Punased. Jaak Valge
Marie Underi ja Henrik Visnapuu luuletusi lugenud Kingissepp, et tal on kogunenud tohutu hulk materjali hea romaani või draama kirjutamiseks, ning kui tal oleks kirjanikuannet ja meisterlikkust, kirjutaks sellest romaani, mis oleks suurema agiteeriva ja kasvatusliku mõjuga kui tema senimaani ilmutatud kuivad sünnitised.[102] Teisalt põlastas ta Eesti intellektuaalide kujundlikku väljendusviisi, mis kommunistide sõnavarast erinev, rikkam, elavam ja värvikam oli. Kuid ühes 1920. aasta augusti kirjas Venemaa büroole tsiteeris ta pikalt Henrik Visnapuu luuletust „Issand halesta“, iseloomustades Hans Kruusi kirjade alandlikku tooni.[103]
Kuidas käitus Kingissepp teda kõikjal ümbritsevate noorte neidude seltskonnas, võib oletada. Kommunistlik naispere olevat peaaegu jumaldanud „Eesti töörahva ustavat poega“, aga samal ajal ka kartnud.[104] Konspiratsiooni huvides liikusid põrandaalused tegelased ringi saatjatega, kelleks olid enamjaolt naised, ning loomulikult valiti selleks terased, aga ka noored ja kenad naised.[105]
Saatjatega liikumine ning just noorte naiste eelistamine ka mujal ei pruukinud olla ainuüksi konspiratsiooni huvides. Tallinna põrandaalused pikkisid oma poliitilisi kirju vihjetega ühise teki all olemisest blondiinide ja brünettidega ja muude taoliste kahemõtteliste naljadega. Oleks raske uskuda, et nende kenade neidude ning neist keskmiselt kümme-viisteist aastat vanemate, ent karmide, salapäraste ja põhimõttekindlatena näitavate, suurte rahadega opereerivate kommunistide juhtide vahel ka midagi isiklikku tormilist ei juhtunud. Need mehed-naised polnud kodanliku moraali kütkeis ja võisid olla partnerid mitte ainult poliitikas.
See, kas Eesti kommunistid ajavad Eesti riigi kukutamise asja Venemaa kompartei partnerina – õigemini küll väiksema vennana – või otsealluvana, nagu seni, muutus aktuaalseks 1920. aasta kevadel. Nimelt hakkas Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee üha kategoorilisemalt nõudma selgitust, kas Eesti kommunistide organisatsioon on iseseisev või VK(b)P osa. Venemaa büroo põikles esialgu vastusest kõrvale.[106]
7. juunil 1920 pöördusidki Eesti kommunistide juhid VK(b)P Keskkomitee poole ning teatasid, et peetakse vajalikuks olukorras, kus „Saksa kindralite asemele tulid kodumaise päritoluga kindralid“, moodustada Eestimaa Kommunistlik Partei, mis oleks sama autonoomne kui teised Kominterni kuuluvad parteid. Juuni lõpul saabus VK(b)P Keskkomitee nõusolek, et Eestimaa Kommunistlik Partei võib kuuluda vahetult Kominterni ühe selle sektsioonina.[107]
Pole selge, miks Eesti kompartei formaalne iseseisvumine nii pikalt aega võttis. Võib-olla oli taustaks Eesti kommunistide omavaheline rivaalitsemine, võib-olla lootsid Eesti kommunistide juhid Venemaa kompartei osana paremini finantseeritud saada või ka suuremat sõjalis-poliitilist tuge oma tegevusele. Võimalik, et tegemist oli põhimõttelise sooviga olla „maailma kõigi töötajate isamaa“ kompartei osa, s. t. anda veel kord märku, et ei tunnustata Eesti eraldumist Venemaast.
Igatahes oli Eesti põrandaalustel kommunistidel puudus võimekatest juhtidest. Kingissepp siunas Venemaa bürood, et too on olnud impotentne ega ole teinud kahekümnendikkugi vastutavate partei tööliste Eestisse saatmise programmist. Kingissepp nõudis uusi organisaatoreid, kes Tallinna ümbruskonda tunnevad ja „inkvisitsiooni ei karda“, ning rõhutas, et Eestist juhtivaid jõude võtta ei ole.[108] Küllap näitab juhtide puudus Moskva kommunismi tegelikku kandepinda võimekamate Eesti inimeste hulgas. Teisalt tuleb muidugi arvestada ka Kingissepa umbusklikkust nende potentsiaalsete põrandaaluste vastu, kel varasemat bolševistlikku karastust polnud.
