Punased. Jaak Valge
EKP II kongressil, mis toimus 5.–6. oktoobril 1921 Saue vallas Jõgisoo külas Uku talus, valiti EKP Keskkomiteesse Johannes Linkhorst, parteilise varjunimega Malm. Ta oli endine „Dvigateli“ tööline, nüüd 29-aastane kogenud revolutsionäär. Kominterni III kongressi teeside alusel võeti suund laiemate töörahvahulkade kaasahaaramisele. Kongressil töötati välja EKP taktika EISTP kasutamiseks kommunistliku partei eesmärkidel. Selleks pidi EKP saatma EISTP-sse oma liikmeid, moodustades neist EISTP kohalikes organisatsioonides illegaalsed kollektiivid, kes töötavad EKP juhtnööride järgi.[143]
Samuti otsustati korraldada aktsioon „maailma kõigi töötajate isamaa“ näljahädaliste aitamiseks. Kommunistidest neiud ja noormehed hakkasid Tallinnas korterist korterisse käima, paludes annetada riietusesemeid ja muud. Vagunitäis esemeid anti üle Nõukogude Liidu saatkonnale Eestis.[144] Nälg Venemaal ja Ukrainas oli tabanud kümneid miljoneid inimesi, lisaks levisid nakkushaigused. Hukkus kolm miljonit, teiste andmete järgi koguni vähemalt viis miljonit inimest. 1921. aasta näljahäda on peetud isegi kõige hullemaks humanitaarkatastroofiks Euroopas, kui sõdasid ja katku mitte arvestada. Vene bolševikud olid aga, erinevalt Punasest Ristist ja teistest rahvusvahelistest organisatsioonidest, näljahädaliste abistamisel üsna ükskõiksed või vähemalt väga haldussuutmatud. Veel 1921. aasta juulis oli Moskva valitsus katastroofi eitanud.[145] Pole põhjust kindel olla, et ka Eesti kommunistide korraldatud abi tegelike abivajajateni jõudis.
„Patarei“ ehk uuemas kinnipeetavate keeles „Meriküla“ vanglas laulsid kommunistid samal ajal aga revolutsioonilisi laule ja vaatasid igatsusega merele: „Seal kaugete avaruste taga seisab sotsialistliku revolutsiooni häll – Petrograd, vaba kodanlikust ikkest. Seal ehitab uhke ja vaba nõukogude rahvas Kommunistliku Partei, suure Lenini juhtimisel sotsialismi.“[146]
Jaanuaris 1922 sõnastas EKP Kominterni poliitikat järgides 12 nõudmist, mis pidid Eestis saama ühise väerinna moodustamise aluseks. 12. jaanuaril pöördus kommunistide mõju all olev Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu kõigi Eesti töölisorganisatsioonide poole ja tegi ettepaneku nende nõudmiste suhtes seisukoht võtta. Nõudmisteks olid tollased tüüpilised marksistlikud loosungid, nagu töötavate kihtide elujärje parandamine, alalise sõjaväe, maarendi ja kaitsepolitsei kaotamine, tasuta haridus, rahumeelne välispoliitika, eriti suhetes Venemaaga, poliitiliste süüasjade lõpetamine ja poliitvangide vabastamine. Eesti ühinemist Nõukogude Venemaaga ei nõutud, ent mõisate tükeldamise seismapanemist küll. EISTP aktsepteeris need 12 nõudmist.[147] Märtsis täpsustati väerinna eesmärke. „12 nõudmise eest võidelda – see tähendab töörahva valitsuse eest võidelda. Ühine väerind peab nii tugev olema, et ta praegustest valitsevatest klassidest jagu saab [– – –] Võitluse juures töörahva valitsuse eest tuleb kõiki abinõusid tarvitada, mis otstarbekohased.“ Need põhimõtted tunnistas omaks ka maatööliste ühistuste üleriiklik kongress, mis toimus Tallinnas 20.–22. märtsil 1922, ning ülemaaline töölisvanemate ühing.[148]
Ajalehes Kommunist selgitati, mida töörahvavalitsuse all mõelda. See pidi välja kasvama sotsiaaldemokraatide ja tööerakondlaste blokist ja seda pidid toetama iseseisvate sotsialistide ja kommunistide rühmad. Kuid – „niisugune valitsus aga ei pea vastu kuigi kaua. Ta peab kas muutuma kodanlaste käsikuks ehk asuma leppimatule võitlusele töörahva eesotsas kurnajate vastu.“ Töörahvavalitsus pidi olema üheks teeks proletariaadi diktatuuri juurde.[149]
