Mälestuste maja. Линда Гуднайт

      Originaali tiitel:

      Linda Goodnight

      THE MEMORY HOUSE

      2015

      Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Reet Piik

      Korrektor Lii Vool

      © 2015 by Linda Goodnight

      Trükiväljaanne © 2016 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2016 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11207

      ISBN (PDF) 978-9949-84-111-0

      ISBN (ePub) 978-9949-84-543-9

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Kui kaalusin leinateemalise raamatu kirjutamist,

      siis polnud mul õrna aimugi, et ka mina satun kirjutamise ajal

      selle piinarikka emotsiooni küüsi.

      Purunenud südame ja jäägitu armastusega

      pühendan käesoleva romaani

      meie seast lahkunud Travis Goodnightile,

      parimale pojale, keda ema võiks eales tahta.

      1

      „Laps on mehe isa…“

      – William Wordsworth

      Tennessee, Nashville, tänapäev

      Vabadus on nagu omamoodi vangla.

      Just nii mõtiskles Eli Donovan küünarnukilt krohvisegu kraapides ja jälgis, kuidas tuttav pronksikarva Buick keeras kõnnitee äärde maja ette, mida ta parajasti renoveeris. Tema sisemus tuksatas, ta viskas krohvilabida maha ja lõi selja sirgu. Mida ta jälle on teinud?

      Buickist väljunud mees kohendas oma sinist lipsu ja heitis majale põgusa pilgu. Mehed takseerisid teineteist viivu ja Eli lõi pilgu maha. Omal ajal võinuks ta ükskõik kellele silmavaatamises ära teha. Rasked ajad ja küpsus olid teda muutnud. Ta ei tahtnud enam kellegagi võidelda. Kõige vähem oma kriminaalhooldajaga.

      Eli kõndis sõnatult üle haljendava muru, möödus vedelevatest puidujääkidest ja ehitusprügist. Ta ei olnud enam ülbe ja uhke, kuid ärev tunne kõhukoopas valmistas talle endiselt piinlikkust.

      „Eli,“ katkestas härra Clifford pingelise hetke. „Kuidas läheb?“

      „Hästi.“ Kõnetatu peatus kohtuametnikust poole meetri kaugusel ning silmitses tolle kiilaneval pealael pärlendavat higikirmet. Ärevana ja kartes endale karuteenet osutada, otsustas ta ära oodata, mida tulijal öelda on.

      „Sain täna hommikul ühe telefonikõne.“

      Eli ootas edasi, oskamata midagi küsida või kosta. Kui ta ütleb midagi mõtlematut, siis võib Clifford seda vääriti tõlgendada või esitada küsimusi, millele Eli ei osanud vastata. Sääraseid küsimusi leidus alati.

      Kriminaalhooldaja õngitses taskust paberi ja sirutas tema poole. „Üks naine nimega Opal Kimble otsis teid vangla kaudu üles. Ta soovib teiega rääkida. Tal pidavat olema midagi pakilist arutada. Ta mainis kedagi Mindy-nimelist.“

      Eli uudistas kollast märkmepaberit ning tema kabuhirm süvenes. Ta limpsis kuivanud huuli ja tundis krohvisegu mekki. „Mindy?“

      „Kas peaksin midagi teadma? Kui olete teinud midagi…“

      Eli torkas vahele: „Ei ole. Mindy on mu vana sõber. Kas Opal mainis veel midagi?“

      „Ei, ta jättis ainult numbri ja palus tungivalt, et teiega ühendust võtaksin. Järeldan sellest, et tegemist on millegi olulisega.“

      „Kaheldav.“ Mindy oli armas hing. Nähtavasti oli naisel temast kahju hakanud ja ta soovis veenduda, et Eliga on kõik hästi. Eli keeldus mõtlemast ühele teisele asjaolule, sest oli kindel, et parem on, kui naine temast ei kuule.

      „Teile kuluks sõber ära.“

      See vahemärkus jahmatas Elid. Kuue kuu jooksul, mil ta oli Pete Cliffordit tundnud, polnud mees ilmutanud tema vastu midagi peale umbusalduse, justkui oodates, millal endine vang piire ületab, et saaks ta tagasi haisvasse rotiurkasse saata.

      „Mul pole häda midagi.“

      „On teil juba telefon?“

      „Ei.“

      Clifford haaras vöölt enda telefoni. „Helistage talle.“

      Eli kõhkles ainult viivu ja võttis siis pakkumise vastu. Polnud mõtet kriminaalhooldajat ärritada. Ta võis ju helistada vanaprouale, kellega polnud eales kohtunud. Küsida, mida too soovib, ning naasta tööle. Ta vajas raha.

      Nüüd takseeris ta veidi aega uhket mobiiltelefoni. Tema äraoleku ajal oli nii mõndagi muutunud. Tehnika arenes välgukiirusel ja puurisolijad jäid ajast maha.

      Ta sisestas numbri ja tundis sisimas heameelt, kui Clifford auto poole suundus. „Annan teile ühe minuti.“

      „Tänan,“ kostis Eli tõredalt, kuid oli siiski tänulik. Ta ei suhtunud heategudesse kergekäeliselt.

      Kõnele vastas naisehääl, mis oli järsem, kui Mindy kirjeldatud muldvanalt tädikeselt võinuks oodata.

      „Preili Kimble? Eli Donovan räägib.“

      „Lõpuks ometi te helistasite, poisu.“

      Eli tardus kõneleja hääletooni peale, kuid vaikis. Ta keskendus muule, nagu oli harjunud vangimajas rasketel aegadel tegema – lasi naisel kõneleda ja kuulas üksnes poole kõrvaga. Tema pilku püüdis kudrutav sinirästapaar, kes laskus maapinnale kurameerima. Ta koguni muigas pisut, ehkki see oli talle puine ja võõras tegevus. Juba vabanemisest saadik oli ta olnud loodusest lummatud. Tõusev päike, laperdav liblikas, rehve nuuskiv koer. Loodus tõi kaasa rahu ning lõi mäslevasse hinge helgust. Suures meeleheites ja enesehaletsuses oli ta unustanud lihtsad hüved, mida oli kunagi nii endastmõistetavaks pidanud.

      Opal ütles tema kõrva sisse midagi, mis köitis tähelepanu. Eli keskendus taas kõnele. „Mida te ütlesite?“

      „Ütlesin, et Mindy jättis teile mõned asjad ja ma tahan, et tuleksite neile järele.“

      Eli vahtis, kulm kipras, silmapiiri poole, mille kohal rippus üksik pahaendeline hall pilv. „Jättis mõned asjad? Kas ta polegi seal?“

      Järgnes kõrvulukustav vaikus, mis pani rinnus pitsitama.

      Viimaks jätkas Opal leebemal toonil. „Arvasin, et teate. Mindyt ei ole enam.“

      „Kuhu ta siis läks?“ Mitte et Eli oleks väga pingutanud, kuid ta ei saanud vanadaamist sotti.

      „Teise ilma, Eli.“ Opali hääl murdus. „Mindy on surnud.“

      2

      Virsikuaia külalismaja, tänapäev

      Julia oli pojale tol viimasel hommikul lahkumissuudluse kinkinud. Ta oli selles kindel. Vist. See toiming oli neil lausa rutiiniks muutunud. Haara seljakott, torka karp lõunasöögiga lapsele pihku ja anna talle magus musi, et ta võiks bussi peale tormata. Julia oli alati jälginud, et poeg bussile jõuaks. Nii ka seekord, ehkki hiljem oli ta seda tuhat korda kahetsenud.