Punased. Jaak Valge
kõik vaibund vaikusse suurde,
et sind mõista siis mõistu.
Sääl, kord lumes, kord roheline,
ikka vaikiv valude vahel
läeb su kühmas talude ahel.
Aga eemal, näe ähvardab tõusta
kõigilt külgedelt kummitis loheline:
oma rahutut rabelust ida
sinu ristteile varjutab;
ajab ligi sõjakas lääs
oma lõuaka lõusta.
Ent siinsamas reetjate rida
võimuhumalad pääs,
sinu põlisele poojale
käe püstiupitust harjutab.[13]
Nigol Andresen aga märkis oma erakirjas 1961. aastal, et tal on tulnud Semperit kaitsta nii Eduard Laamani kui Max Laossoni eest, kuid taunis Semperi „ilma ideoloogiata“ olemust.[14] Semper hääletas koos August Alle, Friedebert Tuglase, Oskar Urgarti, Paul Viidingu ja Magnus Mälguga 26. septembril 1949 Andreseni Eesti NSV Kirjanike Liidust väljaheitmise poolt, kuna too oli Mälgu sõnutsi „kahjustanud meie kirjanduse arengut“[15] .
On tõsi, et Andresen ise oli Semperist hoopis ideoloogilisem ja põhimõttelisem. 1955. aastal – algava Hruštšovi „sula“ ajal –, pärast Nõukogude vangilaagrist vabanemist ja võib-olla tema poliitilistele ideaalidele kõige lähemal ajajärgul kirjutatud eluloolisi märkmeid alustab Andresen nii: „Minul isiklikult ei olnud marksism mitte iseendast sündimisel kaasa saadud, vaid alles pikaajalise arenemise kestel jõudsin marksistlike põhitõdede mõistmiseni. Kui mind Virumaa Partei ja Nõukogude aktiiv Rakveres 1940. aastal esitas NSVL Ülemnõukogu saadiku kandidaadiks, ütlesin oma esitajatele p. m.: „Mina ei ole jõudnud Kommunistliku Partei juurde otseteed, vaid ringteid kaudu, nagu on tuttav minu esitajail. Soovin, et praegusel intelligentsil tee kommunismi juurde oleks kerge.““[16]
Nende ringteede käigus kohtas ja mõjutas Andresen paljusid Eesti kirjanikke ning marksistlikku ja kirjanduslikku mõtet, otsustavalt või kaudselt kõiki Eesti marksistlikust tüvest kasvanud poliitilisi voole. Andresenit 1940. aasta juulis intervjueerinud ajakirjanik sedastab: „Siin ei saa tegemist olla sentimentaalitseva pühapäevajutlustajaga, küll aga sitke loomusega, kelle elemendis naljalt ei leidu midagi murdumiseks.“[17] Võib-olla ongi ta ka Eesti kõige mõjukam marksistlik teoreetik ja ideoloog. Juba 1927. aastal oli ta kinnitanud:
Me veres laulab leekiv mäss
maakera pind meist võpatub
me päike pole ärtu äss –
viisnurk on see, mis võitlust õpetab
[– – –]
Me samm on mürsk
diktaatorite perre,
me samm on püss
mis juhit kodanluse kerre.
Töö, tuli, purustav ja pauk
töörahva võitlusrõõmus laul.
Me samm on järsk:
teovalmis rahvas sammub –
tääk jõuetu me vastu, kahurid meist piirat.
Me samm on mäss.
Me samm on ramm.
Me lihastes on jõud –
me saatjaks on loodud võim.