Mõisate tükeldamise lõpetamine, maareformi seismapanek ning mõisate baasil ühismajandite loomine olid ettepanekud, mille kohta kommunistid kindlasti teadsid, et need on sotsiaaldemokraatidele ja Tööerakonnale vastuvõtmatud. Pealegi vastandus see jätkuvalt emapartei poliitikale – „maailma kõigi töötajate isamaal“ välja kuulutatud uus majanduspoliitika soosis talumajandeid. Eesti kommunistid said sellest küsimusest üle nii: „Sest kui Lenin talupoega aitab, siis kindlustab ta sellega töörahva võimu – töölisteklassi võimu sellesama talurahva üle. Kui aga Päts oma põllumeest aitab, siis kindlustab see kurnaja võimu töölisteklassi üle ja jätab pigisse ka kõik väikemaapidajate ja maatameeste hulgad.“[150]
Eesti maareformi seismapanek oli nii ehk nii ilma proletariaadi diktatuurita võimatu, sest 1922. aasta alguseks oli loodud juba mitukümmend tuhat uut asunikutalu. Samuti on raske uskuda, et kommunistid võisid tõemeeli uskuda, et sotsiaaldemokraadid ja Tööerakond oleksid soovinud olla statisti rollis töörahvavalitsuses – nagu kommunistid ette nägid. Näib, et Eesti kommunistid järgisid niimoodi Kominterni ühisrinde moodustamise poliitikat, ent kruttisid oma ettepanekud potentsiaalsetele partneritele teadlikult vastuvõetamatuks, et tegelikku koostööd vältida.
Kuid 1922. aasta kevadel oli kõne all isegi laiapõhjalise vasakkoalitsiooni moodustamine Eesti parlamendis kommunistide, iseseisvate sotsialistide, sotsiaaldemokraatide ja Tööerakonnaga, küll mitte kommunistide initsiatiivil. Sellest oli huvitatud Eesti Tööerakond, sest kommunistide rühma või isegi ühe-kahe Riigikogus oleva kommunisti liitumine selle koalitsiooniga oleks andnud Tööerakonnale võimaluse moodustada valitsus. Tööerakonna juht Otto Strandman seadis eeltingimuseks Eesti iseseisvuse tunnustamise.[151] Eesti kommunistid pärisid põhimõttelist arvamust Grigori Zinovjevilt, kes oli tollal oma võimu tipul, Kominterni Täitevkomitee esimees ja poliitbüroo liige. Too leidis, et kavatsetavas pahempoolses valitsuses pole tööliste valitsemisega palju pistmist. Kuid Zinovjevil polnud ka midagi sellise valitsuse vastu; ta arvas, et tingimused tuleb kohapeal välja töötada ning kui asi õnnestub, on hea.[152] Väidetavasti käis isegi keegi sotsiaaldemokraat Petrogradis aprilli keskpaigas koalitsiooni üle läbi rääkimas.[153]
Küllap pidi sotsiaaldemokraatidele, aga eriti Tööerakonnale selline koalitsioon siiski liialt avantüristlik tunduma. Kuid tegemist oli momendiga, mil kommunistid olid Eesti Vabariigi mõnes valitsuskoalitsioonis osalemisele lähemal kui kunagi varem või hiljem. Igatahes ilmestab see ka nende tolleaegset mõjukust. Komparteil oli Eestis 1922. aasta kevadel liikmeid 1200 ringis.[154] Seda on küll kümme korda vähem kui 1917. aasta oktoobris, enne Saksa okupatsiooni, kuid paar korda rohkem kui 1918. aasta novembris, ajal, mil Kingissepp Tallinna jõudis ja kompartei Eesti organisatsiooni taastama hakkas.
Mõne nädala pärast tabas EKP-d aga krahh. EKP Keskkomitee liikmed ja Kingissepa lähemad võitluskaaslased Jaan Kreuks ja Johannes Linkhorst läksid vaatama 1. mai demonstratsiooni, mis oli osaliselt nende endi looming. Nad tunti ära ja Linkhorst tabati. Linkhorst, varjunimega Malm, andis Kingissepa korteri – mille ta ise oli varem välja otsinud ja sisse seadnud – surmaähvardusel välja, kuid tegi seda siiski viivitusega, 3. mail, siis, kui ta võis arvata, et Kingissepp on õdede Telmanite juurest lahkunud.[155] Kuid ta tabati 3. mai öösel, pisut pärast keskööd siiski Telmanite juurest. Kingissepp anti välikohtu alla ning süüdistatuna salakuulamises, mässu õhutamises ja teenistuskohustusi täitvale Kaitsepolitsei ametnikule vastuhakkamises mõisteti mahalaskmise läbi surma ja hukati samal päeval pisut enne keskööd. Korraldus Kingissepp kiiresti välikohtu alla saata tulnud riigivanem Konstantin Pätsilt.[156]
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.