5. novembril 1920 toimunud EKP I kongressil moodustati vormiliselt iseseisev Eestimaa Kommunistlik Partei. Kongress pidi algselt toimuma septembris, kuid viibis, kuna Rudolf Vakmann ei jõudnud enne tagasi Kominterni II kongressilt.[109] Kongressil oli esindatud 405 liiget, väidetavasti 4/5 partei liikmetest.[110] See tähendas, et Eestis oli nüüd parteipiletiga kommuniste koguni paarkümmend korda vähem kui kolm aastat tagasi. Osalenud 11 delegaati valisid 9-liikmelise keskkomitee, mida Rudolf Vakmann nimetas esimeseks „seaduslikuks“ keskkomiteeks. Keskkomiteesse valiti Viktor Kingissepp, Jaan Rästas, Martin Likemets, Rudolf Vakmann, Otto Rästas, Jaan Kreuks, Jaan Anvelt, Hans Pöögelmann ja Paul Lepp. Osa neist valiti tagaselja. Keskkomitee moodustas kolmeliikmelise poliitbüroo, kuhu kuulusid Viktor Kingissepp, Otto Rästas ja Rudolf Vakmann. 1921. aasta alguses asendas Rudolf Vakmanni Jaan Kreuks. Viktor Kingissepp ja Otto Rästas olid aga poliitbüroo liikmed kuni oma elu lõpuni. Otto Rästas oli kirjutanud ka EKP põhikirja projekti. Kongressil otsustati, et EKP võtab omaks Kominterni II kongressi põhimõtted, nimetades ennast Kominterni statuudile vastavalt Eestimaa Kommunistliseks Parteiks (3. Internatsionaali sektsioon). Partei kõrgeimaks organiks pidi olema kongress, mille keskkomitee pidi kokku kutsuma vähemalt korra aastas. Kongressil pidi valitama kongresside vaheaja partei kõrgeim asutus – keskkomitee, mis oli aruandekohuslane kongressi ja Kominterni ees. Rohkem kui pooled keskkomitee liikmed pidid asuma Eestimaal. Ülejäänud keskkomitee liikmed, kuid mitte vähem kui kaks, pidid moodustama EKP Keskkomitee Välismaa Büroo (omavahelises kirjavahetuses kutsuti seda jätkuvalt Venemaa bürooks), mille asukoha ja kodukorra pidi ära määrama keskkomitee. Sideme loomiseks massidega pidid EKP liikmed, kui nad just põranda all ei tegutsenud, kuuluma ka ametiühingusse. Tervituses Leninile kinnitati, et Eesti töörahvas sammub kõrvalekaldumatult kommunistliku revolutsiooni poole. Vastuvõetud manifestis lubati oma mõju maksmapanekuks kasutada kõiki vahendeid, ka Riigikogu kõnetooli, aga välistati koostöö teiste Eesti marksistidega: „…tuleb raudluuaga ära pühkida kõik sotsiaaldemokraatlikud juudased ja „iseseisvalt“ sotsialistlikud kõhklejad.“[111]
EKP programm, mille projekti oli kirjutanud Hans Pöögelmann, seadis eesmärgiks proletariaadi diktatuuri kehtestamise, millele pidid järgnema kommunistlikud ümberkorraldused majanduses ja sotsiaalsfääris.[112] Programmi sisulised osad võeti kongressil vastu üksmeeles. Küll aga tekitas väikese poleemika see, kuidas nimetada seda riiki, millega Eesti ühineb, s. t. kellele Eesti end allutama peab – kas tegemist on Venemaaga või loodetavasti laiema kujuneva kommunistliku riikliku moodustisega, mille tuumikuks on Venemaa. Programmi projektis oli „ühinemise“ sõnastus järgmine: „[– – –] töörahva enesemääramist teostades ühineda teiste Nõukogude vabariikidega.“ Kingissepp vaidles sellele vastu ning pakkus sõnastuse „[– – –] töörahva enesemääramist teostades ühineda Nõukogude Venemaaga.“ Rästas ja Likemets arvasid, et sõnastus peaks siiski jääma selliseks, nagu programmi projektis: selle küsimuse peaks partei otsustama siis, kui revolutsioon Eestis võidule pääseb ja ühinemise Nõukogude Venemaaga tegelikult võimalikuks teeb. Heaks kiideti siiski Kingissepa ettepanek 7 poolthäälega, 4 vastu.[113] Kongressi resolutsioonides märgiti, et Venemaa komparteist lahus oleva EKP olemasolu on vajalik enne töörahva revolutsiooni, „võidurikas töörahva revolutsioon ühendab E.K.P. V.K.P.-ga uuesti ka organisatsiooniliselt“ ning kuuludes Kominterni, tahab EKP „VKP-ga kõige lähemas ühenduses võidelda“.[114] Kommunisti lendlehes peeti siiski vajalikuks veel kord selgitada, et kommunistidel puudub Eesti iseseisvuse hävitamise küsimuses lahkheli. „Seltsimehed, kes selles küsimuses vähemusse jäid, on kindlasti selle poolt, et Eesti nõukogude vabariik Vene nõukogude vabariigiga ühineks. Aga nad ütlesid, et programm pidavat nii kirjutatud olema, et seal „kõiksugu võimalused“ ettenähtud oleks.“[115]
Küllap pidasid need vähemusse jäänud seltsimehed silmas seda, et Nõukogude Venemaa võidakse ümber nimetada, nagu ka juhtus, Kingissepp aga ei soovinud mingeid kaksipidiarvamusi selle kohta, kellega ühinetakse. Kommunistlik, aga iseseisev Eesti ei tulnud eesti soost kommunistide eesmärgina aga üldse kõne alla.
Kui aga tegeliku ühinemise vormiline külg 1940. aasta suvel kõne alla tuli, siis pöördus Nigol Andresen Andrei Ždanovi poole palvega teda poliitiliselt orienteerida küsimuses, mis aja jooksul peaks Eesti ühinema Nõukogude Liiduga. Ždanov parandas teda – mitte „prisojedinenije“ (ühinemine, liitumine), vaid „vhoždenije“ (sisseastumine, sisenemine).[116] Ždanov osundas seega, et tegemist ei ole võrdsete partneritega.
Selliste nüansside peale Eesti soost kommunistid 20 aastat varem tulla ei osanud ega võinudki, küll aga oli tollane programmiline eesmärk Nõukogude Venemaaga ühineda kindlasti nende veel üks Vene-truuduse märke.[117]
Eestimaa