maa jõududelle alistuvad päikse kiired.[18]
Vares-Barbarus, Semper ja Andresen polnud üleläveastujatena erandid. Nagu Nigol Andresen ilmselt uhkustundega märkis, tervitasid punast mittevalitsevat juunivalitsust Rahva Hääles Aleksander Antson, Mihkel Jürna, August Gailit, August Jakobson, Eduard Hubel-Metsanurk, August Mälk, Juhan Sütiste, Evald Tammlaan, Henrik Visnapuu, Valmar Adams, Albert Kivikas, Pedro Krusten, Aleksis Rannit, Rudolf Sirge, Eduard Visnapuu ja Jüri Šumakov. Kõigist neist ei saanud Nõukogude režiimi tegelikke toetajaid. Kuid tervitajaid oleks olnud veelgi: kirjanike ringkondades olevat tekitanud pahameelt, et tervituse algatajad ei kutsunud kõiki Tartu kirjanikke ühinema.[19] Neist näiteks Aadu Hint polnud mitte ainult punase riigivolikogu liige, vaid teda on „eriti üleskeeratuna“ peetud koguni kirjanikest kaasajooksikute esinumbriks.[20] Max Laossonist sai Tartu natsionaliseeritud kirjastuse juht ja ajalehe Tartu Kommunist peatoimetaja, August Allest punase haridusministeeriumi nõunik, Aira Kaalust ja Erni Hiirest Tartu Kommunisti toimetajad, Debora Vaarandist uue nädalalehe Sirp ja Vasar vastutav toimetaja, Friedebert Tuglasest Loomingu peatoimetaja. Tuntumatest kirjanikest avaldasid oma sümpaatiat uuele võimule veel Juhan Sütiste, Kersti Merilaas ja Paul Viiding.[21]
Artur Adson kirjeldab oma endisi kaaslasi järgmiselt: „Barbarus oli naiivsem ja impulsiivsem, Semper kinnisem ja ettevaatlikum; Barbarus oli lahkem ja avakäelisem, Semper reserveeritum ja sõrmed konksus enda poole; [– – –] Aga ühes asjas toimetasid mõlemad ühtemoodi: müüsid koos Vabariigi maha ühe ja sama valitsuse liikmetena.“[22] Henrik Visnapuu peab kummaliseks paradoksiks, et „just kaks kõige väikekodanlikumate eluviisidega ja nõuetega kirjanikku, Barbarus ja Semper, asusid Eesti riigi ja rahva likvideerimisele“.[23] Marie Under on aga erakirjas Ants Orasele oma iseseisvusaegset sõpra Johannes Vares-Barbarust meenutades märkinud: „Siis ei olnud ju tema ega ka Semper veel Quisling – või ei teadnud me seda.“[24]
Kirjanikud ei olnud aga omakorda erandid, sest Moskva teenistusse läks palju vaimuinimesi. Parteisse astusid nad hiljem, enamasti 1940. aasta juulis ja augustis. Sügiseks oli Eestimaa Kommunistliku Partei liikmete arv peaaegu kahekümnekordistunud.[25] Kuigi võib leida tõendeid, et mõned nn. juunikommunistid püüdsid Nõukogude režiimi poliitikat pehmendada, polnud Moskva seisukohalt Eesti „päriskommunistide“ ulatuslikumaks kasutamiseks või Venemaalt suurte kommunistlike lisajõudude toomiseks esialgu tarvidust.
Kas Eesti loomeinimeste sedavõrd ulatuslik kollaboratsioon Nõukogude kommunismiga oli erandlik nähtus? Jah, „üle läve“ astumise mõttes küll, õieti koos Leedu ja Läti haritlastega. Kas aga Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika marksistlikud literaadid oleksid selleks samuti valmis olnud?
1932. aastal avaldati Moskvas raamat „Välismaalaste silmade läbi“, kus toodi ära poolehoiuavaldusi Vene kommunistlikule revolutsioonile enam kui saja maailma tuntud kirjaniku sulest. Raamatu eessõnas kirjutas üks tolleaegseid Nõukogude kommunismi juhtideolooge, Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Rahvusvahelise Informatsioonibüroo juhataja Karl Radek, et märkimisväärne osa maailma intelligentsist on pöördunud Nõukogude Liidu suunas: „Karmile avalikule proletariaadi diktatuurile vastandas humanitaarintelligents unistuse rahulikust, aeglasest arengust demokraatia relssidel [– – –] Fašistlik tegelikkus räägib sellele intelligentsile, et tuleb otsustada, kas olla proletariaadi diktatuuri poolt, või olla nende diktatuuri poolt, kes ei ole enam võimelised arendama ühiskondlikke jõude, kes tallavad maha kultuurikoldeid, kes intelligentsist endast teevad uue (intelligentse) lumpenproletariaadi.“ Edasi märkis Radek, et teiste hulgas on Nõukogude Liidu ja proletariaadi poolele üle tulnud Romain Rolland ja Andre Gidé ning ka kõige suuremad Ameerika kirjanduse anded on pöördunud NSV Liidu ja kommunismi suunas ja intelligents hakkab mõistma neid ülesandeid, mis seisavad nende ees nende endi maadel: „Nende masside üleminek vaenulikkuselt proletariaadi vastu heasoovlikule neutraliteedile, ja olla võib ka, kriisi edasisel teravnemisel, tuntud liidule töölisklassiga, kergendaks väga töölisklassi võitlust võimu eest.“[26]
Karl Radek liialdas ja kiitles muidugi Nõukogude kommunistile omaselt, kuid tõsiasi on see, et 1932. aastal, kui Radek seda kirjutas, oli Lääne vasakpoolsete intellektuaalide Nõukogude-imetluse tippaeg tõepoolest alles saabumata. Herbert Wells, Anatole France, George Bernard Shaw, Theodore Dreiser, Lion Feuchtwanger, Heinrich Mann, Louis Aragon, Bertolt Brecht, Upton Sinclair, Gerhard Hauptmann, André Maurois, Henri Barbusse ja väga paljud teised Lääne intellektuaalse eliidi tipud, 20. sajandi esimese poole