Tunnid täis leina. Paula Treick DeBoard
Johnny pinkide juurest tulles. Tegin näo, et põikan tema eest kõrvale, aga ta haaras mul käsivartest ja tõstis mu kukile. Kiljusin, kui ta ühest pesast teise jooksis, hoidsin kramplikult tal kaela ümbert kinni.
„Ole ettevaatlik!“ hüüdis ema kusagilt, tema hääl pimeduses hääbumas.
Karjusin, kui Johnny kiiremini jooksis ja kodupessa suundus. Surusin jalad vastu tema rinda, olin liiga hirmul, et vaadata, kuni ta seisma jäi ja mind ettevaatlikult maha pani. Selline oli Johnny – korraga nii karm kui õrn.
Alles hiljem, kui istusime ümber köögilaua ja uputasime õunapirukaviile vanillijäätise sisse, meenus mulle Stacy. Hetkeks kõhklesin, kas öelda midagi, tahtsin Stacy olemasolu endale hoida nagu rusikasse pigistatud aaret.
Johnny oli andnud vanaisale üksikasjaliku ülevaate mängust ja vanaisa oli peaaegu lõpetanud huvi teesklemise Sandy Maertzi kolmekordse viske analüüsi vastu, kui mul õnnestus sõna sekka öelda.
„Stacy Lemke nimeline tüdruk palus sind tervitada,“ ütlesin.
„Kes see on?“ küsis Johnny karuselt ja vaatas oma kaussi. Korraga lahvatasid tema põsed roosaks.
Kehitasin õlgu ja üritasin hooletul toonil rääkida. „Stacy Lemke. Tal on punased juuksed ja tedretähnid.“ Tal on kreemikasvalge nahk ja maailma kõige pehmem käepigistus. Ta ütles, et ma olen armas.
„See peab Bill Lemke tütar olema. Bill mängis täna õhtul teises võistkonnas. Johnny, kas Stacy käib sinu klassis?“ küsis ema.
„Ma ei tea,“ ütles Johnny õlgu kehitades.
„Küll sa tead,“ pistis Emilie vahele. „Stacy Lemke? Ta käis selle mis-ta-nimi-nüüd-oligiga, Shipsi söötja.“
Surusin sõrme jäätisetilga sisse. „Ta ütles, et käib sinuga koos koolis.“
„Noh, ma ei tea. Võib-olla olen teda kooli peal näinud,“ ütles Johnny. Ta tõstis kausi huultele, püüdes viimast jäätisetilka suhu püüda. Ema köhatas rõhutatult ja Johnny pani kausi lauale.
„Bill Lemke, maksuadvokaat?“ küsis isa.
„O-o-oi, keegi on sinusse armunud,“ narris Emilie.
Johnny pani lusika kolksuga kaussi. „Ole vait, see pole tõsi.“
Isa ütles: „Bill on see mees, kes aitas Jerryl maa omanikuks jääda, kui Karl suri. Korralik mees.“
Emilie laulis: „Johnnyl on pruut… Johnnyl on pruut…“
„Ma ütlesin juba, et ole vait.“ Johnny tõusis, ema heitis Emiliele hoiatava pilgu, mis oli terav nagu küünarnukk. Pidin Emiliele au andma: argpüks ta ei olnud. Ta kohe oskas Johnnyt üles keerata.
„Kuule, ta on lihtsalt üks tüdruk.“ Johnny pöördus meie juurest eemale. Tema kauss ja lusikas lendasid klirinal kraanikaussi ja mõne hetke pärast langes tagauks pauguga kinni.
Ema hüüdis: „Johnny! Tule kohe tagasi!“, aga Johnny oli juba läinud.
„Mis talle sisse läks?“ nõudis isa, tema hääles segunesid pahameelt ja lõbusus.
Ema kehitas õlgu ja tõusis, et Johnny kauss ära pesta.
Isa tõusis ja ringutas, nagu igal õhtul, kui päev oli peaaegu möödas. „Mul on vist aeg viimane ringkäik teha,“ teatas ta. „Mulle kuluks selts ära.“
See oli minu märguanne. Tõusin ja läksin isa järel ukse juurde, nagu meil igal õhtul kombeks oli. Kennel sibas meie järel lauta, kus ma panin poolele tosinale hulkuvale kassile süüa ja isa kõndis vasikaaedikute eest läbi, vilistas ja rahustas kõige väiksemaid. „Kuule nüüd, kullake,“ kuulsin teda ütlemas ja vasikad kepsutasid oma värisevatel jalgadel ja suurte sõrgadega tema poole.
