Punased. Jaak Valge
vähetänuväärse osa valis? Ja põhjendab seda idealismiga, usuga, et just sotsialism toob rahvale õnne, aga ka sooviga Eesti ühiskonna radikaalse ümberkujundamise käiku pisutki inimlikumaks ja mõistlikumaks muuta. Kuuli leiab ka, et muidugi oli rohkesti uue võimuga kaasa jooksvaid karjeriste.[36] Toomas Karjahärm märgib napilt, et Eesti kommunistid, vasaksotsialistlikud tegelased ja marksistliku maailmavaatega haritlased nägid Nõukogude Liitu läbi roosade prillide. „Ühtede juures oli tegemist kindlate veendumustega, teiste juures lihtsalt naiivsusega.“[37]
Magnus Ilmjärv suhtub skeptiliselt nn. Mongoolia plaani, väites, et juunivalitsuse ministrite tegevust ei peaks käsitlema nende püüdena iseseisvust päästa, kuid seevastu tõstab kõigi juunikommunistide vaadete kujundajana selgelt esiplaanile autoritaarrežiimi osa. Johannes Vares-Barbaruse kohta märgib ta: „Kaasaminek 1940. aasta juunis toimus spontaanselt. Sellel hetkel pakkus see vabanemist vaimu kammitsenud isehakanud politseilikust 12. märtsi režiimist.“ Nigol Andreseni kohta aga kinnitab: „Konflikt Eesti riigiga, õieti autoritaarrežiimiga, tekkis just pärast 12. märtsi riigipööret.“ Peaaegu sama väidab ta Maksim Undi kohta: „1920. aastad ei toonud kaasa vastasseisu Eesti Vabariigiga. See tekkis just Pätsi võimuletulekuga 1933. aasta sügisel ja eriti pärast Pätsi-Laidoneri riigipööret.“ Ilmjärv märgib ka Nõukogude kultuuridiplomaatia rolli ja kartust Saksamaa ees, kuid lõppkokkuvõttes ei jäta ikkagi kahtlust selles, mida peab põhimotiiviks: „Nõukogude kultuuridiplomaatia suutis oskuslikult ära kasutada vasakpoolse intelligentsi rahulolematust autoritaarrežiimiga ning teha propagandat, mis ei jäänud tulemusteta. [– – –] Autoritaarrežiim oli neid ühel või teisel moel represseerinud ja osalenud nii nende vaadete ja ellusuhtumise kujundamisel. Autoritaarrežiimist tulenevalt leidis osa vasakpoolseid, et valida on ainult oma ja võõra vägivalla vahel. Valiti võõras vägivald. Selle abil sai autoritaarrežiimile tehtud ülekohtu ja alanduste eest kätte maksta. Usuti, et see pakub kaitset ka Saksamaa vastu.“[38]
Toomas Karjahärm ja Väino Sirk peatuvad oma Eesti haritlaskonna Nõukogude režiimi perioodi käsitlevas monograafias põgusalt ka juunikommunistide motiividel. Nad väidavad, et mõned poliitiliselt naiivsed ja vähe informeeritud haritlased väljendasid demonstratiivselt oma natsivastast meelsust sümpaatiaga Nõukogude Liidu vastu. Kuid pärast Eesti okupeerimist „oli isegi nn. juunikommunistidel kõhklusi iseseisvuse täieliku loovutamise küsimuses ja arutleti „Sise-Mongoolia“ variandi üle“. Autorid sedastavad, et Eesti kommunistide ja vasakpoolse intelligentsi hulgas oli maailmaparandajaid-idealiste ja Eesti ühiskond oli poliitiliselt lõhenenud, kuid kahtlevad, et „demokraatia puudusest häiritud inimesed asuksid innukalt toetama veelgi ebademokraatlikumat režiimi“. Seega autorid näivad mitte nõustuvat Ilmjärvega ja mitte uskuvat, et Nõukogude võimu toetamise oluliseks põhjuseks oli eelnenud Eesti autoritaarvõim. Nad leiavad, et vasakpoolse intelligentsi hulgas polnud siiski kuigi palju niisuguseid tuntud inimesi, kes okupatsioonirežiimi õhinaga teenima hakkasid. „Alati leidub konjunkturiste, kollaborante, kaasa- ja ülejooksikuid ja Eesti ei saanud siin olla erand. Noorel väikeriigil polnud piisavalt vahendeid kõrgkultuuri heldeks toetamiseks (kuigi olukord siin paranes) ja koos riigi bürokraatliku kultuuripoliitikaga tekitas see kõrge enesehinnanguga ja ambitsioonikates loovharitlastes nurinat.“[39]
Naiivsus, õigustatuna paljude Lääne intellektuaalide samasuguse hoiakuga, tundub olevat peamine põhjendus Johannes Vares-Barbarusest särava essee kirjutanud August Eelmäe käsitluses. Varese 1935. aasta reisikirjeldust analüüsides ta väidab, et Vares ei osanud Nõukogude Liidu olemust läbi näha: „Ei miljoneid nälga surnuid, massimõrvu, terrorit, kultuurihävingut, üha avarduvat Gulagi arhipelaagi – ei midagi sellist. Ent lisagem samas: kas ongi loogiline eeldada säärast läbinägevust ühelt meie rahva „ideeliselt pahempoolselt“, samas teades, et paljude teiste rahvaste esindajad – enne ja pärast Barbaruse reise – kõik need Aragonid, Hikmetid või Nerudad pole ju samuti jõudnud oma rännakutel tolle nõidusliku allikani, mille veega oma silmi pestes nägijaks saada.“[40]
Jelena Zubkova põhjendab Baltimaade üldsuse suhtumist Nõukogude sissetungi ehk kaude ka n.-ö. eesrindliku intelligentsi esindajate minekut okupatsioonirežiimi teenistusse enesealalhoiuinstinkti ja kartusega Saksamaa võimaliku agressiooni ees. „Enesealalhoiuinstinkt tekkis tegelikult olukorras, kus valikuvõimalusi ei olnud, õigemini, kus valida tuli kahe halva vahel. Teooria „kahest halvast“, kelle osas esinesid NSV Liit ja Saksamaa, oli Lätis, Leedus ja Eestis laialt käibel.“[41]
Mõneti uue vaate pakub välja Sirje Olesk, kes, püstitades küsimuse, kuidas sattus kodanlik intellektuaal Johannes Semper kollaboratsionismi teele, näib mitte kaasa minevat levinud käsitlusega juunikommunistide motiivist halvim ära hoida, vaid oletab ettevaatlikult, et Varese valitsuse liikmed olid oma eeldatavast rollist ette teadlikud ja selleks valmis: „Kui sõna „värbamine“ tundub liiga ehmatav, võib ju väljendada ka nii: temaga oli räägitud – sellest, et võimalikul x päeval võiks ta olla valmis jne.“[42] Samas vihjab Olesk oma essee pealkirja kaudu („Ühe kohanemise lugu“) siiski sellele, et Semper kohanes uue režiimiga, mis tähendab, et iseenesest ei pruukinud see režiim talle meeldida.
