Alice'i võrgustik. Kate Quinn
ostsin ma pileti, ronisin vagunisse ja haihtusin õhku.
Kui pärastlõuna õhtusse kaldus, läks õhk vagunis külmaks. Mässisin end musta vihmamantlisse, et veidi sooja saada. Ma olin kupees ühe vanamemme ja kolme nohuse lapselapsega, kelle vanaema põrnitses pahaselt mu sõrmuseta ja kindata kätt, nagu tahtnuks ta küsida, mis tüdruk see selline on, kes niimoodi üksi Londonisse sõidab. Muidugi sõitsid tüdrukud rongiga kogu aeg, sest oli ju ikka veel sõjajärgne aeg, aga mina talle kindlasti ei meeldinud.
„Ma olen rase,“ ütlesin ma, kui ta kolmandat korda mu kätt jõllitas, „kas te lähete nüüd mujale istuma?“ Ta tõmbas selja sirgu ja läks järgmises peatuses maha, tõmmates lapsed enda järel kaasa, kuigi nad kaeblesid: „Vana, me ei pea veel maha minema …“ Ma lõin lõua püsti, et öelda mul ükskõik, kui ta heitis mulle viimase halvustava pilgu, ja vajusin tagasi oma istmele, kui uks tema järel kinni langes ja mind rahule jäeti. Vajutasin käed vastu punetavaid põski, pea pööritamas ning hinges segadus, lootus ja süütunne. Mind valdas nii palju tundeid, et ma neisse peaaegu uppusin, suutmata püsida oma tuimas kestas. Mis mul ometi viga on?
Jooksed Inglismaal minema, aadress ja nimi näpus, ütles terav hääl minu sees. Mida sa arvad end tegevat? Sa abitu õnnetusehunnik, kuidas sa mõtled aidata kedagi teist?
Võpatasin. Ma pole abitu.
Oled jah. Vaata, kuhu sa jõudsid, kui viimati kedagi aidata püüdsid.
„Ja ma püüan jälle,“ ütlesin ma tühjale kupeele. Abitu õnnetusehunnik või mitte, siin ma olin. Olin astunud esimese sammu.
Öö oli käes, kui ma väsinud ja näljasena Londonis rongilt maha astusin. Ma lonkisin tänavaid mööda ja linn laius mu ees nagu suur suitsune segadik. Kaugustes nägin ma kellatorni kõrgumas Westminsteri kohal. Ma seisatasin hetkeks, mõtiskledes, milline võis London välja näha mõne aasta eest, kui linna udu lõhestasid Spitfire’d ja Messerschmittid, aga raputasin end siis oma mõtisklusest välja. Mul polnud aimugi, kus võis olla Hampson Street 10. Mul oli käekotis veidi metallraha ja ma palusin taksot võttes jumalat, et seda oleks küllalt. Ma poleks tõesti tahtnud rebida vanaema kaelakeest pärlit, et maksta taksosõidu eest. Ehk poleks ma pidanud tollele ettekandjale tervet naela jätma … Aga mul polnud kahju.
Taksojuht sõitis linnaossa, mille ütles olevat Pimlico, ja pani mind maha ridamajade rodu ees. Nüüd sadas juba kõvasti. Vaatasin ringi, otsides oma hallutsinatsiooni, aga heledat pead ei paistnud kusagilt. Võtsin oma kohvri, ronisin autost välja ja kolistasin koputiga, enne kui mu julgus oleks otsa saanud.
Ei midagi. Koputasin uuesti. Vihma sadas aina kõvemini ja mind valdas meeleheitelaine. Koputasin ja koputasin, kuni rusikas oli valus, ja lõpuks nägin kardina vaevumärgatavat liikumist ukse kõrval aknas.
„Ma tean, et keegi on kodus!“ Vajutasin vihmast pimestatuna ukselinki. „Laske mind sisse!“
Minu üllatuseks link pöördus ja ma tuiskasin uksest sisse, kukkudes lõpuks oma ebamugavates kingades maha. Olin pimeda esiku põrandal põlvili, sukapõlv katki, kuni uks mu järel kinni langes ja ma kuulsin püstolikukke vinna tõmmatavat.
Tema hääl oli aeglane, kare ja ebamääraselt vihane. „Kes sa oled ja mida kuradit sa mu majas teed?“
Tänavalaternate valgus tungis nõrgalt läbi kardinate, luues esikusse hämara kuma. Nägin kõrget kõhna kogu, sassis pead ja põlevat sigaretiotsa. Samuti läikivat püstolitoru, mis oli suunatud otse minule.
