Punased. Jaak Valge
Sirje Olesk. Ühe kohanemise lugu: Johannes Semper, lk. 70–71. Enne Nõukogude okupatsiooni oli Eesti Kirjanike Liidu liikmeid 53. Autori arvestuse kohaselt võib 1940. aastal sulega või ametikohaga selgelt Nõukogude režiimi teenistusse läinud iseseisva Eesti Vabariigi Kirjanike Liidu liikmete arvuks lugeda 17–22. Järgnenud mõne aasta vältel aktiivselt Nõukogude võimu vastu võidelnuid, uue Nõukogude okupatsiooni kartuses Eestist lahkunuid ning nõukogudevastastena represseeritud kirjanikke oli ligikaudu sama palju. (Vt. ka Toomas Karjahärm. Kultuurigenotsiid Eestis: kirjanikud (1940–1953). – Acta Historica Tallinnensia 2006, nr. 10.)
[22] Artur Adson. Siuru-raamat. Tänapäev, 2007, lk. 180–181.
[23] Henrik Visnapuu. Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt. – Eesti Päevaleht-Akadeemia, 2010, lk. 286–287.
[24] Sirje Kiin. Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt, lk. 563.
[25] 1940. aasta juunis oli Eestis EKP ridades 133, oktoobris 2285 kommunisti. (Kommunistitšeskaja partija Estonii v tsifrah, 1920–1980. Koost. G. Volkova jt. Eesti Raamat, 1983, lk. 37, 43).
[26] Karl Radek. Intelligentsija i Oktjabr. – Glazami inostrantsev 1917–1932: inostrannõje pisateli o Sovetskom Sojuze. Koost. M. Živov. Gosudarstvennoje Izdatelstvo Hudožestvennoi Literaturõ, 1932, lk. X–XII.
[27] Terminit „teekaaslane“ kasutatakse siinkohal venekeelse „poputšik“ (ingl. fellow traveller) eestikeelse vastena. Varasemas kirjanduses on kasutatud ka vähem neutraalset sõna „kaasajooksik“ (vt. nt. Andres Küng. Tuule lapsed. Perioodika 1990, lk. 8–11) või „kasulik idioot“, mida Lääne vasakintellektuaalide kohta olevat väidetavasti tarvitanud Nõukogude Liidu juhid. Termini „poputšik“ tõi käibesse Lev Trotski 1923. aastal, esialgu noorte vene kirjanike kohta, kes ei olnud kommunistid, kuid kelle looming oli rohkem või vähem revolutsiooniteemaline ning kes aktsepteerisid Vene revolutsiooni. Trotski arvates kuulusid nende hulka Boris Pilnjak, Vsevolod Ivanov, Nikolai Tihhonov ja „Serapioni vennad“, Sergei Jessenin koos grupi imažinistidega, osalt Nikolai Kljujev. „Nad ei haara revolutsiooni tervikuna ning neile on võõras tema kommunistlik eesmärk [– – –] Kui mitteoktoobri (sisuliselt oktoobrivastane) kirjandus on kodanlik-mõisnikliku Venemaa surev kirjandus, siis „teekaaslaste“ kirjandus on teatud mõttes uus.“ (Lev Trotski. Literatura i revolutsija. Politizdat, 1991, lk. 55–56). Hiljem laienes see mõiste Lääne intellektuaalidele, kes ei kuulunud kommunistlikusse parteisse, kuid suhtusid kriitiliselt Lääne ühiskondadesse ja sümpaatiaga Nõukogude Liitu. See tähendas Nõukogude kommunismi pooldamist, kuid distantsilt, ning seda mitte ainult geograafilises, vaid ka emotsionaalses ja intellektuaalses mõttes. (Vt. täpsemalt David Caute. The Fellow-Travellers. A Postscript of the Enlightenment. Weidenfeld & Nicolson, 1973, lk. 3–7.)
[28] Lev Trotski. Literatura i revolutsija, lk. 56.
[29] Jaan Siiras (August Annist). Viro neuvostokurimuksessa. Piirteitä Viron tapahtumista ja kehityksestä bolsevikki vallan aikana vv. 1939–41. WSOY 1942, lk. 87, 89–90, 98–99, 167.
[30] Eesti rahva kannatuste aasta. Koguteos. Elmatar, 2012, lk. 42.
[31] Ants Oras. Teelahkmel, lk. 114–115, 494.
[32] Ants Oras. Eesti saatuslikud aastad 1939–1944, lk. 36–37.
[33] Ants Oras. Eesti saatuslikud aastad 1939-1944, lk. 50, 139-140.
