Ahistatud. Flynn Berry

      Originaali tiitel: Under the Harrow Flynn Berry Penguin Books 2016 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ingrid Eylandt-Kuure Kujundanud Britt Urbla Keller Copyright © 2016 by Flynn Berry All rights reserved including the right of reproduction in whole or in part in any form. This edition published by arrangement with Penguin Books, an imprint of Penguin Publishing Group, a division of Penguin Random House LLC. © Tõlge eesti keelde. Juhan Habicht, 2018 ISBN 978-9985-3-4435-4 ISBN 978-9985-3-4479-8 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

      J.A.B.-le

      Mida me saavutame kõrvalepõiklemisega? Me oleme ahastama panevas olukorras ega saa põgeneda.

      C. S. Lewis, Ühe valu anatoomia

      1

      EAST RIDINGIS ON kaduma jäänud üks naine. Ta kadus Hedonis, üsna lähedal kohale, kus me üles kasvasime. Kui Rachel sellest teada saab, mõtleb ta, et siin tegutseb seesama mees.

      „Üllatuse” ukse kohal rippuv, rohelisel merel seilavat klipperit kujutav silt kriuksub tuule käes. Pubi asub Chelsea ühel vaiksel tänaval. Kui olen lõpetanud töö Phene’i tänaval, tulen siia einet ja klaasi valget veini võtma. Ma töötan maastikukujundaja assistendina. Tema erialaks on luhad. Need näevad välja nii, nagu poleks seal mingit maastikukujundust toimunudki.

      Ekraanil kõnnib reporter pargis, kus naist viimati nähti. Politseinikud ja koerad hargnevad linnatagustel küngastel. Ma võiksin sellest Rachelile õhtul rääkida, kuid see rikuks meie kohtumise. Sellel ei pruugi olla midagi ühist temaga juhtunuga. Võib-olla pole sel naisel üldse midagi viga.

      Teisel pool tänavat on ehitajad söömise lõpetanud, valged paberkotid on kokkukägardatult nende jalge ees maas ja nad on külmas päikesepaistes toetanud seljad vastu trepiastmeid. Ma peaksin olema juba teel Oxfordi rongile, kuid ma ootan veel baaris, mantel seljas ja sall kaelas, kuni Hulli jaoskonna politseinik palub kõigil, kes kadumisest midagi teavad, sellest teatada.

      Kui uudised jõuavad põhja pool tormi lubava ilmateateni, lahkun ma rippuva sildi alt ja pööran järgmisel tänavanurgal Royal Hospitali tee poole. Kõnnin mööda Burtoni pargi hoolitsetud muruplatsidest. Kinnisvarafirmast. Chelsea ja Kensingtoni päikeselistest kodudest. Ise elan ma ikka Kilburni tornmajade kvartalis. Trepišaht lõhnab alati värske värvi järele ja kajakad pikeerivad rõdude suunas. Aeda mul seal muidugi ei ole. Kingsepa lapsel pole kingi jne.

      Mustad taksod sõidavad mööda Sloane’i tänavat. Majade külgedel on tuhmid valguskerad, mis peegelduvad vastasmajade akendes. Raamatupoe vaateaknal on virn „Tuhande ja ühe öö” uustõlkeid.

      Ühes loos jõi võlur taimeleotist, mis hoidis teda noorena. Probleem oli selles, et see taim kasvas ainult mäetipus ja igal aastal pettis võlur mõne nooruki mäest üles ronima. Viska taim alla, ütles võlur. Siis ma tulen sulle järele. Nooruk viskaski taime alla. Lõppu ma ei mäleta. Võib-olla nii lõppeski. Ma olen unustanud suurema osa lugude lõpud peale kõige tähtsama – et Šeherezade elab.

      Mõni minut metroos, siis olen ma jälle väljas, kõmbin trepist üles Paddingtoni jaama. Ostan pileti ja Whistlestopi kioskist pudeli punast veini.

      Platvormi ääres seisva rongi mootorid juba undavad. Ma tahaksin, et Rachel koliks Londonisse. „Aga siis poleks sul põhjust siia tulla,” ütleb tema, ja ma armastan ta maja, vana talumaja madalal künkal, kaks iidset jalakat kummalgi pool. Jalakate sahin tuule käes täidab ülemise korruse magamistubasid. Ja talle meeldib seal elada, üksi elada. Kahe aasta eest oleks ta peaaegu abiellunud. „See oli napikas,” ütles ta.

      Rongis surun ma pea vastu istme seljatuge ja jälgin akna taga mööduvaid talviseid põlde. Vagun on üsna tühi, ainult mõned igapäevased reisijad, kes on nädalavahetuseks varem töölt lahkunud. Taevas on hall, silmapiiri ääres on ribake purpurpunast. Siin, linnast väljas, on külmem. Seda on näha väikestes jaamades kohalikku rongi ootavate inimeste nägudest. Peenike õhujuga tuleb vilinal aknaklaasi alumises servas olevast mõrast sisse. Rong on valgustatud kapsel, mis reisib läbi söest maastiku.

