Punased. Jaak Valge
Trotski näeb nende olemust ambivalentsena: „Teekaaslase ees on alati küsimus – missuguse jaamani?“[28] Kuna Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika teelisi ei seatud kunagi valiku ette, kus nad oleksid pidanud otsustama, kas jätkata Nõukogude režiimiga „teed“ ka sel juhul, kui Nõukogude režiim asub hävitama nende endi ühiskonda, siis ei tea me, kui suur osa neist oleks läinud sel teel sama kauge jaamani kui Andresen ja tema seltsimehed.
Andresen ja teised 1940. aasta juunis, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris, just sellise valiku ette seati ning on mõistetav, et Eestis ei tunta neid „teekaaslastena“ – nendena, kes nad olid enne Eesti okupeerimist, vaid „juunikommunistidena“ – nendena, kelleks nad said pärast okupeerimist.
Uurimisseis, probleemiseade, allikad
Kindlalt välistades Nõukogude(liku) ajalookirjanduse väite, et 1939.–1940. aastal soovis Eesti iseseisvuse äraandmist suurem osa Eesti töölisklassist või isegi kogu ühiskonnast, tuleb sama kindlalt tunnistada, et selles protsessis oli osalejaid rohkem kui Nõukogude Liidu ja Eesti Vabariigi juhtkond. Mil määral ja miks venelaste enamus Nõukogude Liidus leppis ja kiitis heaks oma riigi terroristliku sise- ja imperialistliku välispoliitika, on eraldi ja kindlasti oluline küsimus, mida on analüüsitud ja analüüsitakse loodetavasti ka edaspidi. Eesti ühiskonda võiks aga huvitada meie ühiskonna selle osa motiivid, kes hakkasid Nõukogude režiimiga aktiivselt kaasa töötama kohe okupatsiooni alguses või olid meeleheitlikult Moskva alluvusse püüelnud kogu Eesti iseseisvusaja, eelkõige meie intellektuaalsesse eliiti kuuluvate isikute motiivid.
Esimesena käsitles Eesti vasakintellektuaalide koostööd sovettidega juba 1942. aastal Jaan Siirase nime varjus ilmunud raamatus kirjandusuurija ja tõlkija August Annist. Ta leidis, et Vares-Barbarus oli „hea mees ja hea arst“, ent andetu luuletaja, ning kas oma ebaedu tõttu või ka Venemaalt saadud hariduse tagajärjel oli ta ikka olnud teravas opositsioonis oma väikese kodumaa suletusega ja igatsenud sellest välja. Annist arvas siiski, et tema kolleegide sovettide teenistusse minemise domineerivaks motiiviks oli halvema ärahoidmine, eesti kultuuri säilitamise soov, väiksegi autonoomia alahoidmine, kas või sellise riikliku moodustise eeskujul nagu Mongoolia. Kruus ja Semper võtnud oma koha vastu selleks, et „ära hoida kõige hullem“. Oluline oli ka naiivsus. Esialgu arvatud, et Eestis ei juhtu asjad nii nagu Venemaal, mis on “harimatu maa”.[29]
Ka Eestis 1943. aastal esmailmunud ja hiljem Nõukogude režiimi ajal käest kätte käinud ja olulist mõju avaldanud koguteos „Eesti rahva kannatuste aasta“ pigem toetab seda põhjendust või vähemalt võimendab vasakharitlaste ideoloogiavaba naiivsust. Koguteoses märgitakse, et Vares-Barbaruse valitsus koostati Nõukogude Liidu saatkonnas, milleks olid juba mõnda aega eeltöid teinud „tuntud kommunistlikud tegelased“ Nigol Andresen, Maksim Unt ja Neeme Ruus. „Nende leiutatud oli ka peaminister Vares, sest et NSVL saatkond pidas suitsukatteks tarvilikuks „laiemalt tuntud“ nimesid, kes aga oleksid sealjuures iseloomutud ning hästi sõnakuulelikud. Sellisena Vares kõlbas, oli ta ju teinud endale nime „käremeelse“ luuletajana ja arstinagi. Poliitikast ei taibanud ta kõige vähematki ja iseloomuga ei saa ta hoobelda.“[30]
Annisti kolleeg Ants Oras näib vähemalt osaliselt jagavat vaadet vasakharitlaste naiivsusest, ent muus osas mõtestab nende käitumist teisiti. Ta arvab oma 1944. aastal Helsingis esmailmunud essees, et juunipöörde järel andusid „vene doktrinaarsele valmispsühholoogiale“ ihu ja hingega need kirjanikud, kes olid varem omandanud palju impulsse prantsuse ja vene naturalismilt, tahtnud olla vaeste kihtide, proletariaadi eest võitlejad, kuid seejuures ei taotlenud neist sügavamat inimlikku arusaamist. Nende kõige tüüpilisem esindaja oli August Jakobson. Neid iseloomustas „tugev annus stereotüüpset sotsiaalset protesti, viletsuse ja haiguse ülepaisutet esitamine, kiindumus toorestesse faktidesse ja tooresse meelelaadi“ ning taltsutamatu kallaletung „pea kõigele hapramale, peenemale ja sügavamale meie rahva hingelaadis“ või parimal juhul selle ignoreerimine. Lisaks märgib Oras, et Semper, Barbarus jt. olid käinud Vene ülikoolides, ja „kõigist Lääne kultuurilisandeist hoolimata ei saand nad kunagi täiesti lahti mingist vaevalt aimatavast, kuid kõikjal olemasolevast vene substraadist“. Semperit ennast hindab Ants Oras aga mänguriks, „intellekti ja psühholoogia ja lõppeks ka luule sportlaseks“, näiteks „kuidas ka briljantne kultuur ilma sügavama eetoseta, intellektuaalne aparaat ilma küllalt tugeva hingelise tuleta võib viia omaenese olemuse eituseni, vaimse nihilismini ning täieliku oportunismini“. Seetõttu kujunenud Semperile nii kergeks „maha vanduda kõik see, millele ta seni oli pühendanud oma elu“.[31]