[34] Heino Arumäe. Mõnda Hans Kruusist, Mongoolia eeskujust ja poliitilisest naivismist. – Looming 1991, nr. 10, lk. 1382–1383.
[35] Samas, lk. 1383–1387.
[36] Olaf Kuuli. Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917–1991. O. Kuuli, 1999, lk. 71, 74.
[37] Toomas Karjahärm, Väino Sirk. Vaim ja võim. Eesti haritlaskond 1917–1940. Argo, 2001, lk. 379.
[38] Magnus Ilmjärv. Hääletu alistumine. Eesti, Läti ja Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus: 1920. aastate keskpaigast anneksioonini. Argo, 2010, lk. 818, 827–828.
[39] Toomas Karjahärm, Väino Sirk. Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987. Argo, 2007, lk. 25–26.
[40] August Eelmäe. Eluvõla kandmise raske kohus. – Looming 2007, nr. 10, lk. 1532.
[41] Jelena Zubkova. Baltimaad ja Kreml 1940–1953. Varrak, 2009, lk. 74.
[42] Sirje Olesk. Ühe kohanemise lugu: Johannes Semper. Eesti Kirjandusmuuseum, lk. 91.
[43] Sõja ja rahu vahel. II kd. Esimene punane aasta. Okupeeritud Eesti julgeolekupoliitiline olukord sõja alguseni. Toim. E. Tarvel ja M. Maripuu. S-Keskus, 2010, lk. 98–99, 116.
[44] Seppo Zetterberg. Eesti ajalugu. Tänapäev, 2009, lk. 489.
[45] Lääne teekaaslaste kohta koostatud uurimuste kohta vt. põhjalikumalt Jaak Valge. Eesti vasakharitlased üle läve: nähtus, uurimisseis, küsimused. – Tuna 2013, nr. 1, lk. 59–66.
[46] Eduard Laaman. Enamlus Eestis 1917–1918. – Enamlus Eestis. I osa. Kaitsevägede staabi VI osakonna kirjastus, 1930; Eduard Laaman. Erakonnad Eestis: Sissejuhatus poliitikasse IV. Eesti Kirjanduse Selts, 1934; Eduard Laaman. Nõukogude Vene ja kommunismi teostuskatsed. Eesti Kirjanduse Selts, 1935.
[47] Olaf Kuuli. Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917–1991. O. Kuuli, 1999; Olaf Kuuli. Mihkel Martna. Eesti vasakpoolse sotsiaaldemokraatia teerajaja. Mihkel Martna Fond, 2007; Olaf Kuuli. Fontanka ja Moika vahel. Eesti kommunistide sisetülidest aastail 1919–1938. O. Kuuli, 2010.
[48] Reigo Rosenthal, Marko Tamming. Sõda pärast rahu. Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924. SE & JS, 2010; Reigo Rosenthal, Marko Tamming. Sõda enne sõda: Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani. SE & JS, 2013.
[49] Allan Käro. NKVD välisluure residentuuri taastamine 1939. aastal. Bakalaureusetöö käsikiri Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis. Tartu, 2008, lk. 16–21.
[50] Andres Langemets autorile 17.09.2013.
Väinö Kunnas. Punane tants. 1927.
Elmar Kits ja Evald Okas. Eesti punakaartlased Lenini ja Stalini juures. 1950–1951.
Ilmar Kimm. Viktor Kingissepp. 1957.
Nigol Andresen. Dateerimata. Ilmselt 1920. aastate lõpp, 1930. aastate algus.
Johannes Vares-Barbarus 1924. aastal Pärnus.
Adamson-Eric. Johannes Semper. 1932.
Ado Vabbe. Tööliste miiting. 1937.
Eduard Wiiralt. Revolutsioon. 1931.
I MARKSISM KLASSI- JA KODUSÕJAS NING EESTIS
„Nii nagu Darwin oli avastanud orgaanilise looduse arengu seaduse, avastas Marx inimese arengu seaduse,“ oli Friedrich Engels kinnitanud 1883. aastal oma sõbra ja võitluskaaslase matusel. Pretendeerides ainsale objektiivsele tõele, väitis marksism, et sarnaselt bioloogiliste liikidega arenevad ka inimühiskonnad madalamalt kõrgemale kindlate reeglite kohaselt. Inimtegevus võib pidurdada või kiirendada ühiskondlikku revolutsiooni, kuid mitte muuta selle suunda, kuna see sõltub objektiivsetest seaduspärasustest.[1]
Marxi loodud