Punased. Jaak Valge
deklareerisid, ei olnud „kommunistlik partei mitte ideede või põhimõtete laialilaotamise selts, vaid tema ülesanne on oma lipu alla ja ümber koguda töörahva hulgad, kelledega võiks maksva korra vastu otsustavalt välja astuda“.[70] 17. detsembril 1918, pärast Tallinnas toimunud kommunistide õhutatud ja vägivaldseks muutunud inimohvriga demonstratsiooni keelustati ka „maailma kõigi töötajate isamaa“ poole abipalvega pöördunud Tallinna tööliste saadikute nõukogu, millega likvideeriti seekord viimane Eesti bolševike legaalselt tegutsev organisatsioon Eesti territooriumil.[71]
Samuti kehtestati Vabadussõja alguses kogu Eesti territooriumil kodanike isikuvabadusi kitsendav sõjaseadus ehk 1920. aasta põhiseaduse järgi kaitseseisukord. Salakuulajad, aga ka riigikukutajad ning sellele tegevusele üleskutsujad, riigivastase laimu levitajad ning kriminaalkurjategijad võis sõjaseaduse kehtivuse alal anda Sõjaringkonnakohtu alla, kus otsustamine toimus kiiremini kui tsiviilkohtus ning kaebealustel oli vähem õigusi. Pärast sõda piirati kaitseseisukorda järk-järgult, kuni see 1922. aasta lõpust jäi kehtima veel Tallinnas ja selle ümbruskonnas, Narvas ja piiriäärsetes valdades. Kuid Sõjaringkonnakohtu kompetents hõlmas ka nende isikute süüasju, kes kuulusid organisatsiooni, mille keskus asus sõjaseaduse piirkonnas. EKP Keskkomitee asus Tallinnas.[72]
1919. aasta märtsis, kui Punaarmee oli tagasi löödud, kahetses Kingissepp, et liialt loodeti Punaarmee lähenemisele ega osatud muid võimalusi kasutada.[73] Küllap ta relvastatud väljaastumist silmas pidas, sest 1919. aasta kevadel toimunud Eesti Asutava Kogu valimisi otsustasid Eesti bolševikud boikoteerida, õigemini üles seada „ristilöödud töörahva nimekirja“ Eesti kodanlusevastases tegevuses hukkunud bolševikest ja kommunismimeelsetest. Tõsi, nimekirjas oli ka neid, kes sugugi mitte risti löödud ega üldse hukkunud polnud, teiste hulgas näiteks Tallinna reidil „Spartaki“ laeval inglaste kätte langenud Nõukogude Venemaa merejõudude komissar ja hilisem Nõukogude Liidu saadik Eestis Fjodor Raskolnikov.[74] Tema hukkus alles 1939. aastal selgitamata asjaoludel, kuid igatahes mitte Eesti kodanlaste käe läbi.
Asutavat Kogu nimetas Kingissepp aga orjapidajate kantsiks.[75] Kommunistide lendleht kinnitas: „Klassivõitlust meie ja kodanluse vahel ei lõpeta ükski Asutav Kogu ega ükski demokraatlikkus, olgu need nii silmakirjalikult head kui tahes.“[76] 1919. aastal valitud Eesti Asutav Kogu ja hiljem Riigikogu said bolševikelt nimetuse „lorikogu“.
25. märtsil, kui Töörahva Kommuunil ei olnud Eestis enam ruutmeetritki oma territooriumi, kirjutas Kingissepp kommunistide mõjualuses Eestimaa Ametiühingute Kesknõukogu väljaandes Töö Hääl, et iseseisvus kui niisugune ei oleks rahu sõlmimisele komistuskiviks. Kuid see pidi olema Eesti nõukogude vabariik, millega Nõukogude Venemaa rahu sõlmib. Mais, kui Eesti väed alustasid pealetungi Põhja-Lätis ja toetasid Vene Põhjakorpuse sõjalisi operatsioone Petrogradi ja Pihkva kubermangus, teatas Eesti Töörahva Kommuun, et ta on valmis rahu sõlmima, kui kõik mõisad, vabrikud ja suurtalud töörahva nõukogude kätte antakse ning kõik kommunistid vabastatakse ja neile täielik tegutsemisvabadus tagatakse.[77]
Vaevalt kommunistide juhid ise uskusid, et need nõuded tõsisemat kaalumist leiavad. Kuid tegutsemisvabadust võidi soovida nii klassivõitluse kui isiklikust seisukohast.
Pidev varjamine ja põranda alt kommunistliku tegevuse organiseerimine võis paljudele põrandaaluseid kommuniste abistanud, konspiratsiooni huvides nende saatjatena esinenud ja ise kommunistiks pöördunud noortele neidudele paista romantilisena, ent oli kõike muud kui kerge. Ka Kingissepale, endisele võimukale ülemusele, pidi põrandaaluse elu tema kasinusest hoolimata tunduma ahistav ja depresseeriv. Tsaariajal, mil elanikkonna poolehoid revolutsionääridele oli suurem, kuid tõsi küll, ka konspiratsioon lõdvem, oli Tallinnas, rääkimata väiksematest kohtadest, raske põrandaalusena paari nädalatki ära elada. Iseseisvuse ajal tuli põrandaalustel aga kodanikke karta hoopis rohkem kui tsaariajal. Jaan Anvelti bolševikusule läbi kirjeldatuna oli olukord selline, et „iga „korralik“ majaperemees, kaupmees, hallparun oli ühtlasi vabatahtlik nuuskur“.[78] Kuna kommunistlik tegevus oli iseseisvusajal verisem ning riigile ohtlikum, olid ka tabamisel karistused raskemad. Kingissepp ja teised kommunistide juhid pidid arvestama, et tabamise korral võidakse nad hukata.
