Alice'i võrgustik. Kate Quinn
…“
Sel hetkel juhtus midagi Eve’i näoga. Selles ei liikunud mitte miski, aga midagi siiski juhtus. Nagu oleks sügava järve põhjas liigatanud midagi, mis saatis pinnale õige nõrga virvenduse. Isegi mitte virvenduse … aga siiski oli selge, et midagi seal põhjas toimus. Ta vaatas mulle otsa ja ta silmad läigatasid.
„Mida?“ Mu rind tõusis ja langes, nagu oleksin poolteist kilomeetrit maha jooksnud, põsed punetasid tunnetest ja roided tahtsid korsetist välja karata.
„Le Léthé,“ ütles ta vaikselt. „Ma tean seda nime. Kas sa ütlesid restorani omanik?“
Haarasin oma kohvri, lükkasin kõrvale varuriided ja kobasin voodritasku järele. Kaks pooleks murtud paberilehte; ma andsin need talle.
Eve vaatas lühikest raportit, mille all oli ta nimi. „Siin pole midagi restorani nime kohta.“
„Selle sain ma teada hiljem … vaadake teist lehte, minu märkusi. Ma helistasin büroosse lootuses teiega rääkida, aga siis teid seal enam ei olnud. Mangusin ühte ametnikku, kuni ta otsis üles teate originaali, selles oli nimi Le Léthé, mille omanik oli monsieur René, ilma perekonnanimeta. Asi oli lootusetult segane, sellepärast ehk seda raportis ära ei trükitudki. Aga ma oletasin, et kui te raportile alla kirjutasite, siis pidite originaali nägema.“
„Ei. Kui oleksin, poleks ma sellele alla k-kirjutanud.“ Eve vaatas teist paberilehte ja jäigi seda vaatama. „Le Léthé … seda nime ma tean.“
Lootus oli niivõrd valus, palju valusam kui raev. „Kustkohast?“
Eve pöördus ja sirutas uuesti käe viskipudeli järele. Ta kallas seda veel teetassi ja jõi ühe sõõmuga ära. Ta täitis tassi uuesti ja seisis, vaadates minust mööda.
„Kasi mu majast välja.“
„Aga …“
„Maga siin, kui sul mujale minna p-p-p-pole. Aga ole hommikuks parem läinud, jänki.“
„Aga … aga te ju teate midagi.“ Ta võttis oma püstoli ja läks minust mööda. Ma haarasin ta kondise käe. „Palun …“
Eve’i vigane käsi rapsas minust lahti rutem, kui ma oleksin arvanud, ja teist korda selle õhtu jooksul sihtis ta mind püstoliga. Ma tõmbusin kõrvale, aga ta astus pool sammu ettepoole ja surus püssitoru mu silmade vahele. Metalli külm ring pani mu naha kihelema.
„Hull vana lehm,“ sosistasin ma.
„Jah,“ kähistas ta. „Ja ma lasen su maha, kui sa hommikuks läinud ei ole.“
Ta läks taarudes minema, väljus toast ja astus edasi mööda koridori.
2.peatükkEVE
Mai 1915
London
Eve’i võimalus kõndis ta ellu tviidpintsakus.
Ta oli sel hommikul tööle hiljaks jäänud, aga tööandja ei olnud teda märganud, kui ta kümme pärast üheksat advokaadikontori uksest sisse lipsas. Sir Francis Galborough märkas harva midagi peale hobuste võiduajamise lehekülgede, Eve teadis seda. „Siin on tänased toimikud, tibu,“ ütles ta, kui Eve sisse astus.
Ta võttis paberivirna peente siledate käte vahele, pikk pähkelpruunide juustega tüdruk, nahk pehme ja ise petlikult hirvesilmne. „Jah, h-h-härra.“ H oli raske täht, kui ta paari katsega hakkama sai, oli hea.
„Ja kapten Cameronil on siin üks kiri vaja prantsuse keeles trükkida. Te peaksite nägema, kuidas ta konnakeeles trükib,“ ütles Sir Francis vibalikule sõjamehele, kes istus teispool lauda. „Miss Gardiner on kullatükk. Pooleldi prantslanna! Mina ise ei oska sõnagi konnakeelt.“
„Mina ka mitte.“ Kapten naeratas, keerutades käes piipu. „See käib mul üle ladva. Aitäh, et tüdrukut laenad, Francis.“
„Pole tänu väärt.“
Keegi ei küsinud Eve’ilt, kas see oli temale raske. Miks nad pidanukski? Kontoriplikad olid lõppude lõpuks nagu kontorimööbel, laena nagu vihmavarju, kurdid ja tummad.
