Punased. Jaak Valge
Ekspluateeritavad, kes ei oma tootmisvahendeid, vaid tarvitavad neid, sellega ei lepi ning kujuneb klassivõitlus. Inimkonna ajalugu ongi valitsevate ja ekspluateeritavate klasside lepitamatu võitluse ajalugu. Klassiühiskonna viimaseks staadiumiks on kapitalism, mil üha suurema ühiskonnaosa vaesumise ja proletariseerumise tõttu ei leia kaubad turgu, ning sellest tingitud kriisid ja sõjad omandavad üha teravama iseloomu. Kapitalism on määratud surema omaenda vastuoludesse. Kapitalismi hauakaevajaks olev proletariaat kukutab kodanluse ning tekib klassideta ühiskond. „Marx lõi esimese ja Lenin kolmandama ja viimase Internatsionaali, kes oma ülesanded lõpuliselt täide viib,“ kinnitas üks eesti soost kommunistide juhte.[2]
Klassivastuolu on objektiivne ja fataalne, sõltumatu konkreetsetest inimsuhetest või konkreetse inimese loomusest. Klassivõitlus on lepitamatu. Ehk Johannes Lauristini loodud kangelase sõnul: „Oled kord klassivaenlasega kokku sattunud, siis löö vaenlase silmnägu veriseks või lase endal lüüa. Kolmat teed ei ole.“[3]
Ehkki Vene bolševikud jagasid omaaegsete populaarsete autoritaarsete mõtlejate Gaetano Mosca, Vilfredo Pareto ja teiste fin de siecle veendumusi ning isegi Marx oli sarnaselt Friedrich Nietzsche ja Max Weberiga olnud kultuuriline pessimist, oli marksism optimistlik ideoloogia, võimeline interpreteerima märke „dekadentsist“ ja „kriisist“ „dialektiliselt“ kui tõendit uue ajastu saabumisest. Marksism oli võimeline moodustama terviku, kus polnud vahet filosoofial ja revolutsioonil.[4] Marksismi üks voolusid – kommunism – kujunes miljonite inimeste elu mõtteks, ideoloogiaks, mille nimel ilmutati piiramatut innukust ja eneseohverdust.
Kommunism on Lenini, hiljem Stalini juhtimisel bolševike poolt arendatud marksismi versioon, mida kutsutakse ka „bolševismiks“, „marksismiks-leninismiks“, „leninismiks“ või „leninismiks-stalinismiks“. Kommunism tõstab marksismist esile eelkõige klassivõitlust, vajadust väikese, monoliitse ja hierarhiliselt organiseeritud, elukutseliste revolutsionääride juhitud ja aktiivsete liikmetega distsiplineeritud partei järele, samuti kodanliku režiimi kukutamise vajadust vägivaldse proletaarse revolutsiooniga, ning pärast võimuvõttu demokraatliku tsentralismi printsiibil organiseeritud kommunistliku partei poolt ellu viidavat proletariaadi diktatuuri. Bolševism või kommunism võib tähendada ka vasakpoolset ideoloogilist ja poliitilist totalitarismi, või põhimõtteid, poliitikat ja praktikat, mis järgib Nõukogude režiimi.[5]
Marksism maailmasõjas
Juba Esimese maailmasõja eel oli töölisparteide rahvusvaheline katusorganisatsioon – II Internatsionaal – erinevate marksistlike mõttevoolude pingetes. Marksism näis nõudvat radikaalset kaasajastamist, sest Marxi teaduslikuna esitatud ennustus viletsuse pidevast kasvamisest kapitalistlikus ühiskonnas oli osutunud selgelt ebaõigeks ning saanud II Internatsionaali revisionistliku tiiva märklauaks. 20. sajandi alguse Lääne-Euroopa töölisklass oli kõrgemapalgaline, paremini seadustega kaitstud ja tõenäoliselt vähem võõrandunud kui aastakümneid tagasi, mil Karl Marx oma teooria sõnastas. Revisionistid ehk demokraatlikud sotsialistid eesotsas Eduard Bernsteiniga pehmendasid nüüd Marxi revolutsioonilist teravust, kinnitades, et kapitalism asendub sotsialismiga rahumeelse ja evolutsioonilise protsessi käigus, ja eelistasid tööliste õiguste eest võidelda reformidega, demokraatlike meetoditega, käsitledes just demokraatiat – mitte klassi või partei diktatuuri – tuleviku sotsialistliku ühiskonna alusena.[6] Revisionistid ei nõustunud Marxi väitega, et töölisklassil pole kodumaad, vaid tunnustasid proletariaadi patriotismi ka kapitalismi tingimustes.