Sarnase argumentatsiooniga jätkab Oras oma 1948. aastal Londonis esmailmunud raamatus. Ta kirjutab, et Vares-Barbarus oli oma retoorilistes ja kirglikes luuletustes piitsutanud kõikvõimalikke tõelisi ja kujutletud pahesid Eestis ning mujal mittebolševistlikus maailmas, mis küll ei takistanud tal elamast luksuslikku elu: „Ta oli üks neist eriti häälekatest sotsialistidest, kes praktikas ei hoolinud sellistest „kodanlikest sentimentaalsustest“, kui osavõtt teiste inimeste kannatustest: ta oli tunnistanud „maailmarevolutsiooni“ ebamääraseks, kuid kõrgeks eesmärgiks.“[32]
Orase arvates oli Varese käsitlus poliitikast ebakindel, ja võimalik, et ta ei mõistnud täielikult, missugust häbiväärset saatust sõbrad idast talle sepitsevad. Kuid teati, et Vares-Barbarus, Maksim Unt ja Nigol Andresen olid juba mõnda aega varem tegutsenud venelaste heaks. Semperi ja teised temasugused salongikommunistid liigitab Oras küünikuteks. Semperil oli õnnestunud püsida heades suhetes kõikide valitsuste ja parteidega. Punasel aastal eitas Semper rahulikult iga oma varem kirjutatud või lausutud sõna, mõistis hukka lääneliku tsivilisatsiooni, kaasa arvatud oma rahva, „ja ülistas alandlikult ning ülevoolavalt nelja ainukest maailma sündinud geeniust: Marxi, Engelsit, Leninit ja Stalinit, ennekõike Stalinit“. Kuid Oras väidab, et nendesugused olid erandid, rahva hoiak oli üksmeelne, välja arvatud umbes tuhat kommunisti ja kaasajooksikut.[33]
Iseseisvuse taastanud Eestis jätkas sama teemaga Heino Arumäe, ning pigem Annisti kui Orase liinis, kuid tuues esile uusi motiive. Veenvalt sõnastatud ja mõjukas essees Hans Kruusi kohta küsib ta: „Miks Hans Kruus ja teised tema mõttekaaslastest haritlased tegid 1940. aastal seda, mida nad just tegid?“ Ning vastab üldistavalt: „Küllap olid „uue elu ehitajate“ eesridades sammujatel ka omad isiklikud motiivid, mille mõjul okupatsioonivõimudega kaasa mindi. Ühel või teisel juhul on täheldatud edevust, püüet esimest viiulit mängida, karjerismi, võimuiha ja mida veel. Ent mõistagi pole kõike võimalik seletada seda laadi asjaoludega, paratamatult tuleb tõsiselt arvestada üldisemaid maailmavaatelisi tõekspidamisi ja poliitilisi tegureid. Hans Kruus ise on ühe tegutsemismotiivina esile tõstnud juba noorpõlvest omandatud sotsialistlikke ideaale. Tõepoolest mängisid uue võimu rajamisel suuremat või väiksemat rolli eeskätt need haritlased, keda vähemalt nooruses peeti pahempoolseteks ja kes kuulusid esseeride või pahempoolsete sotsialistide seltskonda. Kuid 1940. aasta tingimustes ei saa käesolevat tegurit sageli oluliseks pidada. Oli mis oli, kuid Kruus, Vares ja Semper sotsialistlikku revolutsiooni küll tegema ei rutanud.“[34]
Hoopis olulisemaks peab Arumäe opositsioonivaimu, rahulolematust Eestis tollal kehtinud autoritaarse režiimiga, aga samuti asjaolu, et kogu rahvusvaheline atmosfäär oli ängistav ja tulevik tume. Arumäe väidab, et valitsuse ja sõjaväe juhtkonna orienteerumine Saksamaale oli rahva seas ebapopulaarne ning Hans Kruus ja teised vasakharitlased pidasid Eesti maad ja rahvast ähvardava peamise ohu allikaks Saksamaad ja selle pareerimiseks arvasid vajalikuks koostööd Nõukogude Liiduga. Haritlased olid küll Nõukogude Liidu tegelikkusest teadlikud, ent teisalt polnud vabad illusioonidest, teateid terrori ja muu sellesarnase kohta peeti liialdusteks, seega polnud poliitiline naiivsus 1940. aasta sündmustes Arumäe arvates vähearvestatav tegur. Arumäe leiab, et Varese valitsuses ja sellega seotud isikute seas loodeti mõnda aega Eestit näha nn. rahvademokraatliku vabariigina, mis oleks Nõukogude Liiduga küll tihedates lepingulistes suhetes, kuid säilitaks siseelus teatava iseseisvuse. Seejuures viidati sageli Mongoolia eeskujule.[35]
Eemaletõukava autoritaarrežiimiga, naiivsusega ja „Mongoolia tegemise“ sooviga on Arumäe jälgedes otse või kaude Eesti vasakharitlaste motiive 1940. aastal esitanud ka rida teisi uurijaid. Olaf Kuuli leiab,