Sul on vedanud, et sul on see töökoht, meenutas Eve endale. Kui poleks sõda, oleks töökoht advokaadibüroos läinud mõnele noorele mehele, kel olid paremad soovitused ja briljantiinist läikivad juuksed. Sul on vedanud. Väga vedanud tegelikult. Eve’i töö oli lihtne, aadresside kirjutamine ümbrikele, paberite korrastamine ja aeg-ajalt mõne prantsuskeelse kirja kirjutamine. Ta teenis leiba üsna mugavalt, ja kui sõjaaegne suhkru, koore ja värskete puuviljade puudus pigistaski, oli see väike hind kindla sissetuleku eest. Ta oleks väga lihtsalt võinud elada Põhja-Prantsusmaal ja olla Saksa okupatsiooni all näljas. Londonis oldi hirmul ja inimesed käisid ringi, silmad taeva ja tsepeliinide poole, aga Lorraine’is, kus Eve oli üles kasvanud, polnud muud kui muda ja kondid, nagu Eve teadis ajalehtedest, mida ta neelas. Tal vedas, et ta oli siin, kõigest sealsest turvaliselt eemal.
Tal vedas väga.
Eve võttis vaikselt kirja kapten Cameronilt, kes oli siin kontoris hiljuti üsna sagedaseks külaliseks saanud. Ta eelistas khakivärvi vormile kortsus tviidkuube, aga ta sirge rüht ja sõdurlik samm andsid ta auastmest paremini märku kui mis tahes univormi tressid. Kapten Cameron oli umbes 35 aastat vana, šotipärase laulva kõnemaneeriga; ta oli niivõrd kõhn, hallineva juuksepiiriga ja kortsus ülikonnas, et oleks võinud olla suvaline briti härrasmees mõnes Conan Doyle’i filmis. Eve kibeles küsima: „Kas te peate just piipu suitsetama? Kas te peate kandma tviidi? Kas te peate oleme niivõrd klišeelik?“
Kapten nõjatus tooli seljatoele ja noogutas väljuvale neiule. „Ma ootan siin, kuni kiri on valmis, miss Gardiner.“
„Jah, h-härra,“ pomises Eve uuesti toast väljudes.
„Sa jäid hiljaks,“ tervitas teda miss Gregsoni nuuskiv hääl kontoriruumis. See kontoripreilidest kõige vanem kaldus teisi käsutama ja Eve vaatas talle ruttu arusaamatuses pärani silmi otsa. Ta vihkas oma välimust, pehme sile nägu, mis talle peeglist vastu vaatas, oli kuidagi tühjalt välja kujunemata kenake ega jäänud meelde millegi muu kui nooruslikkuse poolest, mis pani inimesed arvama, et ta on ikka alles kuusteist või seitseteist, aga see välimus kulus talle marjaks ära, kui ta hätta sattus. Kogu elu oli Eve osanud lahti ajada oma teineteisest kaugel asetsevaid silmi ja pilgutada ripsmeid, jättes mulje täiesti süütust segadusest, ning lipsata minema, ilma et oleks vastutanud tagajärgede eest. Miss Gregson ohkas korraks pahaselt ja tegi asja mujale, hiljem kuulis Eve teda aga sosistavat teisele kontoripreilile: „Mul on vahel tunne, et see poolprantslane on veidi opakas.“
„Noh …“ Vile ja õlakehitus. „Sa oled ju kuulnud, kuidas ta räägib?“
Eve pani käed rinnal risti, ajas sõrmed laiali, et need rusikasse ei läheks, ja kummardus tähelepanelikult kapten Cameroni kirja kohale, tõlkides selle veatusse prantsuse keelde. Seepärast oligi ta siia tööle võetud; puhta prantsuse ja puhta inglise keele pärast. Ta oli mõlemal maal oma, ent ei tunnistanud kumbagi enda kodumaaks.
Päev oli täis intensiivset igavust, vähemalt nii meenus see Eve’ile hiljem. Trükkimine, mappidesse panemine, kaasa pakitud võileiva söömine keskpäeval. Kojuminek mööda tänavaid, kui päike loojus, mööduva takso rataste alt pärit poripritsmed seelikul. Pimlico üürimaja, mis lõhnas Lifebuoy seebi ja pahaks läinud praetud maksa järele. Ta naeratas kohusetundlikult ühele naabrile, noorele meditsiiniõele, kes oli just kihlunud ühe leitnandiga ja vilgutas oma briljanditükki õhtusöögilaua taga. „Sa peaks tulema haiglasse tööle, Eve. Sealt ja mitte kontorist leiad sa endale mehe!“
„Ma pole m-mehe leidmisest eriti huvitatud.“ See lause teenis ära medõe, majaomaniku ja kahe teise üürilise arusaamatuses pilgud. Miks see teid imestama paneb? mõtles Eve. Ma ei vaja meest ega lapsukesi. Ei esikuvaipa ega laulatussõrmust. Ma tahan …
„Sa pole ometi üks neist sufražettidest?“ küsis majaomanik, lusikas püsti käes.
„Ei ole.“ Eve ei tahtnud valimissedeli kasti ristikest teha. Käimas oli sõda,