Punased. Jaak Valge
parteiseltsimeestelt rahupoliitika jaoks ei öelnud ta endal olevat. Aleksander Oinas oletas, et närvilise ja tülpinud väljanägemisega Kingissepp oli ise demoraliseeritud ja otsis teed Venemaale pääsemiseks, või soovis sotsiaaldemokraate rahujuttudega demoraliseerida.[85] Võib-olla leidis Kingissepp, et uues olukorras on vaja taktikat vahetada. Või oli selleks korraldus Nõukogude Venemaalt, sest kohe pärast Kingissepa „rahuvisiite“ saabus Ungari Nõukogude Vabariigi radiogramm mõlemale sõdivale poolele rahuettepanekuga.
Alma Ostraga oli Kingissepp hea tuttav Peterburi õpingute ajast ning tundis sellest ajast ka Aleksander Oinast.[86] „Eesti töörahva ustav poeg“ tegi need kohtumised aga avalikuks, puhkes skandaal, mistõttu Aleksander Oinas ministrikohalt lahkuma pidi.[87]
Küllap oli osalt tegemist isikliku kättemaksuga vanadele tuttavatele, kes nüüd hoopis teistsugust elu elasid. Kuid igatahes käitus Kingissepp ka kui kommunist, pidades lubadustest ja üldinimlikest moraalireeglitest olulisemaks proletaarse revolutsiooni huvisid, nii nagu tema sellest aru võis saada. „Meie ilmas ühendab inimesi idee, ja kui ei ole ühist selles, siis ei või olla ei ühiseid noorpõlvemälestusi, ei sugulust ega sõprust.“[88] Niimoodi nägi Mait Metsanurk aastatel 1922–1926 loodud romaanis põhimõttelise kommunisti hoiakut.
Võimalik, et sel Kingissepa sammul oli kaugeleulatuvam mõju, kuna võis hiljem tekitada Hans Kruusis põhjendatud kartuse, et Kingissepp ta kuidagi sisse vedada ja ära anda võib.
20. juulil 1919 kirjutasid Kingissepp ja Vakmann „maailma kõigi töötajate isamaal“ asuvatele Eesti kommunistidele, et põrandaalused kommunistid on muutnud strateegiat ja nõuavad rahu punase Venemaaga. Paluti küsida Leninilt, kas Moskva oleks valmis Eesti valitsusega läbirääkimistesse astuma, „kui meie ei keela“.[89] 21. juuli Kommunisti lendleht teatas, et rahu tahetakse selleks, et „väljatuulutada seda rahvuselist vingu, mis töörahva klassiteadvust suuresti tumestab ja töörahva klassivõitlust lahedamates tingimustes leppimatult jätkata“, ning et „Eesti töökommuuna“ lipukiri tuleb veel kõrgemalt ja väljakutsuvamalt üles tõsta.[90] Jaan Anvelt käis koos teistega Petrogradi Nõukogu esimehe Grigori Zinovjevi juures, kes soovitas rahuvõimalusi mitteametlikult sondeerida. 26. augustil tulid üle rindejoone parlamentäärid, kes tõid kaasa Nõukogude Venemaa sõjanõukogu otsuse, et punavägi üle Eesti piiri ei tule, 14punktilise rahulepingu kava ning dokumendi, kus Eesti kommunistid pakkusid iseseisvuse tunnustamist tingimusel, et Eesti kommunistide organisatsioon Eestis legaliseeritakse.[91]
Eesti keelt oskavate kommunistide rahusoov ununes aga kohe, kui Trotski novembris oma väed idarindel löödud Koltšaki vastast Judenitši ja Eesti Rahvaväe vastu tõi. Anvelt ja Rästas kirjutasid Tallinna, et kui „Judenitš Venest Eestisse peksetud“, kavatsetakse Eestile ultimaatum esitada nõudega vene valgekaartlased desarmeerida. Eitaval korral alustatakse pealetungi. Sel juhul kavatses Venemaa büroo asutada viieliikmelise Nõukogude Eesti revolutsioonilise keskkomitee, millest pidi saama pärast Tallinna langemist Nõukogude valitsus.[92] Sellele plaanile jäi aga ette üks suur takistus – Eesti Rahvavägi.
Rahu Eesti ja „maailma kõigi töötajate isamaa“ vahel sõlmiti aga üle Eesti kommunistide pea, nende osaluseta ja nende nõudmisi – kui neid tolleks ajaks üldse oli – arvesse võtmata.
Viktor Kingissepa juhtimisel esimestel rahuaastatel
6. veebruaril 1920 teatas Venemaa kompartei Eesti keskkomitee Eesti töörahvale oma manifestis, et Venemaa töörahva revolutsiooniline kangelasmeel võitis Entente´i riikide tanki ja naelsterlingi. Seni iseenda iseseisvuse vastu sõdinud Eesti kodanlus oli hambaid kiristades sunnitud jätma unistuse näha Peterburi ja Moskva tornidel kolmevärvilist lippu (Tsaari-Venemaa oma), leppima oma iseseisvusega ja rahu tegema. Rahuleping ei pidanud muutma klassisõda aga klassirahuks, ehkki Eesti töörahva võitlushüüuks pidi olema ka diplomaatiline ja majanduslik läbikäimine Nõukogude Venemaaga. Rahuleping ei pidanud tähendama rahu Eesti töörahva ja kodanluse vahel. Eesti iseseisvus pidi olema varjukujuline silmamoonutus ning kelmuste ja häbitegude varjunimi, Eesti härrasriigi iseseisvus ja rippumatus pidi tähendama seda, et Eesti väikeorjapidajad valitsevad liitriikide suurorjapidajate mitteametlikul volitusel Eesti töörahva üle. „Enese vabastuse võitluses võidab Eesti töörahvas ainult siis, kui ta kõigi maade töölistega ühise klassivõitluse väerinna loob 3. Kommunistliku Internatsionaali lipu all ja oma võidu korral kõige lähemasse liitu astub Venemaa nõukogude vabariigiga.“[93]
Vaevalt et see manifest Eesti töörahva neid liikmeid veenis, kes juba varem kommunismiusku polnud.
