuul täiesti selge ja läbipaistev. See sätendab ja läigib. Kuuli sees näeb Iris midagi liikumas.

      Loomulikult, hõbemaol on ju ka ennustajavõimed, mõtleb Iris. Ta suudab näha kõike varjatut.

      Ta astub uudishimulikult sammukese lähemale ja ahmib õhku. Klaaskuuli sees näeb ta oma noorema õe nägu.

      „Gloria!” sosistab Iris ja paneb käe ettevaatlikult klaaskuuli peale.

      Ent Gloria ei ole teda nähes sugugi rõõmus. Ta ütleb:

      „Kas sa oled selline, kes alati ainult iseendale mõtleb?”

      „Ei! Miks sa nii ütled?” küsib Iris.

      „Algul jätsid sa maha minu, oma noorema õe. Ja kas nüüd kavatsed sa ka oma uued sõbrad maha jätta?”

      „See pole üldse nii!” sõnab Iris. „Kuula mind …”

      „Mis sorti nõid sa õigupoolest oled?”

      „Sa ei saa aru,” ütleb Iris.

      Keegi võtab tal käsivarrest kinni.

      Klaaskuuli sisemus muutub mustaks. Nagu oleks keegi lambi kustutanud.

      „Iris, kuidas sinuga on? Kellega sa räägid?”