Koguteose „Sõja ja rahu vahel“ teemakohase osa autorid Jüri Ant ja Meelis Maripuu leiavad, et ultimaatumivalitsuse liikmete valiku määrasid enamasti nende varasemad kontaktid Kominterni, Nõukogude Liidu välisluure või Nõukogude Liidu saatkonnaga. Mis motiividel nad olid loonud need kontaktid, ei ole teada. Ant ja Maripuu märgivad, et 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses püüti marionettvalitsuse liikmeid mõnikord esitada kui märtreid, kes üritasid ära hoida halvimat, Eesti langemist otsese Nõukogude vägivalla ohvriks. Nad arvavad, et see versioon oli mõjutatud ellujäänute (Kruus, Andresen, Semper) „tagantjäreletarkusest“ ja eneseõigustusest ning mõneti ka Varese enesetapust või väidetavast enesetapust 1946. aastal. Koguteoses oletatakse hoopis, et juba 1940. aasta suvel laialt räägitud jutte nn. Välis-Mongoolia teest levitati Ždanovi korraldusel ka teadlikult.[43] Seda, et üldtuntud intellektuaalide Varese, Andreseni ja Semperi valikut mõjutasid nende varasemad kontaktid Kominterni, Nõukogude vastuluure või Nõukogude Liidu saatkonnaga Tallinnas, arvab ka Seppo Zetterberg.[44]
Nii tuleb tõdeda, et Eesti kirjanikest juunikommunistide motiive on küll analüüsitud, ent mitte väga põhjalikult, võiks öelda isegi, et häbelikult. Tõepoolest, teavet Nõukogude võimu teenistusse astumise kohta okupatsiooni pehmendamise motiivil on küll tagantjärele mõnelt asjaosalistelt, kuid seda, et niisugune motiiv oleks olnud ühiseks nimetajaks, ei toeta ükski usaldusväärne allikas.
Mis puutub aga esmapilgul loogilisse põhjendusse, et paljud intellektuaalid tõukas Moskva rüppe Eesti autoritaarrežiim, siis ei toeta seda Nõukogude Liidu Tallinna saatkonna diplomaatide tööpäevikud ja ettekanded. Nende vestluste üleskirjutuste alusel näib, et mitme Eesti marksistliku haritlase Moskva võimu teenistusse minek ei olnud spontaanne otsus, vaid lähenemine Nõukogude Liidule algas kindlasti enne 1934. aasta riigipööret, s. t. demokraatliku valitsemiskorra ajal Eestis. Samuti ei lisa sellele väitele veenvust nende käsitlemine Lääne teekaaslaste taustal. Vastupidi. Nõukogude Liitu imetlenud Lääne tippintellektuaalide enamik elas demokraatlikus, mitte autokraatlikus riigis, ometi aga võõrandus oma ühiskonnast.[45]
„Üle läve astumine“ enesealalhoiuinstinktist pole samuti veenev. „Ministri“ ametikohaga mittesoostumine ei ähvardanud siiski üleläveastujate elu. Seega nõuab probleem täiendavat uurimist, ning näib, et kõige viljakama tulemuse võib saavutada isiku tasandile keskendudes.
Andresen, Semper ja Vares-Barbarus on neist isikutest välja valitud seetõttu, et nemad olid okupeeriva režiimi teenistusse läinud intellektuaalidest Nõukogude hierarhias kõige kõrgematel kohtadel. Samal tasemel olnud Hans Kruus hoidus aastatel 1922–1939 aktiivsest poliitikast ja ka poliitilistest seisukohavõttudest, seetõttu on ta ka selles raamatus episoodilises, ehkki koloriitses osas.
Uurimuses on kõige põhjalikumalt vaadeldud just Nigol Andresenit, kuna tema oli Eesti juunikommunistiks saanud tippintellektuaalidest kõige poliitilisem, kõige mõjukam ning ilmselt ka Eesti-poolne võtmetegelane 1940. aasta juunivalitsuse koosseisu kujundamisel. Semper ja Vares-Barbarus on käsitluse kõrvaltegelased,