1. märtsil 1919 kirjutas Kingissepp Elsa Lell-Kingissepale, et jällenägemise lootused on minimaalsed: „Meie oleme siin „ajapikenduse“ mehed, keda liivakünkad Ülemiste järve ääres ammu juba ootavad. Tunne kusagile korterisse minnes on kui rotilõksu astumisel: juba kuu aega mõte on, et arreteerimisel võiks ju „brauningu rääkima panna“, ent poliitiliselt on vaja karikas lõpuni tühjendada, sest enesekaitsmisel mind tappa oleks neile mitmeti mugavam.“ Kingissepp märkis ka, et tal olude sunnil päevade kaupa on tulnud ka tegevusetult olla. Kümme päeva hiljem kirjutatud kiri oli siiski optimistlikum: lahus oldud kuud on olnud kirjeldamatult koledad, kuid „kui me veel uuesti ühte saame, ei lähe ma enam kunagi kuhugile ilma sinuta! Sa pead ikka uuesti jälle tunda saama, kui tugevasti ma sind armastan, mu kallis.“[79]
1918. aasta lõpul ja 1919. aasta alguses elas Viktor Kingissepp Ülemiste mäel Kivimurru tänaval, 1919. aasta märtsis aga koos Richard Vennikase ja veel mõne teise põrandaalusega mitu nädalat „Estonia“ oreliruumis. Hiljem tunnistas Vennikas, et talle orelimäng enam pikemat aega ei meeldinud. Seejärel puhkas „Eesti töörahva ustav poeg“ orelihelidest mõnda aega Harku järve ääres Pikaliiva külas Maltsa talu sahvris, et siirduda 1919. aasta sügisest, mil Tallinnas mässu korraldamine enam aktuaalne ei olnud, avaramatesse tingimustesse Tallinnast välja, Munalaskmesse. Seal, kommunistliku meelsusega peres dikteeris ta peretütrele, kellest hiljem sai Jaan Anvelti abikaasa, teksti, millest sai Kingissepa teine brošüür pealkirjaga „Iseseisvuse ikke all“.[80]
Kingissepp kinnitas brošüüris, et Eesti proletariaat on ära petetud kodanluse puuhobusega, mis oli „värskelt üle võõbatud iseseisvuse, rippumatuse ja demokraatiaga“, mille sisemusse olid aga peidetud „löögipataljonid, kaagikohtud ja võllad, ahelad ja seebitatud köieotsad“. Saksa okupantidega käsikäes tegutsenud Eesti kodanluse poliitika tuum olnud aga Eesti Koltšaki kätte mängida. Inglaste poolt jäi Eesti aga okupeerimata seetõttu, et Tallinna töölised selle vastu demonstreerisid ning 1918. aasta 27. detsembril „lehvis töörahva vastuhakkamise punane lipp“ juba Tartus ja Tallinna külje all. „Ja kui kodanlikud libud oma põllealust inglastele pakkuma läksid, siis said nad – korvi. Nii jäi kodanlik Eesti „iseseisvaks ja rippumatuks“ – vastu tema loojate tahtmist.“
Kõige kõvema sauna said Kingissepa käest aga kaasmarksistid ehk Eesti sotsiaaldemokraadid. Nood sotsiaaläraandjad asunud „klasside vaheseinu maha lõhkuma, et seda vaenlaste kinki“ ehk iseseisvust „hõisates töörahva leeri tassida“, nende nurjatus olnud Juudas Iskaarioti omast suurem.
Sotsialistide-revolutsionääridega vahekordi selgitades teatas Kingissepp, et kommunistid ei jaga nende natsionalistlikku seisukohta ega pea Nõukogude Venemaa vägesid võõrasteks vägedeks ning rajavad rahuvõitluse „töörahva klassivõitluse, aga mitte kodanluse manitsemise peale“. Sõja algataja Nõukogude Venemaa vastu olnud loomulikult kodanlik härrasriik kui osaline nende sõjaliste jõudude reas, „mis Londoni-Pariisi ülemjuhatuse all Venemaa nõukogude vabariigi vastu sõdisid“, ning ainult „valgetele kelmidele“ on tähtis, kes tegi esimese paugu. „See on salamõrtsuka armetu konks, kes oma veristamise plaani sellega õigeks püüab mõista, et ohver vastu hakata jõudis enne, kui talle nurga tagant silmus kaela panna jõuti!”[81]
1919. aasta mai lõpul otsustati aga Eesti Töörahva Kommuun likvideerida.[82] Eesti kommunistide sidepidamiseks VK(b)P Keskkomitee ja hiljem Kominterniga moodustati Venemaa büroo, mis jäi tegutsema Petrogradi. Küllap tehti otsus „maailma kõigi töötajate isamaa“ juhtide survel ja taktikalistel kaalutlustel. Igatahes kui 2. veebruaril 1920. aastal lõpuks Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel rahu sõlmiti, elanud Kingissepp seda sügavalt üle.[83]
Tegelikult oli ta ise seda rahu sobitanud. Loomulikult ei tähendanud rahusobitus Eesti iseseisvuse tunnustamist. Mais ja juunis käis Kingissepp sotsiaaldemokraadist siseministri Aleksander Oinase juures, pakkudes, et Asutava Kogu vasakpoolsed enamusparteid läkitaksid