      Kaks kapuutsides poissi jooksevad mu vaguni kõrval. Enne, kui ma nendega kohakuti jõuan, hüppavad nad üle madala müüri ja kaovad astangu taha. Rong sööstab läbi tiheda heki. Suvel muudaks see vagunis oleva valguse roheliseks ja võbelevaks. Nüüd on hekk nii paljas, et valgus ei muutu üldse. Ma näen okste ja väänkasvude vahel väikesi linde.

      Mõne nädala eest mainis Rachel, et kavatseb hakata kitsesid pidama. Ta ütles, et aia madalamas servas kasvav viirpuu sobiks neile ronimiseks ideaalselt. Koer tal juba on, suur saksa lambakoer. „Mida Fenno võib kitsedest arvata?” küsisin mina.

      „Tõenäoliselt läheb suurest õnnest lolliks,” vastas tema.

      Ma ei tea, kas kõik kitsed ronivad puu otsa või ainult mingi kindel sort. Ma ei uskunud teda seni, kuni ta näitas mulle pilte seedripuu okstelehvikul tasakaalu hoidvast kitsest ja tervest sõraliste rühmast valge mooruspuu otsas. Kuid üksi neist piltidest ei näidanud kitsesid puu otsa ronimas. „Nad kasutavad oma sõrgu, Nora,” ütles Rachel, mis tundus mõttetuna.

      Naine tuleb serveerimislauaga mööda vahekäiku ning ma ostan endale Twixi ja Rachelile Aero. Isa kutsus meid ablasteks väikesteks tüdrukuteks. „See on tõsi,” ütles Rachel.

      Ma vaatan mööda veerevaid põlde. Täna õhtul ma räägin talle oma loomemaja stipendiumist, kahe kuu pärast, jaanuari keskel hakkab see peale. Kaksteist nädalat Prantsusmaal, eluase ja natuke taskuraha. Esitasin selle saamiseks oma ülikooli ajal kirjutatud näidendi nimega „Röövlist peigmees”. Piinlik küll, et ma vahepeal midagi paremat pole teinud, aga enam see ei loe, sest Prantsusmaal kirjutan ma midagi uut. Rachel jääb minuga rahule. Ta valab meile selle tähistamiseks joogid. Hiljem, õhtusöögi juures jutustab ta oma töönädalast ja ma ei räägi talle Yorkshire’is kadunud naisest.

      Kriidimägede vahele jõudes annab rong vilet, pikalt ja madalalt. Püüan meelde tuletada, mida Rachel lubas õhtusöögiks valmistada. Näen, kuidas ta köögis askeldab, raske kivikausi kastanitega köögileti serva nihutab. Coq au vin ja polenta, ma arvan.

      Talle meeldib kokata, osalt juba oma töö pärast. Ta ütleb, et ta patsiendid räägivad alatasa toidust – nüüd, kui nad ei tohi enam süüa kõike, mida tahaksid. Nad küsivad sageli, mida ta valmistab, ja ta on valmis neile põhjalikult vastama.

      Savikatused ja ümmargused korstnad kerkivad mu kõrval kõrge telliskivimüüri tagant, siis teeb müür pöörde ja sulgeb küla endasse. Pärast müüri tuleb väli täis kuivi põõsaid ja hekke, mida läbivad mõned tunnelid. Välja serval põletab rohelise mütsiga mees prahti. Tuul kergitab kõrbenud lehti, keerutab neid valgesse taevasse, kannab üle välja.

      Võtan kotist välja kausta paberitega, mille ma tahan Cornwalli jätta. Suvel me üürisime Polperros maja. Meil mõlemal on jõulude paiku vaba aega ja me mõtlesime nädalavahetusel sama maja selleks ajaks kinni panna.

      Polperro on ehitatud rannajärsaku voltide vahele. Lubjatud seintega ja kivitahvlitest katustega majad pesitsevad rohelistes lohkudes. Kahe kaljupanga vahel on sadam ja lainemurdja taga veel teine, sisemine sadam, kuhu mahub ehk tosin kalapaati; majad ja pubid on ehitatud kaile vee äärde. Mõõna ajal puhkavad sisemise sadama paatide kered mudas. Läänepoolsel rannajärsakul on kaks kandilist kaupmehemaja, üks tviidpruunidest tellistest, teine valge. Nende kohal kõrgub taeva taustal rida piiniaid. Kaupmehemajadest veidi kaugemal kaljude vahel on väike kalurimaja. See on tahumata graniidist, nii et udustel päevadel sulab see ümbritsevate kaljudega kokku. Maja, mida meie üürisime, oli neemel Polperrost kümne minuti tee kaugusel ja selle juurde kuulus kaljule rajatud, alla randa viiv seitsmekümne ühe astmega trepp.

      Ma armastasin Cornwalli hullul, armukadedal kombel. Ma olin kakskümmend üheksa aastat vana ja selle alles avastanud, kuid see kuulus mulle. Nimekiri asjadest, mida ma Cornwallis armastasin, oli pikk, kuid mitte täielik.

      Sinna kuulusid muidugi meie maja ja linnake, Lizardi poolsaar ja legend kuningas Arthurist, kelle Tintageli kindlus asus rannikul, siit vaid mõne miili kaugusel. Mousehole’i linnake, mille nime hääldati „mouzall”. Daphne du Maurier ja „Öösi nägin ma und, et olen taas Manderleys”,