See lähenemine ei leidnud poolehoidu tsentristliku voolu esindajate seas, kellest tuntuim oli Karl Kautsky, Friedrich Engelsi lähedane kaastööline, kes 1883. aastal asutas Saksa sotsiaaldemokraatia mõttetanki, ajakirja Die Neue Zeit. Kautsky ajakirja saatis teiste hulgas kaastööd ka Šveitsis ja Saksamaal paguluses viibinuna marksismi teooriasse süvenenud Mihkel Martna.[7] Kautsky väitis, et Marxi sõnastatud seaduspärasused kehtivad jätkuvalt, ning kasutas koos oma järgijatega kõlavalt Marxi terminoloogiat, andes sellele aga uue sisu. Tunnustades küll surmkindlalt marksistlikku ideed, et sotsialism on vältimatu ja ette määratud, kaldusid Kautsky ja teised tsentristid ootama tingimuste küpsemist ehk Marxi ennustuste iseeneslikku täitumist. Alles seejärel sai Kautsky arvates toimuda proletaarne revolutsioon, mis tema tõlgenduses ei tähendanud ilmtingimata verist võitlust. Venemaa vajas Kautsky arvates kõigepealt kodanlikku või demokratiseerivat revolutsiooni. See oli aga vastuvõtmatu radikaalidele, kelle eesotsas oli Rosa Luxemburg ja hiljem bolševismi looja Vladimir Lenin. Nemad nõudsid revolutsioonilist marksismi ja ühinesid arusaamas, et nii revisionistid kui tsentristid on moonutanud marksismi leebeks, kapitalismile ohutuks reformiliikumiseks.[8]
Nii tugevad lahkhelid organisatsiooni sees, eriti aga lahkheli „proletaarse patriotismi“ tõlgendamisel pidid loogiliselt tähendama terve organisatsiooni ummikut juhul, kui välispinged lähevad liiga suureks ning vaielda pole enam võimalik, kuna tekib nõue ühe ja ainsa poliitika järele. Ehk siis sõja korral kindlasti.
II Internatsionaali üks põhieesmärke oligi sõja ärahoidmine, nimelt oli mitmel kongressil pidulikult „Internatsionaali“ lauldes otsustatud sõjaähvarduse korral üldstreike organiseerida. Need pühapäevaotsused aga täitmist ei leidnud ning pinged mõrastasid organisatsiooni kohe maailmasõja alguses. Tekkis koguni kaks lõhenemist. Esiteks lõhenes internatsionaal rahvuslikul alusel ja teiseks mõranes seniste pingejoonte järgi. 4. augustil 1914 oli mõjuvõimas miljoni liikme ja nelja miljoni toetajaga Saksa Sotsiaaldemokraatlik Partei – kõigi teiste sotsialistlike parteide eeskuju – hääletanud Reichstagis Saksamaa sõjakulutuste poolt. Nende eeskuju järgisid Austria sotsiaaldemokraadid, Belgia ja Prantsuse sotsialistid ning veidi hiljem Briti Tööerakond. Ka Vene sotsialistide enamus eesotsas Vene sotsiaaldemokraatliku liikumise asutaja Georgi Plehhanoviga käsitles sõda Venemaa kaitsmisena. See tähendas, et II Internatsionaal oli mõttetuks muutunud või vähemalt halvatud.[9] II Internatsionaal oligi maailmasõja esimene ohver, õigemini kapituleeruja.
Sõjavastased marksistid kogunesid 1915. aasta septembris Šveitsis Zimmerwaldis. Tulid Šveitsi, Vene, Balkanimaade, Itaalia sotsialistid ning Saksa, Prantsuse, Hollandi, Rootsi, Norra ja Poola vasakparteide esindused, kokku 38 delegaati, kelle hulgas oli ka Mihkel Martna. Lev Trotski mälestuste kohaselt heitsid delegaadid nalja, et isegi pool sajandit pärast I Internatsionaali asutamist on kõik internatsionalistid võimalik ära mahutada nelja tõlda. Kuid nendegi konverentsiõhkkond oli kõike muud kui seltsimehelik. See pole imelik, sest osalejate hulgas oli nii II Internatsionaali traditsioonide toetajaid, läbi ja lõhki patsifiste kui ka neid, kes pidasid võimalikuks sotsialismi levitamist relvaga. Konverentsi enamus, nende hulgas Mihkel Martna, mõistis küll hukka toetuse sõjale, kuid keeldus omaks võtmast Lenini seisukohta sõja pööramisest kodusõjaks.[10]
Järgmise aasta aprillis Kienthalis II Internatsionaali vastaste marksistide kokkusaamisel oli Lenini pooldajate hulk pisut suurenenud, ent tal ei õnnestunud läbi viia otsust sidemete katkestamisest II Internatsionaaliga. Peale venelaste toetas väga vähe sotsialiste revolutsioonilist tegevust.[11] Tolleaegne sõjavastaste marksistide enamus oli niisiis patsifismi kalduv, vastu nii riikidevahelisele sõjale kui ka kodusõjale. „Patsifistid või mis nad on, tahavad maailmast tapmise hävitada ainult tindiga [– – –] Aga kui kurnatu lööb täägi kurnajale makku, siis on patsifist kurnatul kõris kinni.“[12] Selline oli patsifismi leninlik tõlgendus Johannes Lauristini raamatu kangelanna esituses ja küllap ka Lauristini enda arvates. Ka Karl Kautsky oli muutunud sõjavastaseks, kuid see ei seganud Leninit teda jätkuvalt häbimärgistamast, nüüd selle eest, et ta ei mõistnud sõda hukka kohe algusest peale.[13] Kienthalis konflikti põhjustanud II Internatsionaal luges ennast aga 1916. aastal laialisaadetuks, säilitades veel Šveitsis oma peakorteri.
1917. aastal pärast tsaari kukutamist alanud Vene armee laostumine lõi uue olukorra, mis oli kujunenud marksistlikust teooriast erineval moel ja bolševikelegi ootamatult. Sajad tuhanded sõdurid lahkusid rindelt, esialgu revolvreid peitmiseks leivapätsi sisse küpsetades, kuna relvi kaasa võtta ei lubatud. Hiljem, pärast 1917. aasta suvepealetungi äpardumist lagunemine kiirenes ning relvi toodi kaasa hulgi. Pinnas bolševike sõjaväeliseks võimuhaardeks Venemaal kujuneski desertööride rahulolematusest,