1920. aasta märtsis tuli Eestisse Kingissepale appi Otto Rästas, kes saatuse iroonilisel tahtel sõitis Tallinna kommunistlikku võitlust jätkama rongis koos oma verivaenlaste – võidukate soomusronglastega, kes pööraselt ropendanud ja teinud „naisterahvaste möödumisel [– – –] kõige inetuimaid märkusi ja ettepanekuid“. Soomusronglased olid demobiliseeritud ja läksid nautima rahuaja elu iseseisvas Eestis. Rästast, kelle kohta tema esimene abikaasa ja Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu sekretär Hilda Sonberg „meie Kalinin“ ütles, ootasid ta enda sõnul ees „mustus, haigused, külm, talvised tuisused teed, sügisesed vihmased ilmad, vesised sood ja rabad, märjad jalad ja riided, väsimus, pimedad ööd, rakkus jalad, täid, sügelised ja mitmesugused muud pisielukad jne. jne. – kõike ei saagi üles lugeda“.[94]
Kingissepal ja teistel põrandaalustel tuli aga pärast sissekukkumisi 1920. aasta kevadel jälle elukohti vahetada. „Eesti töörahva ustav poeg“ sai ajutise elamise Karjamaa tänaval, kuid sama aasta suvel kolis ta Lagedile Proomannide talu aiamajja, kus asus ka trükikoda ja oli mõnel päeval tema sõnade kohaselt „hirmsasti kuum ja jaburad kärbsed“. 1920. aasta sügisel sai Kingissepp aga – pärast kahenädalast rännakut, mil ta oma sõnul elas nagu hunt metsas – uue stabiilsema elupaiga Rahumäele juudi surnuaiavahi Mihkel Blanki majas. Sinna jäi ta pikemaks ajaks. Surnuaiavaht ja tema naine Kingisseppa ei tundnud, vaid varjasid oma teada kirjanikku. Pererahvas oli väga räpane ja armastas napsitada. Sahver – Kingissepa imekitsas töö- ja eluruum, kus magamiseks oli laealune – oli küll vaheseinaga eraldatud, kuid see teda seina taga valitsevast mustusest ei säästnud. Kuid nüüd sai ta rahulikult töötada, sest surnumatjad käisid harva häirimas. Nimelt just sealt hämarast viltuvajunud hütist, kust inimesed eemale hoidsid, saatis ta kõnesid ja sedeleid näpunäidete ja juhistega heledalt valgustatud, inimestest ja entusiasmist kihavasse Eesti parlamenti, selle kommunistidest saadikutele. Järgmiseks Kingissepa varjupaigaks oli elukoht, kus perenaise õde oli pidalitõbine. See hirmutas võõraid majast eemale. 1922. aasta märtsis läks Kingissepp elama Telmanite juurde Karu (Medveesi) tänavale majja nr. 14. Seal oli tal magamisruumiks pesuköögi kõrval asuv uberik.[95]
1920. aastal ja 1921. aasta alguses oli põrandaalustel kommunistidel kasutada nii palju raha, et nad võinuksid hoopis mugavamalt elada. Küllap olid sedavõrd kehvad elamistingimused mitte ainult Kingissepa äärmusliku konspiratsiooni, vaid ka vähenõudlikkuse ja ideoloogia näitaja. Konspiratiivkorteri perenaise käest oma pükste parandamise ajaks ajutiselt saadud jalavarjud jälle omade vastu vahetanud, öelnud Kingissepp: „Ikka omad, kohe teisem tunne.“ Ning lisanud: „Siit see kapitalism ju algabki.“[96]
Kuid küllap polnud „Eesti töörahva ustavale pojale“ ehk Vanale või Saabasele, nagu tema põrandaalused nimed olid, või Mustafale ja Ristiisale, nagu teda kommunistide šifreeritud kirjavahetuses kutsuti, võõrad ka inimlikud nõrkused. Martin Likemets, kellega Kingissepp nähtavasti kõige paremini läbi ei saanud, kahtlustas, et üks Kingissepa kiri oli joobnudpäi kirjutatud.[97] Mingi joodik ta kindlasti polnud, aga mitte ka Anvelti moodi põhimõtteline karsklane. 1921. aasta jaanipäeval Uku talus peetud keskkomitee koosolekule tõi taluperemees Sakust ka paar ankrut õlut. Kingissepp hakanud siis kodanlikku seltskonnadaami mängima, pannud õlgkübara pähe ja võtnud viha kätte.[98] Õllel lasksid kommunistid oma keskkomitee koosolekutel hea maitsta ka pärast Kingissepa surma.[99]
Kingissepp huvitus mitte ainult poliitikast, vaid laskis endale saata ka värsket kirjandust ja luulet.[100] Ta oli, nagu ka Jaan Anvelt, Peterburi ajast tuttav sotsiaaldemokraatide