Ootasin isa laudaukse juures, Kennel hõõrus end minu vastu. Sellest kohast, mis oli meie ülejäänud krundist natuke kõrgemal, tundus, et meil oli vaja ainult vallikraavi ja olekski meil oma väike kuningriik. Meie maa, kõik sada kuuskümmend aakrit, laiusid kaugemale, kui silm tihenevas pimeduses seletas. Krundi põhjaservas vohas mais, mis venis iga päevaga mitu tolli. Maisipõldude taga elas meie naaber Mel Wegner, keda ma armastasin, sest ta lubas mul sööta õuntega kaht pensionil sprinterhobust, King Henryt ja Queen Anne’i. Teisel pool oli meie lehmakarjamaa piirnenud Warczakide maaga, millest suurema osa oli Jerry sunnitud maha müüma, et katta õigusabi- ja ravikulusid. Nüüd rentis pank talle osa maad kanafarmi jaoks. Mõnikord, kui tuul oli õigest suunast, kuulsin tuhandete siblivate kanade häält. Teinekord möödus hulk päevi, ilma et oleksime ühtki inimsoost naabrit näinud.
Meie maja, mille pea igast aknast paistis nüüd kollane valgusruut, seisis rohelise muruplatsi servas, mille eest vanaisa Hammarstrom ustavalt hoolt kandis. Kaugemal, teele lähemal, oli vanaisa maja, mis oli hiljuti renoveeritud igas mõttes nüüdisaegsemaks kui meie oma. Idas lõppes meie krunt tiheda puudesaluga, mis ulatus maakonna ühest servast peaaegu teise, roheline metsariba, mis enda eest enam-vähem ise hoolitses. Kõige selle keskel seisis meie laut, mida Johnny oli piinliku hoolega üle värvinud, kõrge sinine silotorn ja uhke valge piimamahuti.
„Oled valmis, lapsuke?“ küsis isa minu selja taha astudes. Ta pani käe mu kuklale ja mu heledad, siidised sassis juuksed voogasid läbi tema sõrmede.
„Teeme võidu,“ ütlesin korraga, täis kulutamata energiat, ja hakkasin maja poole jooksma. Isa oli suurepärane jooksukaaslane, ta sundis mind üha kiiremini jooksma, aga ei tormanud minust kunagi kaugemale ette kui paar sammu. Jõudsime hingetuna tagaukse juurde. Ema oli üksinda kraanikausi juures ja pöördus meile naeratama.
„Järjekordne viik,“ teatas isa.
Kui ma hiljem selle päeva peale mõtlesin, soovisin, et oleksin saanud kogu selle stseeni ema hoidistepurki panna ja meid kõiki igavesti seal hoida. Teadsin siiski, et nii kaua see ei kesta – suveõhtutel püütud jaanimardikad tuli vabaks lasta, muidu muutusid nad hommikuks kuivanud kestadeks. Aga mulle oli alati meeldinud see, kuidas nad paaniliselt purgis ringi sumistasid, nende tiivulised põrnikakehad sattusid väiksemagi raputuse peale segadusse. Kui oleksin saanud seda kuidagi teha, oleksin oma pere samamoodi kinni püüdnud, kõik turvaliselt koos, kasvõi korrakski.
Neli
Järsku hakkasin Stacy Lemket igal pool nägema. Paar päeva pärast seda esimest pehmepallimängu nägin teda Dewy’s, kus ta šokolaadikokteili imes, kui ma ootasin, et ema kõrval asuvas poes Gaub’s Meat tellimuse sisse annaks. Kohe, kui Stacy koos kahe teise tüdrukuga uksest sisse astus, tegi mu süda väikese naljaka lisalöögi.
„Tere, Kirsten!“ hüüdis ta valjusti ja kõik kohvikusviibijad vaatasid korraks minu poole.
Naeratasin talle vastu. Ta embas mind korraks, nagu oleksime ammused tuttavad. Tal oli seljas kollane T-särk, teksaseelik ja jalas rihmikud, tema punased juuksed, mis lahtiselt õlgadel rippusid, lõhnasid nagu gardeeniad.
Ta viipas selja taha. „Need on mu õed, Joanie ja Heather.“
Naeratasin ujedalt oma kokteilist järele jäänud vahukoorele. Heather käis Watankee põhikooli kuuendas klassis, olin näinud teda mänguväljakul nööripalli ohvrite pea kohal keerutamas. Põhimõtteliselt oli ta hiiglane. Maasikablond, lühem Joanie nägi välja nii, nagu Stacy oleks pärast paari pesu välja näinud. Naeratasime tervituseks.
„Millal järgmine pehmepallimäng on?“ küsis Stacy, kui ta õed leti juurde tellima läksid.
„Ma arvan, et järgmisel teisipäeval.“
Ta naeratas seda laia valget Stacy naeratust. „Noh, võib-olla näeme siis.“
Jälgisin teda pilguga, kui ta tellimuse esitas, särgitaskust kokkumurtud rahatähe võttis, et maksta, ja leti taga seisva tüdrukuga lobises. Mulle meenus, mida Emilie oli tol õhtul öelnud, et Stacy käis varem võimsa Lincolni keskkooli Shipbuildersi meeskonna söötjaga. Ehkki minu teadmised jalgpallist piirdusid kiivrite, võistlushüüete ja väravatega, teadsin, et söötja olla oli suur asi. Lõppude lõpuks teadis kogu Wisconsin Brett Favred.
Kõigest