Ma oleksin pidanud olema hirmul ja tõmbuma sellest šokist, püstolist ja kõnepruugist eemale. Aga mu raev heitis kõrvale viimse kui tunderaasu ning ma ajasin end jalule, katkine sukk ripakil. „Ma otsin Evelyn Gardineri.“
„Mul ükskõik, keda sa otsid. Kui sa ei ütle, miks üks neetud jänki mu majja tungib, lasen ma su maha. Ma olen vana ja jokkis, aga mul on käes täiesti korras 9-millimeetrine Luger P08. Jokkis või kaine, võin ma sellelt kauguselt sul ajud silmapilk kuklast välja lasta.“
„Mu nimi on Charlie St Clair.“ Kraapisin juuksed silma pealt kõrvale. „Mu täditütar Rosie Fournier läks sõja ajal Prantsusmaal kaduma ja teie võite teada, kuidas teda leida.“
Äkki läks elektriseinalamp põlema. Pilgutasin eredas valguses silmi. Minu kõrval seisis pikk kõhn naine, seljas pleekinud trükimustriga kleit, hallid juuksed vanaldase näo ümber tilpnemas. Ta oleks võinud olla viiskümmend ja samahästi seitsekümmend. Ühes käes oli tal Luger ja teises sigaret; ta hoidis püstolit ikka veel mu otsmikule suunatuna, kui tõstis sigareti huultele ja tõmbas suitsu sügavalt sisse. Sapp tõusis mulle kurku, kui ma nägin ta käsi. Jumal küll, mis oli ta kätega juhtunud?
„Mina olen Eve Gardiner,“ ütles ta lõpuks. „Aga ma ei tea su täditütrest midagi.“
„Võibolla siiski,“ ütlesin meeleheitlikult, „võibolla siiski, kui te minuga veidi räägiksite.“
„Ah seda sa väike jänki tahadki?“ Ta tumedad tormihallid silmad vaatasid mind ülevalt alla, nagu oleks ta põlglik röövlind. „Hüppab mu majja öö hakul sisse, endal mingit plaani varuks ei ole ega ilmselt ka mingit raha, kui ma p-peaksingi midagi su kadunud täditütrest teadma?“
„Jah.“ Tema püssisuu ja põlguse ees ei teadnud ma isegi, miks minu lootus leida Rose’i oli äkki saanud mu eluküsimuseks. Ma ei osanud seda veidrat metsikut meeleheidet seletada või öelda, miks ma olin lasknud sellel end siia tuua. Võisin öelda vaid üht: „Ma pidin siia tulema.“
„Heakene küll,“ lasi Eve Gardiner püstolil langeda. „Ilmselt tahad sa t-teed.“
„Jah, see oleks …“
„Mul pole seda.“ Ta pöördus ja läks tagasi mööda pimedat koridori, astudes pikal lohiseval sammul. Ta paljad jalad olid nagu kotka küünised. Ta taarus veidi kõndides, kiigutades käes Lugerit, ja ma märkasin, et ta sõrm oli ikka veel päästikul. Hull, mõtlesin ma. See vana lehm on hull.“
Ja ta käed, need olid kohutavad mühklikud köndid, iga liiges ise suunas katki. Need olid pigem vähisõrad kui käed.
„Tule aga tule,“ ütles ta ümber pööramata ja ma tõttasin talle järele. Ta lõi ühe ukse lahti, pani tule põlema ja nähtavale tuli külm võõrastetuba, segamini, kustunud kaminaga, kardinad kinni, nii et tänavalt ei paistnud ühtegi valgusriba, vanad ajalehed ja mustad teekruusid kõikjal laiali.
„Proua Gardiner …“
„Preili.“ Ta räntsatas võidunud tugitooli, kust paistis kogu tuba, visates püstoli käest lauale. Ma võpatasin, aga lasku ei järgnenud. „Sa võid hüüda mind Eve’iks. Oled mu m-majja tunginud, nii et see on juba pealetükkivus, mille pärast sa mulle ei meeldi. Mis su oma nimi on?“
„Ma ei tahtnud luba küsimata tulla …“
„Aga sa tulid. Sul on midagi vaja, isegi väga vaja. Mis see on?“
Tõmbasin märja vihmamantli seljast ja istusin ühele tumbale, teadmata äkki, kust alustada. Kaks tüdrukut korrutatud üheteistkümne suvega, jagatud ookeani ja sõjaga …
„Hakka juba pihta.“ Eve näis kergelt kogelevat, aga ma ei osanud öelda, kas see oli alkoholist või millestki muust. Ta sirutas käe kristallist karahvini poole püstoli kõrval, võttes selle korgi oma vigaste sõrmede kohmaka liigutusega pealt, ja mulle lõi ninna viski lõhn. „Mul pole palju kainet aega jäänud, nii et ära raiska aega.“
Ma ohkasin. Mitte ainult hull vanamoor, vaid ka purjus vanamoor. Evelyn Gardineri nime taga olin ma kujutlenud kedagi, kel on ligustrihekkidega aed ja krunn kuklas, mitte viskikarahvin ja laetud püstol. „Kas ma võiksin suitsetada?“
Ta kehitas oma kondiseid õlgu, kui ma Gauloise’i paki välja võtsin, ja sirutas käe klaasi järele. Seda polnud ta käeulatuses, nii et ta läigatas merevaigukarva jooki lillelisse teetassi. Jumal, mõtlesin ma sigaretti süüdates, osalt võlutud ja osalt õõvastuses. Kes te olete?
„Jõllitamine